Te olete väga laia profiiliga ettevõtja: teil on osalus Tallinna Kaubamajas, Selveris, Livikos, Balbiinos, müüte lisaks kõigele muule veel autosid ja tegelete kinnisvaraga. Vaade on väga lai. Te olete täpselt õige inimene ütlema, kuidas Eesti inimestel praegu läheb.

Ma arvan, et Eesti inimestel läheb kahte moodi. Probleemiks on kindlasti hästi madal kindlustunne ja ma arvan, et selle üks olulisi põhjuseid on geopoliitika. Vähe sellest võib-olla räägitakse, aga inimesed on geopoliitilise olukorra pärast stressis. Seetõttu ei taha nad teha ostuotsuseid, midagi osta ega investeerida. Sellist stressi on tunda ja tarbijakindluse madalseis kestab meil juba üle nelja aasta. Seda tunnevad hästi kõik ettevõtjad, kes Eesti siseturul tegutsevad, ja majandusnäitajad kinnitavad seda samuti. See on üks põhitegur, aga teiselt poolt on poliitikud harjunud ütlema, et Eestis pole inimesed kunagi nii hästi elanud kui täna. Nii jõukuse kui ka igas muus mõttes, ja see on samuti tõsi. Oleneb, mis nurgast vaadata.

Kas näiteks viimase poole aasta jooksul on kuidagi tunda, et nokk oleks ülespoole?

Valitsus räägib sellest väga palju, sõnumitoojad tahetakse maha lasta ja loodetakse, et nokk läheb ülespoole. See on kahte moodi asi: me ise loodame ka kogu aeg, sest ettevõtja peab olema optimist ja arvama, et nokk läheb üles. Aga täna on 15. jaanuar ja jaemüügid ei näita kuskilt, et jaanuar oleks parem kui eelmine aasta. Pigem on selle aasta jaanuari esimesed 15 päeva nõrgemad kui aasta tagasi.

Selles mõttes tahaks loota, et asi läheb paremaks. Kuidagi on väsimus sellest põhjas müttamisest. Käime kogu aeg kastruli põhjas, klobistame ja vaatame nina ülespoole. Ma usun, et see aasta tuleb parem ja mingi tõus tuleb, aga sellist tõusu, mida Eesti Pank on rääkinud, mina ei usu. Väike pisikene tõus tuleb, kui kõik läheb hästi.

Millest see pisike tõus tuleb?

Eks ta tuleb sellest, et maksuküüru kaotamine toob mingisuguse raha, ja see tuleb osalt kindlasti käibesse. Keegi ei tea, kui palju tuleb käibesse, sest põhiosa sellest rahast saavad inimesed, kelle sissetulekud on suuremad. Neil on tänagi juba mingid säästud. Kas see tuleb käibesse või ei tule, näitab elu. Me loodame, et ikkagi tuleb, aga see saab tulla käibesse vaid juhul, kui tarbijakindlus paraneb ja inimesed tahavad hakata uuesti oma elujärge parandama või investeerima.

Nii palju kui mina kuulan peaministrit ja valitsust, ongi sama ühtlase tulumaksuvabastuse kehtestamise üks lootusi see, et inimeste kindlustunne võiks tõusta ja nad võiksid uuesti hakata poes käima.

Mina arvan, et nad ei tule poodi. Nad teevad ostuotsuseid siis, kui tunnevad ennast kindlamalt, ja see raha ei anna seda kindlust. Võib-olla hakatakse seda raha vastupidi säästma, et ebakindlas olukorras mingeidki sääste omada. Saan aru, et valitsus üritab igatepidi positiivseid sõnumeid tuua ja neid tekitada, ning see ongi õige. Aga paljuski on need ikkagi väga õhust võetud asjad, mida reaalmajandus enam ei kinnita.

Et valitsus valetab siis ühiskonnale?

Ei valeta, valitsus tahab asja ilusamaks rääkida. Tarbijakindlus on väga paljuski psühholoogiline tegur. On võimalik majandus alla rääkida ja on võimalik teda üles rääkida, aga kuskil on kriitiline piir, mida ületada ei saa. Kui valitsejad räägivad, et kõik on väga hästi, ja inimesed tunnetavad iga päev, et nii see ei ole, siis on valitsuse jutt tühi jutt.

Ega valitsusel ei ole põhimurele ehk Venemaa sõjale Ukrainas mingisugust lahendust ette võtta? Sellest ei saa üle ega ümber?

