Ma ei ürita üldse väita, et Elmar Vaheri, Eerik Heldna ja Aivar Alavere käitumises oleks midagi kriminaalselt olnud. Sugugi mitte. Ning on ju ka riigikohus lõpliku sõna selle kohta juba öelnud.

Lühida kokkuvõttena neile, kes politseijuhtide kaasusega kursis pole, siis vaidlus puudutas Eerik Heldna nimetamist politsei- ja piirivalveameti (PPA) teenistusse aastal 2019. Heldna oli kevadel 2018 asunud tööle kaitseväes, kuid soovis juba aastal 2019 uuesti PPA hingekirja saada. Miks? Sest 2018 suvel võttis riigikogu vastu seaduse, mis jättis politseinike erilistest pensionidest ilma kõik need, kes 31. detsembri 2019 seisuga PPA ridadesse enam ei kuulunud.

Heldna oli üle kahekümne aasta (1996–2017) PPA teenistuses töötanud. Ta oli lahkunud PPA-st teadmisega, et saab tulevikus PPA-sse naasta, et sealt eriliste hüvedega varajaselt pensioneeruda. Pensionireformi tõttu oli Heldna aga ühtäkki olukorras, kus ta pidi igal juhul, nui neljaks 31. detsembri 2019 seisuga PPA teenistuses olema.

Vaheri ja Alavere abil korraldati asi nii, et Heldna vormistati PPA teenistusse, kuid lähetati koheselt tagasi endise teenistusandja juurde kaitseväkke. Nii oli tagatud Heldna de jure kuulumine PPA koosseisu pensionireformi viimsel kohtupäeval 31. detsembril 2019, kuigi de facto ta toona PPA-s tööle ei asunud (kaitseväest liikus ta edasi maksu- ja tolliametisse ning seda ka lähetuse korras ehk olles ametlikult jätkuvalt PPA teenistuses ning kogudes edasi ka politseiametniku teenistusstaaži).

Kuigi riigikohus mõistis Vaheri, Heldna ja Alavere kriminaalasjas õigeks, ei öelnud kohus lõplikku sõna selle kohta, kas endiste politseijuhtide käitumine oli õiguslikult korrektne. Riigikohus poetas küll asja lahendamisel ebavajalikke poolikuid vihjeid selle kohta, et kõik oli justkui JOKK, ent samas rõhutati riigikohtu pressiteates eraldi, et riigikohus ei kujundanud oma otsuses seisukohta, kas Heldna politseiteenistusse võtmine oli lõpuni õiguspärane.

Veel enam, riigikohus jagas maakohtu kahtlust, kas skeem Heldnale politseipensionide tagamisel oli eetiline, kuid kohtu asi pole millegi eetilisust hinnata, kui just eetika õigusnormidesse sisse kirjutatud pole.

Kriminaalkohtu asi pole reeglina ka hinnata, kas süüdistatavate käitumine on korrektne mõne muu õigusvaldkonna perspektiivist. Vahel aga tuleb seda teha, sest kuriteokoosseisu analüüs võib eeldada mõnda teise õigusvaldkonda kiikamist.

Vaheri ja Heldna kriminaalsaagas oli karistusõiguse kõrval kesksel kohal haldusõigus, mille elementaarseid põhimõtteid ei paistnud prokuratuur paraku mõistvat. Riigikohtu otsusest torkas juristile eriti valusalt silma, et prokuratuur oli PPA peadirektori käskkirjale kohaldanud tsiviilõigust. Tsiviilõigust kohaldatakse tõesti üksikutes haldusmenetluse küsimustes, aga seda haldusmenetluse seaduses väga konkreetselt piiritletud ulatuses, aga kindlasti ei kohaldata haldusaktile tsiviilseadustiku üldosa seaduses kehtestatud tehingu tühisuse aluseid, nagu prokuratuur seda Vaheri ja Heldna kaasuses tegi.

Eesti Ekspressis avaldatud artikli kohaselt oli Heldna PPA teenistusse vormistamise motivatsioon 2019. aastal väga selgelt tõendatud ka selliste tõenditega, mida kohus ei lubanud kriminaalmenetluses kasutada. Tegemist oli riigisaladuse loa andmise menetluse käigus peetud nn "tuttava vestlustega", mida kohus ei pidanud lubatavateks tõenditeks, kuna nood vestlused peeti haldusmenetluse käigus.

Isegi minul kui karistusõiguse võhikul on ülikooli ajast silme ees Indrek Koolmeister, kes selgitas, et inimesele peab väga selge olema, millal viiakse tema suhtes läbi haldusmenetlust ja millal süüteomenetlust, sest neis menetlustes on inimesel erinevad menetluslikud õigused.

Haldusmenetluse puhul on isikul kaasaaitamiskohustus. Kriminaalmenetluses seevastu on lausa põhiseadusesse kirjutatud reegel, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Seetõttu paneb isegi karistusõiguse võhikut imestama fakt, et Eesti Ekspressi artikli kohaselt lootis prokuratuur kriminaalasjas tugineda haldusmenetluse käigus kogutud ütlustele.

