Euroopa Liidu ühist põllumajanduspoliitikat esitletakse sageli kui solidaarsuse ja võrdsuse etaloni. Justkui oleks kõigil liikmesriikidel samad võimalused, samad reeglid ja samasugune stardipositsioon. Tegelikult teab iga Eesti põllumees, et see pilt on idealiseeritud. Ühine poliitika ei tähenda automaatselt õiglast poliitikat, eriti kui vaadata väikeriikide, nagu Eesti, olukorda lähemalt.

Toetuste jaotamine Euroopa Liidus ei toimu vaakumis. See sõltub ajaloolistest tootmismahtudest, suurusest ja poliitilisest kaalust. Selle tulemusena saavad suured põllumajandusriigid jätkuvalt oluliselt kõrgemaid toetusi hektari ja loomühiku kohta kui uued või väiksemad liikmesriigid.

Eesti loomakasvataja konkureerib samal turul Prantsuse või Hispaania tootjaga, aga teeb seda oluliselt õhemate marginaalidega. Kui rääkida "vabast turust", siis ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et see turg on toetuste kaudu juba ammu kallutatud.

Näiteks loomakasvatus on sektor, kus see ebavõrdsus lööb eriti valusalt. Kulud – sööt, energia, tööjõud, keskkonnanõuded – kasvavad, aga toodangu hind ei tule järele. Eesti tootja peab täitma samu kõrgeid loomade heaolu ja keskkonnastandardeid nagu kõik teised Euroopa Liidus, kuid saab selle eest sageli vähem tuge. See tähendab, et iga uus kriis, olgu see energiakriis, inflatsioon või turuhäire, lööb väikeriigi tootjat proportsionaalselt tugevamalt.

Ja just siia lisandub veel üks murekoht, millest Brüsselis kiputakse rääkima tehnilise neutraalsusega, kuid mida maal tajutakse eksistentsiaalse ohuna, see on Mercosuri kaubandusleping.

Tegemist on Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika riikide (sh Brasiilia, Argentina, Paraguay ja Uruguay) vahelise vabakaubanduslepinguga, mille üks peamisi punkte on põllumajandustoodete tariifide vähendamine ja impordikvootide avamine. Euroopa Komisjoni argument on lihtne: avatud turg, odavamad impordid, suurem valik tarbijale. Põllumeeste vaatepunkt on hoopis teine.

Brasiilia, Argentina ja teised Mercosuri riigid toodavad loomaliha, teravilja ja muid toiduaineid massiliselt ning sageli väiksema tootmiskulu, odavama tööjõu ja leebemate keskkonnastandarditega. Kui turule tuleb miljoneid tonne liha madalama hinnaga, langeb surve ka EL-i enda loomakasvatajate hindadele. See toob kaasa ära lõhutud hinnastruktuuri ja raskeid tagajärgi peretalude toimetulekule. Põllumehed kardavad, et juba niigi pingelised marginaalid muutuvad veelgi väiksemaks ning see on reaalne eksistentsiaalne oht kohalikule tootjale, nii suurele ettevõttele kui ka väiketalule.

Lühidalt öeldes avab Euroopa Liit turu Lõuna-Ameerika päritolu lihale ja muudele põllumajandustoodetele, mille tootmine toimub tingimustes, mis ei ole võrreldavad Euroopa standarditega. Odavam tootmine, leebem keskkonnaregulatsioon ja madalamad tööjõukulud annavad sealsetele tootjatele hinnaeelise, millega Eesti loomakasvataja lihtsalt ei saa võistelda.

See ei ole ideoloogiline vastuseis vabakaubandusele. Küsimus on aususes. Kui Euroopa Liit nõuab oma põllumeestelt kõrgeid standardeid, siis ei saa samal ajal lubada turule tooteid, mis on toodetud oluliselt madalamate nõuete alusel. See on topeltmoraal, mille hinna maksavad kinni just need tootjad, kes on niigi surve all.

Pole juhus, et Brüsselis on viimastel kuudel näha traktoreid ja protestijaid. Need meeleavaldused ei ole suunatud rohepöörde või Euroopa koostöö vastu. Need on appihüüd poliitikakujundajatele: ärge tehke otsuseid laua taga, unustades, et kusagil selle otsuse lõpus on päris inimene, päris talu ja päris kogukond. Kui Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika jätkab väikeriikide eripära käsitlemist teisejärgulisena, siis kaob maaelu mitte ideoloogilistel, vaid majanduslikel põhjustel.

Eesti põllumajandus on osa meie toidujulgeolekust, regionaalsest tasakaalust ja kultuurist. Kui kohalik loomakasvatus kaob, ei tule see tagasi järgmise kriisi ajal. Sõltuvus impordist ei ole strateegiline tugevus, vaid nõrkus.

Euroopa Liit peab endalt ausalt küsima, kas ühine põllumajanduspoliitika on loodud selleks, et hoida alles mitmekesine ja elujõuline maaelu kogu Euroopas, või selleks, et tugevdada niigi tugevaid. Kui vastus on esimene, siis peab ka Eesti hääl olema kuulda, mitte kaduma suurte numbrite ja üldiste loosungite vahele. Kui teine, siis on Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika vägagi läbi kukkunud ja vajab jõulist sekkumist.