Jah, just. Mina arvan, et selle sõja mõjud on inimeste igapäevamõtetes palju suuremad, kui seda käsitletakse. Geopoliitika on selline, et inimesed ei tunne ennast kindlalt. Nad vaatavad geopoliitikat laiemalt: endine maailmakorraldus on läbi ja seda enam kunagi tagasi ei tule. Me oleme täiesti uues maailmas ja see mõjutab ka inimesi. Ikka loetakse, mida teeb maailma kõige jõukam ja tugevam riik ning mida USA president Donald Trump parasjagu mõtleb teha. Kõik mõtlevad, et kui Trump teeb nii, siis ei tasu arvata, et Vene president Vladimir Putin ei arva, et tal on ka mingid võimalused.

Putin ei ole muidugi lasknud ennast kunagi takistada mingisugustest piirangutest.

Nii ja naa. Ta ikka oma retoorikas üritab. Kui Putin väldib teiste riikide avalikku ülevõtmist, siis Trump tahab seda teha päris avalikult. Aga loodame, et me neid aegu ei näe.

Te olete inimene, kes oskab kindlasti arvutada ja raha lugeda. Kuidas teile tundub Eesti käesoleva aasta eelarve puudujääk 4,5 protsenti SKP-st? Osa sellest on jah kaitsekulud, suurem osa seesama tulumaksuvabastuse kehtestamine. See ei ole ju väga jätkusuutlik?

Riigi rahanduse seisukord on kindlasti väga raske. Toimus kaks suurt šokki korraga. Natuke väiksem šokk on võib-olla maksuküüru kaotamine, mis oli Reformierakonna valimislubadus ja mille nad ka ellu viisid. See käivitas tegelikult kogu maksuralli. Maksuküüru kaotamise idee realiseerimine lõi meile maksuralli, sest hakati otsima vahendeid, kuidas seda katta. Siis tuli suur lumepall selga ehk kaitsekulutuste eelarve suurendamine. Ühegi riigi eelarve ja majandus ei suuda nii järskude muudatustega hakkama saada ega seda katta.

Enne kui riigi rahandus korda saab, läheb ikkagi 5–10 aastat, kui sellega vastutustundlikult tegeleda. See on praegu väga keeruline seis, mida maksutõusudega ühelgi juhul ei klaari. Ainuke lootus on saada majandus käima, et majandus hakkaks lihtsalt kasvama. Aga kui majandusele ja inimestele järjest makse peale panna, siis majandus käima ei lähe. Seis on nadi.

Kui me vaatame majanduskasvu, siis sellega koos juhtub meil automaatselt riigieelarve kulutuste kasv. Tegelikult on ka viimastel aastatel olnud meil väga asine nominaalne majanduskasv, lihtsalt inflatsioon on olnud veel kõrgem ja sellega koos on mühinal kasvanud ka riigieelarve kulutused. Ega siin ainult majanduskasvuga olukorda väga palju ei paranda.

Ei saagi parandada. Majanduskasv on üks kõige jõulisem instrument, aga teiselt poolt on riigi rahanduse kordapanekuks vaja kulutustele mingi piir ette tõmmata. Muidu seda protsessi ei juhi. Eks riigipoliitikud ja rahandusministeerium teavad seda, et kui piiri ette ei pane, siis pall kogu aeg veereb. Riigieelarve teenindamiseks võetud laenude ja võlakirjade intressimaksed lähevad juba nii suureks – need on vist täna juba 400 miljonit või midagi sellist. See kasvab nii kiirelt, et ühel hetkel me ei suuda neid enam mõistuspäraselt teenindada. Siis hakatakse jälle mõtlema, kas tõstame mingit maksu, mida on ka juba päris keeruline teha. Täna ei oska enam öelda, mis maksu veel saaks tõsta.

Põhimõtteliselt annab ju kõiki makse tõsta.

Nojah, aga eks me oleme käibemaksuga läinud üle võlli. Sisuliselt oleme käibemaksu tõusuga löönud kõige nõrgemat elanikurühma kõige rohkem. Mootorsõidukimaksuga oleme sisuliselt likvideerinud 50 protsenti autoturust. Sellest räägitakse vähe, aga see sektor on ka koondanud, sest kui ärist 50 protsenti kaob ära, ei saa samade töötajate arvuga enam hakkama. Nagu keegi süüdi ei oleks, kõik on hästi. Mina ei ole kuulnud, et mõni poliitik ütleks, et läks kuidagi valesti. Vastupidi, öeldakse, et on väga õigesti läinud: autopark vananeb ja autosid on vähem. Hinnangute küsimus.

Mis automaksu puudutab, eks siin on inimestel ootused, et 2027. aastaks kaob automaks ära ühel või teisel moel. Kas Reformierakond ise kaotab selle ära, soovides mitte minna valimistele vastu olukorras, kus opositsioon võiks öelda, et meie lubadus on automaks ära kaotada, või siis kaotavad uued võimule tulijad selle hiljemalt riigikogu valimiste järel. Eks see hoiab ka turgu allpool.