Eesti Ekspressis on ka märgitud, et kohtuasja esimene prokurör Maria Entsik möönis kapole, et nn tuttava vestlused ei ole kohtus tõenditena kasutatavad. Fakt, et see kapo endisele peadirektorile Arnold Sinisalule üllatusena tuli, üllatas omakorda mind kui juuraharidusega tavakodanikku.

Lisaks on Eesti Ekspressi artiklis tsiteeritud toonast riigi peaprokuröri Andres Parmast: "Võimalik, et kui neid tõendeid oleks arvestatud, oleks kohus jõudnud teistsugusele seisukohale". See tekitab küsimuse, kas Parmas üldse luges riigikohtu otsust?

Riigikohtu otsusest on üheselt selge, et need ütlused, millele prokuratuur tugineda lootis, lõpptulemit muutnud ei oleks. Vaheri ja Heldna motivatsioon oli siililegi selge pelgalt juba objektiivsete asjaolude pinnalt. Samal päeval, kui Heldna paberil PPA teenistusse vormistati, otsustati koheselt tema lähetamine tagasi endise teenistusandja juurde samal kuupäeval, mil Heldna teenistus PPA-s paberil algas. Riigikohus märkis selle kohta, et Heldna kirjeldatud "karjäärivalikute peamine, et mitte öelda määrav suunaja" oli "tema eesmärk teenida välja politseipension".

Põhiküsimus pole niisiis tegelikult üldse selles, mis eesmärgil Vaher, Heldna ja Alavere tegutsesid, vaid hoopis selles, kas selline käitumine kujutab endast kuritegu. Ja kuriteona ei võetud sihikule mitte lihtsalt Vaheri tegevust PPA peadirektorina, vaid peaasjalikult Heldna tegevust pensioniavalduste esitamisel.

Heldnale heideti ette kelmust riigi vastu. Selline taktikaline otsus prokuratuuri poolt on olnud õli vandenõuteooriate tulle, mille kohaselt olevat kriminaalasja algatamisel tegelik niiditõmbaja olnud kapo endine juht Arnold Sinisalu väidetava isikliku vimma tõttu Heldna suhtes.

Kelmust ei näinud pensioniskeemis maakohus, ringkonnakohus ega ka riigikohus. Püüdes vaidluse juriidilist tuuma inimkeeli kokku võtta, siis Vaheri 2019. aasta käskkirjad Heldna PPA teenistusse ja sealt koheselt teise asutusse lähetusse vormistamise kohta olid kehtiva õiguse alusel antud kehtivad haldusaktid. Kuna käskkirjad olid kehtivad, siis oligi Heldna 31. detsembri 2019 seisuga PPA teenistuses ja tiksus edasi ka tema politseistaaž. Seetõttu ei saanud kohtu hinnangul olla tegemist kelmusega, kui Heldna läks riigilt politseinikustaažiga seotud erilisi pensione taotlema.

See ei välista aga käskkirja võimalikku õigusvastasust, kuna tühisus ja õigusvastasus on kaks põhimõtteliselt erinevat asja. Haldusakt on vaid väga erandlikel juhtudel tühine ning kui see on tühine, siis see on tühine ilma lisaliigutusteta. Õigusvastane haldusakt seevastu on kehtiv, kuni teda pole kehtetuks tunnistatud.

Nagu rõhutas riigikohtunik Juhan Sarv oma konkureerivas arvamuses, milles ta nõustus kohtu järelduste, aga mitte argumentatsiooniloogikaga, siis isegi kui haldusakti andmisel on toime pandud kuritegu, pole haldusakt automaatselt tühine, vaid seda on võimalik kehtetuks tunnistada. Kuni haldusakti pole kehtetuks tunnistatud, seni see on kehtiv.

Kui see skeem aga polnud ikkagi täiesti JOKK, siis kuidas oleks saanud seda kangutada? Kes oleks saanud selle PPA peadirektori käskkirja kehtetuks tunnistada?

Siseminister kui teenistusliku järelevalve teostaja, kellel on muuhulgas õigus tunnistada haldusakt kehtetuks. PPA kõnealuste personaliotsuste osas teostati teenistuslikku järelevalvet alles 2023. aastal ning seegi päädis vaid lahja ettepanekuga PPA-le "hinnata, kas tuvastatud isikute, kelle tähtajaline üleviimine ei ole lõppenud, rotatsiooni jätkamine on otstarbekas ning kooskõlas PPA huvidega".

Vähemalt teoorias olnuks võimalik Heldna teenistusse võtmist puudutav PPA peadirektori 2019. aasta käskkiri tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada. Teenistuslik järelevalve seevastu viidi läbi nii pinnapealselt, et Elmar Vaher võitis 2023. aastal osaliselt vaidluse siseministeeriumiga. Selle vaidluse tulemusel tuvastas halduskohus, et teenistusliku järelevalve kokkuvõttes anti õigusvastaselt Vaheri head nime teotav hinnang, justkui oleks Heldna ja teiste PPA teenistusse vormistamine olnud "näilik".

