Elmar Vaheri kaitsja Margus Kurmi sõnul oli politseijuhtide asjas prokuratuuri poolt süüdistuse esitamine ja kohtusse viimine ebaseaduslik, sest süüdistus ei vastanud tema hinnangul seaduses ettenähtud tingimustele. Mis on teie hinnang Kurmi väitele?

Olles tutvunud riigikohtu otsusega, mis annab lõpliku hinnangu selle kohta, et tegu, mida me ette heitsime, ei ole kuritegu, siis selles osas tuleb tunnistada, et prokuratuuri tõlgendus oli erinev ja me eksisime.

Mis puudutab kriminaalmenetluse alustamist ja süüdistuse esitamist, siis selles osas on Harju maakohus oma lahendis igati põhjalikult analüüsinud ja andnud hinnangu prokuratuuri tegevusele ja ka uurimisasutuse tegevusele ja leidnud, et nii menetluse alustamine kui ka selle kohtusse saatmine ei olnud kuidagi meelevaldsed ega põhjendamatud. Ja samamoodi on kohus öelnud seda, et süüdistuse esitamine või selle alused ei ole olnud pahatahtlikud. Ja kuna kohus on oma seisukoha võtnud, siis ma ei näe kuidagi põhjust selles kahelda.

Kurm väitis, et kuivõrd tema hinnangul ei saanud prokuröril olla piisavalt tõendeid ja kindlat veendumust, et kohtusse minekuga tuleks süüdimõistev otsus, siis oli pigem tegu omalaadse eksperimendiga, et saada õigusselgust. Kurmi sõnul ei saa õigusselguse saamine olla põhjus, et süüdistusega kohtusse minna. Kas õigusselguse põhjendus kohtusse minekuks oleks teie jaoks piisav argument?

Ma olen seda ka varem korduvalt rõhutanud, et selleks, et prokurör saaks süüdistuse kohtusse saata, peab tal kõigepealt olema endal veendumus, et toime on pandud kuritegu ja et tal on olemas piisavalt tõendeid, et kohtus oma väidet ka ka tõendada. Teisest küljest jälle – kunagi ei ole välistatud see, et hoolimata sellest, et prokurör ise on veendunud oma väidete paikapidavuses, jõuab kohus lõpuks ikkagi teisele järeldusele, nagu antud juhul oli.

Õigusriigis on see on see loomulik, et iga süüdistus ei lõppe süüdimõistva kohtuotsusega ja kohus võib anda olukorrale teistsuguse tõlgenduse, kui seda prokurör on teinud. Aga jah, ikkagi, kui prokurör kohtusse läheb, peab tal endal olema veendumus, et kuritegu on toime pandud.

Te ise kindlasti olete selle juhtumi materjalidega tutvunud – kas te ise oleksite läinud selle süüdistusega kohtusse?

Ma pean tunnistama, et ma olen vähesel määral nende materjalidega tutvunud ja tagantjärele hinnata, mida ma ise selles olukorras oleksin teinud, oleks väga keeruline. Tänase teadmise juures, kui meil on olemas riigikohtu seisukoht, siis tõenäoliselt nii mõnigi inimene teeks teistsuguse kaalutlusotsuse, kas minna kohtusse või mitte.

Aga jah, mul on väga keeruline hinnata seda, mida tolle hetke teadmise juures oleks saanud või võinud teha teisiti. Ma ei hakkaks spekuleerima selles. Aga kindlasti me vaatame oma asutuses kogu uurimisele otsa ja teeme sealt omad järeldused – kas seal on midagi, mida oleks võinud teha teisiti prokurör ja mida me tulevikus saame teha teisiti, et selliseid olukordi oleks vähem. See analüüs tuleb meil kindlasti läbi teha.