Jaa, kindlasti. Inimesed ootavad, et registreerimismaks või vähemalt 90 protsenti sellest tuleks ära kaotada. Siis saavad inimesed juba aastamaksu maksmisega hakkama, aga registreerimismaks on uute autode müügi seisma pannud ja see on tegelikult probleem. Eks saab näha, kas Reformierakond julgeb seda ära kaotada. Siin on mingid hääled vastupidised: et mitte mingil juhul, kõik on hästi, see on lihtsalt abitud automüüjate hädakisa, hoiame selja sirge ja ei lase siin midagi muuta.

Seal on lihtsalt teatav poliitiline loogika. Kui vaadata praeguseid toetusnumbreid, siis Isamaa ja Keskerakond võivad kahekesi minna valimistele vastu ja saada üsnagi suure toetuse, lubades automaksu kaotamist.

Jaa, ilmselt nad kaotavadki. Kui nad saavad võimule, siis ilmselt nad päris kogu mootorsõidukimaksu ei kaota, sest sellel maksul on oma loogika olemas. Lihtsalt uue maksu juurutamisel mindi üle võlli – protsendid oleksid pidanud olema palju väiksemad, et inimesed nendega harjuksid. Just registreerimismaks on see, mis tuleks kaotada. Mina loodan, et mõistus lõpuks võidab, mis poliitikas juhtub küll harva. Võib-olla kaotatakse registreerimismaks enne ära.

Riigieelarvest paar sõna rääkides: te ütlete, et tuleks kärpida. Kärpimine on abstraktses mõttes alati kõigile inimestele väga südamelähedane, eriti kui räägitakse riigieelarvest. Aga reaalsus kipub olema selline, et keegi ei suuda defineerida neid tükke, mille peaks ära jätma, et kõik rahul oleksid. Mida teie ära jätaksite?

Mina olen ettevõtja ja riigieelarve osas otse ettepanekuid teha ei tahaks. Küll võiks panna kasvule piiri ette. Eks me kõik oleme mingis majandusüksuses – peres, ettevõttes või riigis – ja saame aru, et kui sul on teatud summa raha ja rohkem ei ole, siis pead sellega hakkama saama. Juba see annaks suure asja, kui me vaataksime eelarve kasvu kriitiliselt. Seal on kindlasti suured võimalused olemas.

Eelarve kasvu suurimad tükid on pensionid ja tervishoid?

Jah, näiteks pensionide indekseerimine tuleks mingiks ajaks peatada. Seda on öelnud isegi Tööandjate Keskliit, et pensionide indekseerimine aastaks, kaheks või kolmeks võiks olla üks suur instrument. See nõuab ilmselt Mart Laari moodi poliitikut, kes julgeb seda teha. Mul on siin hea lihtne rääkida, poliitikud panevad selle peale muidugi toast välja.

Kas on kuskil selline Mart Laari moodi poliitik, kes soovib poliitiliselt enda tegevuse ära lõpetada selle sammuga?

Ei tea. Eks ühel hetkel, kui riigieelarve satub sellisesse olukorda, et tema finantseerimine muutub keeruliseks, siis tehakse neid otsuseid tahes-tahtmata. Muidu tuleb IMF neid tegema. Õnneks me nii kaugel ei ole ja elu ei ole riigieelarvega veel nii kriitiline, aga samamoodi jätkamine edule ei vii. Meie riigieelarve probleemid hakkasid vist 2016. aastal, kui oli Jüri Ratase valitsus koos Isamaa ja sotsidega. Siis lasti riigieelarve lohisema. See oli esimene kord.

Ega need toonased eelarvedefitsiidid – ja ma tean, et Reformierakond on seda jutupunkti korduvalt rõhutanud – ei olnud isegi võrreldavad sellega, mis me praegu teeme. Need jutud, et oleks pidanud toona reserve koguma... Kuulge, meil oli selle aasta eelarve kaks miljardit defitsiidis, kus need reservid oleksid pidanud olema? Aga ega mina ei näe ka väga selgelt, kuidas siit väljaminek peaks toimuma.

Jah, kaitsekulutuste all on nii suur raha. Keegi ei vaidle vastu, et see on põhjendatud, aga meie riigi majandus ei suuda seda niisama alla neelata. Seda me seedime veel pikalt. See number on väga suur ja just see äkiline tõus. Riigieelarve tavaliselt selliseid äkilisi tõuse normaalsel kujul üle ei ela ja see toobki kaasa suured raputused.

Teie osalusega Tallinna Kaubamaja ostis just ära Škoda võrdlemisi suure edasimüüja Eestis ja tegelikult ka Baltikumis Taani ettevõtte käest. Kas väliskapital otsib paaniliselt viise Eestist lahkuda?

