Riigikohtu kriminaalkolleegium kinnitas 2. jaanuaril 2026 ootuspäraselt politseijuhtide Elmar Vaheri, Eerik Heldna ja Aivar Alavere õigeksmõistmise ja jättis rahuldamata prokuratuuri kassatsioonkaebuse.¹

Ükski muu tulemus ei olnud demokraatlikus põhiseadusriigis mõeldav, sest kui osalised käituvad õiguspäraselt, siis ei saa olla tegemist kuriteoga. Paraku poetas riigikohus otsuse põhjendusse tõrvatilga, mis ei ole sugugi ootuspärane. Nimelt sisaldab riigikohtu otsuse põhjendus järgmist lauset: "Kolleegium jagab maakohtu väljendatud kahtlust selles suhtes, kas B käitumine A politseiteenistusse võtmisel ja teistesse valitsusasutustesse lähetamisel oli eetiline ja läbipaistev."²

Ajakirjandus peegeldas seda järgmiselt: "Kuigi tegemist polnud kuriteoga, on riigikohtu hinnangul siiski kaheldav, kas Vaheri käitumine Heldna politseiteenistusse võtmisel ning teistesse asutustesse lähetamisel oli eetiline ja läbipaistev."³

Ciceroni tagasi viidavas terminoloogias on eetika ehk moraalifilosoofia filosoofia haru, mis uurib inimeste käitumise eeldusi ja käitumisele hinnangu andmist. Selle keskmes on küsimused, mis on kõrgeim hüve, milline on konkreetses olukorras õige käitumine ja kas tahe on vaba. Eetika kuulub klassikalise liigituse kohaselt koos õigus-, riigi- ja sotsiaalfilosoofiaga praktilise filosoofia hulka, vastandina teoreetilisele filosoofiale, kuhu liigitatakse klassikaliselt loogika, kognitsiooniteooria ja metafüüsika.

Hinnang, kas üks käitumine on eetiline või mitte, on seega eelkõige (moraali)filosoofiline hinnang.

Normatiivse ja rakenduseetika valdkondades on läbi aegade sõnastatud eetika põhimõtteid ja reegleid ja koondatud neid erinevatesse kataloogidesse. Judaismi ja kristluse kümme käsku on klassikaline näide. Juristidki on püüdnud endale elu ametieetika vallas pisut lihtsamaks teha ja sõnastanud selleks erinevad põhimõtete ja reeglite kataloogid.

Olemas on ka ametnike eetikakoodeks, mille on 11. märtsil 2015 heaks kiitnud ametnikueetika nõukogu.⁴ Seega peaks mõõdupuu, mille järgi hinnata seda, kas antud kohtuasja osapooled käitusid eetiliselt või mitte, olema eelkõige just ametnike eetikakoodeks.

Kas avalikult teadaolevate asjaolude pinnal võiks järeldada, et Elmar Vaher võis rikkuda ametnike eetikakoodeksit? Riigikohtu otsuse põhjendusest võib välja lugeda, et riigikohus soovis tugineda ametnike eetikakoodeksi punktile "erapooletus", mis kõlab järgmiselt:

• ametnik hoidub tegevustest ja olukordadest, mis võivad kahtluse alla seada tema erapooletuse tööülesannete täitmisel;
• ametnik hoidub kingitustest, soodustustest ja teenetest, mis seavad kahtluse alla tema ametialase sõltumatuse ja objektiivsuse;
• ametnik kohtleb kõiki ühiskonnagruppe ja inimesi võrdselt."

Muide, see eetikakoodeksi punkt on sisuliselt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 51 lg 2 kommentaar. Nimetatud paragrahv sätestab, et ametnik peab oma teenistusülesandeid täitma erapooletult, sealhulgas valima teenistusülesandeid täites igaühe õigusi ja vabadusi ning avalikku huvi parimal võimalikul viisil arvestava lahenduse.

Oluline on seejuures et ATS § 51 lg 2 sätestab õigusliku kohustuse. Kui ametnik selle paragrahvi vastu eksib, käitub ta õigusvastaselt.

Kaalutlusõiguse teostamisel on eetiline ja õiguslik kohustus omavahel seotud, kusjuures nende eristamine ei pruugigi olla võimalik. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ise varasemalt kaalutlusõigust selgitanud järgmiselt:

"Seega on kaalutlusõigusega tegemist siis, kui haldusorgan võib otsuse või toimingu tegemisel valida erinevate toimimisviiside vahel. Kaalutlusõigus sätestatakse seadusega.
Seetõttu peab see igal üksikjuhul tulenema asjakohasest õigusnormist. Kaalutlusõigus võib põhineda sellel, "kas" haldus üldse tahab rakendada lubatavat abinõu (otsustusdiskretsioon) või sellel, "millise" lubatud abinõudest ta tahab kasutusele võtta (valikudiskretsioon). Kaalutlusveaga (diskretsiooniveaga) on tegemist siis, kui asutus ei järgi seaduse nõudeid. Viide sellele, et asutuse otsus on ebaotstarbekas, et mõni teine otsus oleks olnud mõistlikum või parem, ei ole seotud õiguspärasusega ja sel ei ole õiguslikku tähendust.
Haldusorganil on õigus ja võimalus valida paljude talle otstarbekana näivate abinõude vahel või loobuda üldse sellekohasest tegevusest, s.t et haldusorganil on otsustamisõigus selle suhtes, mis on igal üksikjuhtumil kõige sobivam toimimisviis. Kui adressaadi õigusi arvestades on mitu otsust samal ajal õiguspärased, on haldusel ilma õiguslike kitsendusteta õigus vabalt valida kõige sobivam lahendus."⁵