Riigikogu õiguskomisjoni esimees Madis Timpson ütles, et tema ei oleks vähemalt riigikohtusse enam selle asjaga läinud. Ja ütles, et teda ka nüüd huvitab just see protsess, kuidas prokuratuuris otsustamine toimub – et kas tõesti ka väga kaalukate kohtuasjade puhul piisab ühe, selle asjaga tegeleva juhtiva prokuröri sisetundest või veendumusest, et süüdistusega minna kohtusse või käib see otsustusprotsess kuidagi teistmoodi?

Kehtiva seaduse kohaselt on tõepoolest prokuröri pädevuses teha see otsustus, kas esimese või teise astme kohtuotsust vaidlustada. Me oleme prokuratuuris viimasel ajal arutanud ja ka üritanud praktikat suunata sinnapoole, et väga kaalukates asjades meil oleks ehk juba algusest peale mitu prokuröri, et see ei jääks ainult ühe inimese hinnangu peale. Igas asjas me seda paraku lubada ei saa, et meil oleks mitu prokuröri, ressursi mõttes, aga vähemalt seda, et kaalukates asjades oleks meil mitu inimest, kes neid otsuseid teevad. Ja seda praktikat me üritame järjest laiendada, et see saaks tavapäraseks.

Aga jah, seadus iseenesest täna ei näe sellist asja ette, et peaks olema kuidagi kollegiaalne otsustus või näiteks kõrgemal seisva prokuröri otsus või midagi sellist. Sellist piirangut ei ole.

Te mainisite esimese või teise astme kohtute otsuste edasikaebamist, aga kes teeb selle otsuse, kas süüdistusega minna kohtusse. Kas sel juhul siis ikkagi teeb üks prokurör otsuse?

Jah, ka selle otsustuse, kas minna süüdistusega kohtusse või mitte, teeb menetlust juhtiv prokurör. Ja veel kord, me oleme juurutamas järjest enam seda praktikat, et kaalukates uurimistes on mitu prokuröri, kes on selle otsuse tegemise juures, et otsustus oleks laiapindsem.

Timpson märkis ka, et on kõlanud juba üleskutse luua lausa kolleegium või moodustada komisjon selliste otsuste kaalumiseks. Kuidas sellesse suhtute?

Eri riikides on see praktika erinev, kuidas toimub otsustusprotsess – kas esitada kassatsioonikaebus või mitte. Ja loomulikult võib ka meil selle üle arutleda, kas seadus väärib sellist muutmist, et otsustusprotsess oleks erinev võrreldes sellega, kuidas see täna on seadusesse kirja pandud. Ma ei näe selles küll midagi halba, et sellist arutelu arutelu pidada.

Ma küsin teie eelkäija Andres Parmase kohta: kuidas hindate tema tegevust – tema ju prokuratuuri juhtis politseijuhtidele süüdistuse esitamise ja kohtusse mineku ajal ja kindlasti oli kaalukate asjade puhul ka temal oma sõna öelda. Kas tema asemel oleksite teinud samad otsused selle juhtumi puhul?

Väga keeruline on anda hinnangut teadmata, millises inforuumis mingeid otsuseid tehtud on. Tagantjärele oleme me kõik targad. Ma ei tahaks kuidagi spekuleerida, milliseid otsuseid ma oleksin teinud, kui oleksin samasuguses olukorras olnud.

Margus Kurmi üleskutse teha parlamentaarset järelevalvet prokuratuuri üle on vaikselt heakskiidu juba leidnud. Timpson ütles, et on plaanis arutada seda kohtuasja õiguskomisjonis järgmisel nädalal. Kas teie hinnangul on riigikogu õiguskomisjon õige koht, kus teha järelevalvet prokuratuuri tegevusele?

Minu teada oli see ettepanek teha järelevalvet selle konkreetse kaasuse üle. Ja siin ma tuleks tagasi selle juurde, et et Harju maakohus on oma otsuses pikalt ja põhjalikult analüüsinud prokuratuuri tegevust kohtueelses menetluses ja ka selle süüdistuse esitamisel ja kohus on andnud selle kohta hinnangu ja see kohtuotsus on tänaseks jõustunud. Ma tegelikult ei näe alust, et keegi teine institutsioon saaks hakata kohtuotsust veel ümber hindama või kuidagi kontrollima. Selles osas ma isegi lähtuks sellest, et õigust mõistab Eesti riigis kohus ja kohus antud asjas on võtnud seisukoha.