Nii ja naa, õnneks kõik ei otsi. Aga osad ikkagi lahkuvad. Sellest avalikult ei räägita ja tuuakse igasuguseid muid põhjendusi, aga siit on läinud välja nii Rootsi kapitali kui ka teiste riikide kapitali. Rootslasi võib-olla isegi kõige rohkem. Avalikult on kõik parketikõlbulikud põhjendused, miks on välja mindud, aga selle taga on ikkagi geopoliitiliste riskide nägemine.

Meie ostu puhul me seda ei ole täheldanud ja nemad jätkavad maaletoomisega. Me ostsime ära diilerid Tallinnas, kaks Škoda diilerit. TKM Grupp AS laiendab oma autoäri. Škoda on väga tugev bränd ja esimese kolme seas. Me müüme seda Lätis ja Leedus nagunii juba varem, nii et see oli meil loogiline laienduse samm.

Aga väliskapital jah... Välja arvatud soomlased, kes on siin tugevalt sees ja pole kuskile läinud. Nemad tajuvad neid riske samamoodi, võib-olla on riskitaluvus kõrgem. Rootslastel on rohkem selline tunnetus, et siin ei ole võib-olla kõige turvalisem.

See tähendab siis seda, et regioonis on väga häid ostukohti?

Jah, on kindlasti. Eestis on täna aeg, kus kohalik kapital saab võtta suuremaid positsioone sisse. See on tõsi, praegu see hetk on. Tehinguid on palju ja neid räägitakse palju läbi. Samas ostsid taanlased rootslaste käest ära Baltikumi suure jaekaupmehe Rimi ja investeerisid siia, nii et kapital liigub nii üht- kui ka teistpidi. Välisinvesteeringud on meile väga olulised, see on majanduse jaoks väga oluline asi.

Te olete tegev ka Lätis ja Leedus. Kas seal valitsevad umbes sarnased meeleolud?

Leedu tarbijakindlusindeksi puhul erineme katastroofiliselt Leedust ja Lätist. Mõlemas riigis tunnevad inimesed ennast palju kindlamalt. See on tegelikult päris huvitav, ei saagi aru, millest see tuleb. Geopoliitika on ju täpselt sama, aga nad tunnevad ennast kindlamalt. Kiruvad valitsust igal pool, ettevõtjad ja inimesed ühtemoodi, aga indeksid on paremad. Meil on seis väga sant ja see tuleb inimeste ostukäitumises poes väga välja. Leedukad on palju optimistlikumad: seal kasvab nii autoturg kui ka jaemüük. Meil väheneb jaemüük neljandat aastat järjest. See on väga kehv seis. Rahalised numbrid on natuke kasvanud, aga see on kõik inflatsiooni tulemusena.

Ehk te ütlete, et kui ka indeksid näitavad, et Lätis-Leedus on inimeste kindlustunne parem, siis ka tarbijakäitumine toetab neid indekseid?

Jah, absoluutselt, need on korrelatsioonis. Kui meil Eestis üritati rääkida, et konjunktuuriinstituudi analüüs on vale ja sõnumitoojat taheti risti lüüa, siis tegelikkuses on see tõsi. Lätis-Leedus käituvad inimesed poes teistmoodi ja tarbijakindlus on kõrgem. Neil kasvavad nii jaemüük kui ka inimeste ja ettevõtete investeeringud.

Miks?

Selget vastust ei ole. Kuidagi usutakse oma riiki rohkem kui meil. Ma kahtlen, kas nad oma valitsust väga palju rohkem usuvad – valitsust kiruvad ju kõik, võtame Soome, Rootsi, Eesti või Läti, vahet pole. Inimesed on valitsuse suhtes ikka kriitilised ja see on normaalne, aga kuidagi on seal sisemine usaldus suurem.

Võimalik, et seal on valitsuse toetus mõnevõrra kõrgem kui Eestis?

Äkki. Ma pole vaadanud, aga see võib olla üks teguritest kindlasti. Meil ei ole kõrge, jah, see on ka sellega seotud.

Ja noh, "maksufestivali" võib-olla ei ole ka sellises mahus korraldatud?

Jah, seda võiks mõni tudeng oma magistritöös uurida. Magistritöös võiks uurida "maksufestivali" mõjusid tagantjärele: kuidas see mõjus majandusele ja tarbijakindlusele. Mina olen täitsa seda meelt, et see on üks kõige olulisemaid tegureid madala tarbijakindluse tekitamises – selline ebakindluse loomine. Lisaks geopoliitikale see "maksufestival". Ega "maksufestivali" põhiline ajend oligi seesama maksuküüru kaotamise rahavajadus. Sealt see ju tuli, nii et seda peaks ausalt ja avalikult ütlema, miks me neid makse siin nii põhjalikult analüüsima hakkasime.

