Arusaam, et sõduriks saamisest piisab vormi kandmisest, juuste pügamisest ning oskusest taktsammul liikuda ja püssi puhastada, on pehmelt öeldes asjatundmatu. Nimelt koosneb kaitsevägi mitte ainult erinevatest väe- ja relvaliikidest, vaid ka erinevatest spetsialistidest.

Ole sa laskur, jaosanitar, kuulipildur, tankitõrjuja, autojuht või miinipildur, iga spetsialist peab mitte ainult täitma talle pandud ülesandeid, vaid saama aru ka enda rollist nii-öelda "suures pildis". Ja kes vähegi on kaitseväe väljaõppesse süvenenud, teab, et oskus lasta ning katelokiga makarone soojendada on vaid sõduri baasoskuste jäämäe veepealne osa.

lisaks eelmainitud baasoskustele omandavad noored ajateenijad nii erialased teadmised kui ka õpivad neid üksuse koosseisus koordineeritult rakendama. Viimane on tegelikkuses võtmetähtsusega, sest teineteist mittemõistvad võitlejad on kui põrandale pillatud pusletükid – hunnik potentsiaali, millest saab asja alles peale hoolikat tööd.

Ajateenistus on kui gümnaasiumi intensiivne lisakursus

Nagu ütles üks mu kunagine ülemus, on ajateenistus justkui hubane segu vanglast ja koolist: Inimese liikumine on ajateenistuse ajal piiratud, kuid see-eest omandab ta palju erinevaid teadmisi ja oskusi.

Suur osa ajast veedetakse tõepoolest erinevates välilaagrites, kuid enne nendesse suundumist nühitakse koolipinki, konspekteeritakse ning kontrollitakse ja tõestatakse teadmiste omandamist. Õpe on intensiivne, kuna riik tahab noore inimese elust hammustada võimalikult väikese tüki. Seega eeldatakse ajateenijalt kiiret õppimisvõimet.

Kõige selle aluseks on omakorda eeldus, et ajateenija saab aru keskkonnast ning suudab teadmisi piisava kiirusega omandada. Me ju ei eelda, et kaitsevägi hakkaks kõrvaldama neid puudujääke, mis inimesel tekkisid matemaatika, geograafia, ajaloo või füüsika tunnis. Või et rühmaülemast nooremleitnant peab hakkama noortele kasvandikele õpetama noa ja kahvliga söömist või tualettpaberi kasutamist. See kõik peab olema selleks ajaks olema juba tehtud.

Aga mingil põhjusel leiame, et haridussüsteemi keeleõppealast tegemata tööd peab kaitsevägi mitte ainult taluma, vaid lausa korrigeerima. Seda kusjuures sõjalise väljaõppe hinnaga.

Need, kes on eesti keelt mitteoskavate ajateenijatega kokku puutunud, teavad, et viimased kipuvad tänu puudulikule keeleoskusele näima juhmid ja aeglased. Kindlasti pole nende mõistuse teravusel midagi viga, kuid pange end näiteks olukorda, kus peate hommepäev alustama teenistust mõne sellise riigi relvajõududes, kus räägitakse teile täiesti võõrast keelt.

Isiklikult julgen kahelda selleski, kas kõigil muukeelsetel ajateenijatel ikka tekib sügav armastus Eesti riigi ja rahva vastu, sest allüksuse ühe rumalama tegelasena satub keelt mitteoskav noor ilmselt rohkem kui korra naerualuseks.

Ja uskuge mind, ka rootslased saaksid rohkem kui korra Lõuna-Eestist Rootsi kasarmusse väljaõppele saabunud maapoisi kohmetuse üle naerda. Üldse mitte halva pärast, kuid vähemalt mina tunneksin end sellises olukorras küll väga halvasti.

Ajateenistus pole kartulite koorimine ja pesu triikimine

Kaitseväe ja kaitseväe teenistuse mõtestamisel peame mõistma ka tõsiasja, et paljuski oleme ajateenistuse mõistmisel kinni nõukaaja stampides. Arvame siiani, et ajateenistus peab poisse õpetama pesu triikima, kartuleid koorima, vetsu küürima ning riigikeelt purssima. Samal ajal unustame, et näiteks minu isa, kes pidi teenima nõukogude armees 1960. aastatel, oli seetõttu kodust ära kolm aastat. Kolm aastat, mil ta oleks saanud teha midagi muud, sealjuures töötada.

Kaitseväel pole luksust noori mehi kolmeks aastaks teenistusse võtta. Või väljendugem korrektsemalt: Eesti riigil pole majanduslikku võimekust seda teha. Arvestades meie vastase suurust ja agressiivsust mängivad reservarmee loomisel rolli nii väljaõppe tempo ja maht kui ka see, palju jääb üle raha tegevväelaste motiveerimiseks ning relvastuse ostmiseks.

Küsite, kas muukeelsete noormeeste vabastamine ajateenistusest on õiglane. Vastan: absoluutselt mitte.

Alustame sellest, et ebavõrdne kohtlemine on selles olukorras lausa mitme teraga mõõk, kuna ühest küljest ütleme ühele osale meie ühiskonnast, et nad pole riigikaitses teretulnud, teisest küljest pealt koolitame Eesti eest võitlema (ja ilmselt ka surema) ainult neid poisse, kes riigikeelt mõistavad. Olgugi, et muukeelsed kodanikud saavad samuti nautida kõiki muid riigi pakutavaid hüvesid, kuid sõja korral võivad nad muretult asjad kokku pakkida ning lihtsalt minema jalutada. Mis pole ei õiglane ega mõistlik, sest tillukese riigi puhul loeb ju iga okas.

Mida peab mõtlema reservväelane, kelle kohalolekut riik kriisi puhul valjuhäälselt nõuab, kui ports noormehi võidab keeleoskamatuse tõttu terve "boonusaasta"? Kindlasti ei tõsta see üleliia motivatsiooni.

Takkajärgi saame öelda, et eks praegune olukord on vussi läinud lõimumise ja eestikeelsele õppele üleminekuga venitamise või sellele vastu võitlemise tulemus. Olukorra lahendamine on keeruline, kuid kindlasti ei peaks sellega tegelema kaitsevägi. Endise tegevväelasena tean, et Eesti kaitsmiseks valmistumine on piisavalt mahukas ja keeruline ülesanne ka järeleaitamistunde korraldamata.