Sellele selgitusele tuginevalt on juba materiaalõiguslikult väga keeruline jõuda punkti, kus on võimalik öelda, et kaalutlusõiguse teostamine oli õiguspärane, kuid ebaeetiline.

Kuid vaatame lähemalt, millised argumendid on ebaeetilisuse väite kinnituseks esitatud. Riigikohus põhjendas oma hinnangut järgmiselt: "Ta (s.t Vaher) andis endaga sõbrasuhetes olnud A-le (s.t Heldnale) võimaluse teenida politseipension välja KLK ja MTA ridades, ehkki sellist võimalust ei saanud kõik endised politseiametnikud, kes töötasid 2019. aastal PPVS § 63 lg 1 nõuetele vastaval ametikohal. Tegemist võis olla inimeste ebavõrdse kohtlemisega."

Otsust selgitades lisas riigikohtunik Juhan Sarv: "Me ei öelnud, kas see oli seaduslik. Me ei võtnud selles osas üldse seisukohta. Me kahtlesime selle eetilisuses. Põhimõtteliselt ei ole ka tänasel päeval välistatud, et politsei- ja piirivalveamet või siseminister vaatavad sellele olukorrale veelkord otsa ja hindavad, kas Heldna politseiteenistusse võtmine oli lõpuni seaduslik ja põhjendatud."⁶

Kõigepealt on oluline meeles pidada, et kohtuotsus on riigivõimu teostamine PS § 3 lg 1 ls 1 mõttes, mis tähendab, et see tohib aset leida üksnes põhiseaduse ja seadustega antud volituse alusel ja raamides. Riigikohtu kriminaalkolleegium teeb kriminaalasjades otsuseid kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) alusel.

KrMS § 305¹ lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. KrMS § 306 lg 1 nimetab küsimused, mis tuleb kohtuotsuse tegemisel lahendada. Nende hulka kuuluvad iseäranis sellised küsimused nagu, kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüstatakse, kas see tegu on kuritegu ning kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises. Sellest kataloogist hinnangu andmist süüdistava käitumise eetilisusele ei leia. Eetikat mainib kriminaalmenetluse seadustik ainult seoses kaitsja õigusega keelduda kaitsekohustuse võtmisest (KrMS § 46 lg 1 p 1).

Põhiseaduse järgi peab kohus mõistma õigust ning järgima põhiseadust ja seadusi (PS § 3 lg 1 ls 1, § 15 lg 2, § 146). Kõik, mis jääb sellest väljapoole, ei kuulu kohtulahendisse, selleks puudub kohtunikul põhiseaduse kohaselt pädevus.

Antud juhtumil oli küsimus eelkõige selles, kas Eerik Heldna uuesti politseiteenistuse ametikohale nimetamise käskkiri on otsuses toodud asjaolude põhjal õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

Riigikohus ütles selle kohta otsuses: "Kolleegium ei võta seisukohta, kas PPA 9. aprilli 2019. aasta käskkiri on mis tahes kaalutlusvigadeta."⁷ Kuid mis tahes kaalutlusvea esinemine polnudki otsuse seisukohalt oluline.

Riigikohus selgitas, et antud kontekstis on kaalutlusviga oluline ainult siis, kui see on raskekujuline ja ilmne, nagu näiteks kaalutluspiiride ületamise või kaalutlusõiguse ilmne kuritarvitamine (nt haldusakti andmine altkäemaksu, selge eksimuse või ähvarduse mõjul). Et midagi sellist ei olnud, tõdeski riigikohus mõttekäigu kokkuvõtteks: "Praegusel juhul aga millestki sellisest rääkida ei saa."⁸ Seega tõdes riigikohus, et ühtegi raskekujulist ega ilmset kaalutlusviga Eerik Heldna uuesti politseiteenistuse ametikohale nimetamise käskkiri ei sisaldanud.

Riigikohtunik Juhan Sarv ütles Vikerraadio uudistes otsust selgitades: "Esiteks ei rikutud ühtegi seaduses selgelt sätestatud reeglit politseiteenistusse võtmise ja lähetamise kohta. Teiseks ei saa ka öelda, et see tegevus – Heldna ametisse nimetamine – ei arvestanud üldse riigi huve, sest Heldna tegelikult töötas riigi heaks kaitseväes ja maksu- ja tolliametis. Need olid sellised ametikohad, kuhu seadus lubab politseiametniku lähetada nii, et tema politseiteenistuse staaž kulgeb edasi."⁹ Teisisõnu, meil puudub ka igasugune informatsioon mis tahes kergemat sorti kaalutlusvea kohta. Ja siia oleks võinud panna punkti.