Eestis on jätkuvalt hinnatõus Euroopa kõrgeim ja see on meil olnud aastaid. Hinnatõusu veab suuresti toit. Miks te hinda kogu aeg tõstate?

Toiduhinnad tõusevad kogu aeg ja lõpuks on väljund kaupmehe juures. Kaupmehed teevad äri hästi madala marginaaliga – nii madala marginaaliga, kui Eesti supermarketid töötavad, selliseid riike praktiliselt ei olegi. Me oleme ühed kõige madalama marginaaliga toimetajad ja tegelikult sellist nii tihedat konkurentsi, kus turul oleks viis suurt tegijat, mujal ei ole.

Kui võtame Soome, siis seal on tegelikult kaks äriorganisatsiooni, kes inimestele toiduaineid ja esmatarbekaupu müüvad: Kesko ja SOK. Nemad jagavad turgu kahekesi. Isegi Leedus on Maxima ja Rimi kahekesi, Lätis on sama. Aga niimoodi, kus oleks nii killustunud ja tihe konkurents nagu Eestis, ma ei olegi teisi näinud.

Toidu sisendhinnad ja tootjahinnad lihtsalt tõusevad. Kaupmehe marginaal on seal üliõhuke. Lihtsalt kaupmehed saavad rahva viha oma kraesse alati, sest inimene käib sealt hinda vaatamas ja seda maksmas.

Ega ma teid kuidagi süüdista hindade liigses tõstmises, vaid küsimus on pigem, miks Eestis hinnad nii palju tõusevad, aga mujal Euroopas mitte? Mis on siin see eripära, eriti kui te ütlete, et konkurents on nii tihe?

Eks meil on erinevaid tegureid. Kui vaadata eelmist aastat, siis meie elektrienergia hind oli praktiliselt kaks korda kõrgem kui Soomes. Poole elektrist ostsime Soomest ja meie hind oli kaks korda kõrgem. Elekter on kogu majanduse ja toiduainete tootmise üks olulisemaid sisendeid. Kõik kulud on nii palju tõusnud ja toiduainete tootjad peavad need kulud kuidagi tagasi saama. Lisaks palgatõusud ja maksutõusud – me oleme kahetsusväärselt sellises rattas.

Üks kehv asi, mis minu meelest inflatsiooni käima lükkas, oli aasta 2022 augustikuu, kui elektrihind läks kontrollimatult üles. Meetmed, mis siis rakendati, ei olnud asjakohased. Kõik see elektrienergia hinnatõus läks otse hindadesse üle ja sealt läks esimene inflatsiooni lumepall veerema. See käivitas väga palju asju. Seda võiks jälle mingi tudeng uurida, kuidas elektrienergia hind on mõjutanud majanduse sisendeid viimase viie aasta jooksul.

Kas teie tunnetus on, et hinnatõus saab sel aastal viimaks otsa?

Jah, ma arvan, et see on juba aeglustumas ja ma usun, et saab jah. See on ka majanduskasvule aluseks, et selline hinnatõus peab pidurduma. Mina loodan, et ta pidurdub.

Energiast ja elektrist rääkides: te olete investeerinud Eestisse tuumajaama rajamisse. Arvate tõesti, et Eestisse tuumajaam tuleb?

Jaa, tuumajaam tuleb Eestisse päris kindlasti.

Millal?

Aastaks 2035.

Te olete väga optimistlik selles osas.

Jah, ma arvan, et tuleb. Maailm liigub sinnapoole, et tänu Donald Trumpile hakkavad jälle kehtima loodus-, füüsika- ja majandusseadused. Rohepöörde kui ühe ideoloogiasuuna võidukäik on tänaseks möödas ning füüsika- ja loodusseadused on tagasi. Loodetavasti ka majandusseadused. Sealt tulenevalt on ilmselt ka tuumajaam tulemas.

Tuumajaam on ju väga roheline.

Just, ongi roheline ja hea hinnaga. Kust see soomlaste energiahind tuleb, et ta on kaks korda odavam kui meil?

Osaliselt ka Skandinaavia hüdrost.

Jah, ikka hüdro ja tuuma – kaks asja. Kahelt poolt ta tuleb, aga meil on hädasti midagi sellist vaja.

Kui te räägite, et nüüd Trumpi mõjul hakkab maailm muutuma või on tegelikult juba muutunud, siis millal see Euroopasse jõuab?