Vaherile ei mõistetud välja mittevaralise kahju eest rahalist hüvitist, kuid riik pidi tasuma 3641 eurot Vaheri menetluskulude katteks. Kohus heitis siseministeeriumile muuhulgas ette, et teenistuliku järelevalve käigus polnud ministeerium "piisava põhjalikkusega selgitanud välja asjaolusid, mille pinnalt saanuks teha põhjendatud järelduse asjaomaste isikute tahte, kavatsuste ja eesmärkide kohta".

Kuid seegi lahend ei välista, et Vaheri asjakohased käskkirjad võisid olla antud õigusvastaselt. See lahend märkis vaid, et näiliseks Heldna jt PPA teenistusse võtmist nimetada ei saa, sest teenistusse võtmine toimus kehtiva seaduse alusel antud kehtivate haldusaktidega.

Niisiis, vähemalt mulle kui kõrvaltvaatajale on selge, et mehed tegutsesid teadlikult eesmärgiga seista ebaõiglase olukorra vastu, millesse Heldna sattus pensionireformi tõttu. Püüded avalikkust ses osas sohutada on viisakalt öeldes solvavad. Öeldagu otse ja ausalt, et riigiasutused sattusid pensionireformi tõttu lollakasse olukorda, kus vahepeal mujale liikunud endistel PPA ametnikel tekkis praktiline ja igati mõistetav vajadus PPA-sse enne 31. detsembrit 2019 tormi joosta.

Heldna näiteks oli PPA teenistuses olnud üle kahekümne aasta, enne kui ta kaitseväkke suundus. Heldna läks kaitseväkke 16. aprillil 2018. Riigikogu võttis 14. juunil 2018 vastu seaduse, millega tõmbas punase joone maha: kes 31. detsembri 2019 seisuga PPA teenistuses pole, see jääb ilma.

Kas see oli Heldna ja temaga sarnases olukorras olnud inimeste suhtes õiglane ja aus? Ei, minu hinnangul mitte. Kas selliselt punase joone tõmbamine oli põhiseaduse ja õiguspärase ootuse põhimõttega kooskõlas? Selle üle võib vaielda. Kas Vaheri ja Alavere poolt oli õiglane valitud isikutele sellise skeemi võimaldamine, nagu seda tehti Heldna puhul?

Pealtnäha paistab üsna ebaproportsionaalne see seadusandja lüke jätta üle 20-aastase staažiga endised teenistujad ilma pensionist, mille saamise suhtes neil oli selge õigustatud ootus (st eeldusel, et nad oleksid mingil hetkel PPA-sse naasnud, et kõiki vajalikke tingimusi täita). Seda just nende inimeste puhul, kes olid PPA-st läinud edasi mujale riigiteenistusse mitte vähem tähtsale tööle.

Veel enam, seadusandja pidi ette nägema riski, et selliselt punase joone tõmbamisel jooksevad teised riigiasutused staažikatest endistest PPA teenistujatest (vähemalt ajutiselt) tühjaks. Kõne all oli potentsiaalselt juba 50-aastaselt pensioneerumine pensioniga summas kuni 75 protsenti palgast ehk ilmselgelt olid puudutatud isikud ülimalt motiveeritud 31. detsembril 2019 PPA hingekirjas olema.

Kas see oleks riigile tervikuna hea olnud? Kindlasti mitte. Ka riigikohus on oma lahendis ebatavaliselt palju rõhku pannud "riigi kui terviku" perspektiivile. Riigikohus isegi kritiseeris kõnealuses lahendis seadusandjat pensionite reguleerimisel, märkides, et järelduste tegemisel on kohus arvestanud muu hulgas sellegagi, et politseipensioni määramise tingimused ei ole olnud järjekindlad. Ehk ka riigikohus adus ja tõdes pensionireformi teatud ebaõiglust endiste politseiametnike suhtes.

Võib-olla oligi Heldnale ja mõningatele teistele võimaldatud skeem õiglane lahendus. Võib-olla polnudki mingit erikohtlemist või mõne teise endise politseiametniku ebavõrdset kohtlemist. Võib-olla kõik väärilised oskasid ülemustelt Heldnaga sarnase skeemi rakendamist paluda ning võib-olla kõigile neile seda ka võimaldati.

Kuigi ma leian jätkuvalt, et kirjeldatud skeemi õiguspärasuses või vähemalt eetilisuses on põhjust kahelda, siis polnud kriminaalkohus see koht, kus sellise skeemi õiguspärasust selgeks vaielda. Selleks oli olemas asjaosalisi ja maksumaksjat vähem koormav menetlus: teenistuslik järelevalve.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.