Antud juhtumil ei ole avalikult kättesaadavate andmete põhjal kuidagi võimalik tuvastada, et keegi osalistest oleks kedagi ebavõrdselt kohelnud. Avalikult kättesaadavate andmete põhjal tuleb Eerik Heldnat pidada pädevaks politseiametnikuks, kes on oma erialal tunnustatud. Ametikoha täitmiseks, millele Heldna PPA-s nimetati, omab nõuetekohast kvalifikatsiooni ilmselt ainult väga piiratud arv isikuid Eesti Vabariigis.

Elmar Vaheri sõnadega, milles pole põhjust kahelda: "Mina ei tea sellist inimest Eesti Vabariigis, kes on töötanud keskkriminaalpolitsei juhina, kes on olnud narkopolitsei üks loojatest, kes on kaheksa aastat töötanud kaitsepolitsei uurimisosakonna juhatajana. Neid inimesi ei ole Eestis olemas. Ja ma olen peaaegu kindel, et kõik politseijuhid sellise kompetentsiga inimest oma organisatsiooni tagasi sooviksid. Ja sellest lähtusin ka mina."¹⁰

Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks peab teatavasti leiduma keegi, kellega oleks võimalik võrrelda. Kuid käesoleval juhtumil puudub kolmas isik, kes oleks väitnud, et hoopis tema oleks pidanud saama ametikoha, millele Heldna PPA-s nimetati. Kui taolist kolmandat isikut ei ole, siis oleks võinud riigikohtu kahtlusteks anda alust näiteks kohtuvaidlus, mille esemeks on küsimus, et mõni teine endine politseiametnik oli esitanud PPA-le taotluse enda uuesti politseiteenistusse vormistamiseks, kuid sellest keelduti ja ta on selle kohtus vaidlustanud.

Millelegi sellisele riigikohus aga ei viita. Oletatav hea läbisaamine Vaheri ja Heldna vahel või koguni sõbrasuhe, mida riigikohus ilma kriteeriume ja tõendeid nimetamata väidab, ei ole antud kontekstis oluline, sest Eestis tunnevad kitsamas erialaringkonnas kõik kõiki. Sellest loogikast lähtuvalt ei saakski kedagi kunagi ametisse nimetada.

Kaalutlusviga oleks võinud seisneda näiteks selles, kui PPA peadirektor oleks määranud ametisse mõne oma sõbra ja kamraadi, kes on ametialaselt käpardlik. Kuid ka seda ei ole riigikohus väitnud ja nii see ka polnud. Lahendi lugeja jääb üsna nõutuks, mida riigikohus ikkagi silmas peab.

Veelgi enam, üks kaasnev probleem väidetava eetika rikkumisega on selles, et selle saab ka ümber pöörata. Kohtunike eetikakoodeksi p 2 näeb ette: "Kohtunik täidab oma töökohustusi erapooletult, omakasupüüdmatult ja hoolikalt ning kasutab temale antud võimu parimal võimalikul viisil."¹¹ Kas otsusele alla kirjutanud riigikohtunikud Saale Laos, Paavo Randma ja Juhan Sarv ikka kasutasid antud juhtumil neile antud võimu parimal võimalikul viisil?

Riigikohus jättis otsuses paraku kasutamata veel ühe võimaluse. Nimelt vaikis ta osas, milles oleks võinud midagi öelda prokuratuuri ja kaitsepolitsei tegevuse õiguspärasuse ja põhjendatuse kohta antud asjas, iseäranis, kas need oli vabad õiguslikest küsitavustest, sealhulgas isiklikust soovist millegi eest kätte maksta või muudest asjakohatutest kaalutlustest.

Nimelt on ajakirjanduses tõstatatud väga tõsiseid küsimusi juba selle menetluse eelloo kohta, pakkumata samas avalikkusele tõstatatud etteheidete kohta rahuldavat selgitust.¹²

Aivar Alavere ütluste kohaselt olevat olnud toonasel kaitsepolitseiameti peadirektoril Arnold Sinisalul tolle enda väidete kohaselt andmeid ja koguni salvestis Eerik Heldna mingi "väga tõsise kuriteo" kohta. Hiljem selgus aga, et mingit kuritegu polnud, vaid tegu olevat olnud kellegi laimukampaaniaga Heldna vastu.

Mis siis ikkagi toimus? Riik ei tohiks jätta sääraseid küsimusi vähemalt rahuldava selgituseta, sest tegu pole mingi suunamudijate mudakätšiga, vaid meid kõiki puudutava riigi julgeoleku küsimusega.

Kokkuvõttes, kui lahendi päises troonib riigivapp, siis ei ole selles kohta moraalifilosoofilisel jutlusel. Ühtegi teist ajatut sümbolit ei ole riigikohtul voli oma lahenditele kinnitada.