Ta on juba jõudnud igas mõttes. Kui Trump sai võimule, saatis ta kohe kirjad – ka siin Eestis said päris mitu organisatsiooni kirjad, et mis tegevused nad peavad lõpetama, kui nad tahavad jätkata USA ettevõtetega äriajamist. Meie küll seda kirja ei saanud, aga ma tean mitut ettevõtet, kes on saanud.

Mis selles kirjas seisis?

Tuleb lõpetada ära jälle mingi kolmetähelise lühendiga tegevused. Maailm on muutunud ja ei tasu elada lootuses, et Trumpi tegevused on lühiajalised ja ühekordse mõjuga ning vana maailmakorraldus taastub. See enam ei taastu, see on ajalugu. Poliitikud ja riigijuhid, kes seda usuvad, petavad oma rahvast ja iseennast. Maailm on muutunud järgmiseks 50 aastaks või kauemaks.

Euroopa Liit peab muutuma, kui ta ei taha muutuda muuseumiks välisturistidele, kes käivad vaatamas Eiffeli torni või Thamesi kaldal jalutamas. Kui Euroopa Liit tahab maailmamajanduses kaasa rääkida, peab ta muutuma. Ta peab lähtuma majandus-, loodus- ja füüsikareeglitest. Ideoloogia enam ei tööta. Tegevus peab olema mõistuspärane ja suunatud tavalise inimese heaolu kasvule, mida inimene ise tunnetab. On saabunud teine aeg. Sellega kaasnevad ka igasugused geopoliitilised riskid ja ilmselt hakkab kehtima see, et suurel on õigus. Suur saab teha praktiliselt mida tahab. See on meile muidugi väga kehv uudis, aga ka see on nüüd nii.

Aga see on alati nii olnud, jah?

Nii ja naa. Eelmisel maailmakorralduse ajal olid ikkagi mingid rahvusvahelised reeglid, millest üritati kinni pidada. Tsiviliseeritud riigid, ka suured, käitusid niimoodi, aga nüüd on natuke teistmoodi – võib-olla need väga suured enam niimoodi ei arvesta.

Mida me siis Eestis peaksime sellisel muutunud ajal või uuel ajastul teisiti tegema?

Ma arvan, et me peaksime oma kõige suurema liitlase Ameerika Ühendriikidega mitte tülli minema, mitte neid sõimama ja jälgima seda joont. Väikestel ei ole praeguses maailmakorralduses enam võimalust ajada mingit iseseisvat asja. Sa pead oma liitlased valima ja nendega koos elama. Kõik asjad, mida liitlased teevad, ei pruugi meeldida, aga midagi pole teha – kui sa oled väike, pead arvestama sellega, mida suur teeb. Kui suur sind kaitseb, tuleb vahest alla neelata asjad, mis sulle ei meeldi.

Kas ka riiklikult jäljendama Trumpi administratsiooni erinevaid algatusi, et muuta oma riiki sarnasemaks Ameerika Ühendriikidele?

Ega me sarnaseks muutuda ei saa. Ameerika Ühendriigid on maailma võimsam majandus, aga heade suhete arendamine peaks olema meie eesmärk. Euroopa Komisjon meile siia midagi head toonud küll ei ole.

Selle üle võiks muidugi vaielda.

No peale raha, mis me oleme saanud – jah, see on tõsi. Raha oleme palju saanud, aga see bürokraatia ja need regulatiivid, mida Euroopa Komisjon paneb Euroopa riikide ettevõtetele peale, on enneolematud. See peab lõppema. See hävitab Euroopa majandust. Vähe räägitakse sellest, aga Euroopa majanduse konkurentsivõime on maailmas väga kehv ja läheb järjest kehvemaks. See on kõik nende regulatiivide tulemus. Neid toodetakse juurde ja juurde, mõeldakse välja, kuidas ettevõtte ja inimese elu reguleerida. See tohutu reguleerimine peab saama lõpu.

Teisest küljest tegeleb Euroopa sellega, et ühtlustada väga erinevate liikmesriikide õigust ja muuta ühisturgu ühtsemaks.

See on õige, sinna suunas tuleb liikuda, aga see on pikk tee minna. Kui ma teen näiteks Californias mingi jäätise, siis saan seda Miamis müüa.

Mitte tingimata.

Ikka saan, aga kui ma teen Eestis Viljandi maanteel Balbiinos jäätise, siis mul ei õnnestu seda ühegi trikiga müüa Itaalias. Lõpuks ma saan müüa, aga see kadalipp ja need kulutused, mis ma pean selleks tegema... Ühisturg on Euroopa Liidus olemas, selle vastu vaielda ei saa, põhiraamistik on olemas. Aga faktiliselt kaitseb iga riik enda turgu ja on loodud barjäärid – seal on palju teha.