Seega ma ei näe põhjust, mis aga ei tähenda seda, et me ei peaks analüüsima selles menetluses tehtut. Ma veel kord viitan sellele, et me oma majas kindlasti siseanalüüsi teeme ja vaatame, mida oleks saanud paremini teha, et see tulemus ei oleks selline, nagu see oli. Selleks on kindlasti põhjus olemas. Aga et kõigepealt keegi teine institutsioon peaks vaatama üle veel kohtuotsustusi – selles osas ma pigem ei toeta seda ettepanekut.

Kurmi väide oli, et kohus ikkagi järelevalvet prokuratuuri tegevuse üle ei tee ja et sel juhul olekski kas justiitsministeerium või riigikogu see, kes järelevalvet peaks tegema.

Tavapäraselt, kui kohtumenetluses tekib küsimusi kohtueelses faasis tehtud toimingute õiguspärasuse üle või mingil muul põhjusel tekib diskussioon, kas prokuratuur või uurimisasutus on käitunud seaduspäraselt, siis üldjuhul ikkagi kohus annab sellele ka hinnangu. Ja seda on ka antud juhul (Harju maa)kohus teinud ja põhjalikult analüüsinud. Ma soovitan kõigil seda kohtuotsust lugeda. Seal on kohus väga põhjalikult analüüsinud ja andnud oma hinnangu ja ma ei näe põhjust, et keegi peaks nüüd veel kohtuotsuse omakorda üle vaatama.

Kui kohus seda teinud ei oleks, siis on teine küsimus, kas ja kuidas peaks seda olukorda hindama. Aga antud juhul on kohus seisukoha võtnud.

Aga kui nüüd õiguskomisjon teid kutsub istungile, kas te siis lähete?

Loomulikult.

Ütlesite, et on keeruline midagi öelda eelmise peaprokuröri Andres Parmase otsuste kohta, aga samas ma saan aru, et Parmast ennast vähemalt esialgu ei ole kavas komisjoni istungile kutsuda. Kas te siis seal suudate kuidagi selgitada prokuratuuris toimunut ajal, mil te ise ju ei olnud peaprokurör, vaid oli Parmas?

Ma saan seda teha teadmise pinnalt, mis mul täna on. Ja nagu ma ka ütlesin, meil on plaanis oma majas teha analüüs – see muidugi võtab kindlasti aega, tõenäoliselt järgmiseks nädalaks veel tulemusi ei ole – aga meil on kindlasti plaanis see analüüs teha ja selle pinnalt saab hiljem taas kord arutleda, mis need võimalikud eksimiskohad meil olid.

Küsin veel võimaliku komisjoni või kolleegiumi kohta – Timpson tõi paralleeli, et on olemas erakondade rahastamise järelevalve komisjon, aga prokuratuuri puhul sellise komisjoni või kolleegiumi töö oleks ju tohutult palju mahukam – kas te näeksite üldse võimalust, et selline komisjon eksisteeriks?

Kas saata mõni kriminaalasi kohtusse või kas esimese astme kohtuotsus vaidlustada või mitte – tõepoolest, need on väga ajamahukad otsustused selles mõttes, et tihtipeale on nendes asjades väga palju materjali, mille läbitöötamine võib võtta nädalaid, kui mitte kuid. Väga keeruline oleks ette kujutada, et üks komisjon saaks süveneda sellisel määral, et seal põhjapanevaid otsustusi teha. See on ikkagi täistööaeg, mis sinna kulub. Selles mõttes tuleks minu hinnangul see töö ära teha ikkagi prokuratuuris. Kindlasti saame me olla selles paremad alati ja me selles suunas edasi ka töötame, et selliseid eksimusi oleks vähem.