Viimastel aastakümnetel on Eesti ettevõtlusmaastik muutunud aina rahulikumaks. Ettevõtted on suuremad ja paigas, uusi, kes edukalt ründaksid olemasolevaid, väga peale ei tule. Kõikidel on piisavad turuosad ja piisavad kraavid ümber ettevõtte. Kas see on tehniliselt ka kuidagi probleem, et me oleme majanduse mõttes vähem dünaamiliseks muutunud?

Eks see on loomulik areng. Kiire arengu periood on möödas, aga majandus on ikkagi dünaamiline ja areng toimub. Võib-olla mitte nii kiirelt ja nii suurte raputustega, aga ikkagi ettevõtted ühinevad, müüakse midagi, mingi ettevõte lõpetab tegevuse. Ma ei ütleks, et kõik on paigas ja nagu seisev tiik. Vahest võib-olla tundub, aga tegelikult ei ole.

Kui võtta Äripäeva rikaste edetabel, mis on küll meelelahutusvaldkonda kuuluv asi, siis seal on mõned nooremad inimesed, kes on ehitanud üles rahvusvahelisi ettevõtmisi, aga suures osas on seal ikkagi inimesed, kes panid oma ettevõtetele aluse 1990ndatel, või nende pärijad. See ei ole tegelikult väga muutunud.

Sinna on tegelikult tulnud väga palju noori juurde. Me oleme väike riik. Mina olen kogu aeg seda meelt, et noored on kindlalt tublimad ja targemad kui meie. Neil ei ole täna võib-olla veel olnud aega ja võimalust neid asju teha, aga nad teevad neid asju meist paremini. Ühel hetkel see lihtsalt tuleb. Võib-olla on praegu mingi üleminekuhetk põlvkondade mõttes, aga mina usun, et noored tulevad kindlalt peale.

Kas seal on ka muutust tunda? Kuidas on näiteks teie kunagised kaasvõitlejad, kellega te 1990ndatel ja 2000ndate alguses tegutsesite näiteks Tööandjate Keskliidus, andnud oma ettevõtmised üle nooremale generatsioonile? Kas seal on mentaalsuse vahet, kuidas nad ettevõttega edasi tegutsevad?

Keeruline vastata. Üks asi on kindel: ei tasu arvata, et ettevõtte üleandmine lastele õnnestub. Lapsed ei pruugi üldse tahta ja see on esimene asi. Eestis on päris palju näiteid, kus lastel on lihtsalt teised huvid, ja seda tuleb aktsepteerida – jõuga ei tohi kedagi ettevõtjaks teha. Noori see üldse võib-olla väga ei meelitagi tänapäeval, see mõttelaad on teistmoodi. Idee hakata mingit ettevõtet juhtima või arendama alati ei lenda. See peab sobima ja huvitama. On kindlasti näiteid, kus see on õnnestunud, aga see on keeruline teema – ei tohi kedagi vägisi õnnelikuks teha.

See on täiesti arusaadav, aga milline mõju on Eesti majanduskliimale olukorras, kus pärijatest saavad investorid, kes palkavad endale professionaalsed juhid? Mis tüüpi need ettevõtted siis on ja kuidas see on teistmoodi?

Eks see sõltub ettevõtte suurusest. Väga paljud ettevõtted on sellised, kus omanik on ise väga juures. Ettevõtte kasumlikkus ja areng sõltuvad väga palju motivatsioonist, mida omanik on ise panustanud. Palgatud tegevjuhi mudel hakkab tööle teatud ettevõtte suurusest.

Väiksed ettevõtted töötavad ikkagi puhtalt omaniku enda initsiatiivi peal. Kui perekonnas ei ole järeltulevas põlves kedagi, kes sellesse rolli sobiks, on õigem ettevõte maha müüa, muidu ta lihtsalt hääbub ära. Sinna ei kannata tegevjuhtimist palgata – tegevjuhtimine nõuab ettevõtte suurust, et seda saaks omanikuna eemalt vaadata.

Tihti on suuremate ettevõtjate pärijad õppinud ja elanud pikalt välismaal, kontakt Eestiga võib-olla on väiksem. Vaadatakse investorina ringi enam mitte ainult Eestis, vaid laiemalt?

Jah, kindlasti vaadatakse laiemalt. Miks peaks näiteks Eestis arendama kinnisvara? Võiks arendada Berliinis, kus on väga suur korteridefitsiit ja pole eluasemeid. See on praegu Euroopas väga terav trend. Aga teema läheb väga sinnapoole, et kapitalil on rahvus olemas. Need Eesti inimesed, kes on siin Eestis elanud, investeerivad põhiosas siia.

Ükski välismaalane ei tule enamus asju tegema, mida meie siin teeme, sellepärast et me oleme eestlased. Nii nagu Oleg Gross ehitab Viljandisse spaad – no ei tule ükski Saksa investor ehitama Viljandisse spaad mitte kunagi. See on missiooniinvesteering. Nii teevad väga paljud ettevõtjad siin mingeid asju, mida mitte keegi teine ei teeks. Siin müts maha, ei tohi ettevõtjate peale kuri olla, nad teevad palju head.

Kinnisvarast rääkides: teil on võrdlemisi suur kinnisvaraportfell, aga Kaubamaja hoone mahavõtmisest ja uue ehitamisest on räägitud juba aastaid, kui mitte rohkem. Millal siis läheb ehituseks?

Jah, see on meil äge projekt, sellest võib hakata vaikselt raamatut sättima. Me oleme seda ajanud juba võib-olla seitse aastat. Millal lõpp on, ei tea keegi. Mida peab ütlema lahkunud eelmise linnavalitsuse osas: nemad tegid esimest korda konkreetsed sammud, et selle asjaga saaks edasi minna. Praegune linnavalitsus on samuti toetanud, et me liigume edasi.

Detailplaneering on uuesti algatatud, vana tühistati ja nüüd me seda pusime. Meil on arhitektuurikonkurss läbi viidud ja ilus hoone välja valitud. Arhitektide Liidu poolt läbi viidud arhitektuurikonkursil oli Tallinna linn osanik, kõik oli tore, kõik kiideti heaks ja hääletasid poolt. Siis kui läksime küsima projekteerimistingimusi – ma ei mäleta, kes siis linnapea oli, neid on nii palju vahepeal olnud –, siis öeldi, et oot-oot. See "oot" tähendas seda, et asi jäi seisma. Me olime ilmselt mitte õiges nimekirjas. Linnavalitsuses oli vahepeal nimekiri, kelle projekte vaadati ja kelle omasid peatati. Me olime sellises nimekirjas, kellega ei tegeletud.

Aga millal siis valmis saab?

Esimesel võimalusel.

Kas 2035?

Ikka tahaks kiiremini. Kui läheb kõige paremini, siis võime rääkida ehituse alustamisest viie aasta pärast. Umbes nii.

Siin on mitmed inimesed öelnud, et Tallinnas on liiga palju kaubanduspindu. Valitsus rääkis eelmisel aastal, et meil on liiga palju poode inimese kohta ja sellepärast ongi kõrged hinnad. Kas Tallinnasse on siis suuremat ja uhkemat kaubanduspinda juurde tarvis?

No see oli trikk või spinn, millega valitsus tahtis lämmatada ettepanekut vähendada toiduainete käibemaksu. Siis hakati süüdistama kaupmehi, et need on ehitanud liiga palju maju, ja sellepärast on kõik häda. Häda taheti veeretada kaupmeeste peale, aga nii see ei ole. See on vaba konkurents – äriplaanid seda kannatavad ja kui ei kannata, siis pannakse poed kinni.

Tallinna Kaubamaja puhul on kesklinna kaubanduskeskuse ehitamine kindlasti põhjendatud. Oleme seda vaadanud nii äriliselt kui ka linna arengu mõttes. Linn peaks hea seisma selle eest, et kesklinn areneks ja oleks tugev, et inimestel oleks kesklinnas midagi teha. On näiteid, kus kesklinnad on inimestest tühjad ja kõledad. Minu meelest peaks olema Tallinna linna soov, et tekiks uus kaubamaja, et inimesed tuleksid kesklinna ja oleksid seal, mitte ainult äärelinnas.

Aga teil selles osas muret ei ole, et inimesed kipuvad aina rohkem oma ostusid internetti viima?

Ei ole. Internet oli, on ja jääb ostukohaks, aga internetis inimesed ei saa ostuelamust. Ostuelamus on tore asi, mida väga paljud inimesed vajavad. Võib-olla naised rohkem kui mehed, aga ka mehed. Teine asi on asja käega katsumine – õige suuruse valimine on tähtis. Samuti usaldusväärsus: sa tead, kelle käest ostsid. Interneti ostukanalid on tihtipeale väga hägusad.

Aga tervikuna vaadates olete te siis pigem Eesti ja enda ettevõtete tuleviku osas positiivselt meelestatud?

Jaa, kindlasti. Eks ettevõtja peabki olema positiivselt meelestatud. Me arendame oma ärisid jätkuvalt edasi, proovime neid teha efektiivsemaks ja suuremaks. Vaatame kogu aeg ringi ka, kas saab midagi laiendada – näiteks kahe Škoda diileri ost oli praegu üks näide sellest.

Nii, aga siis ongi hea positiivsel toonil lõpetada.