President Alar Karis jättis välja kuulutamata seaduse, mis nägi ette kohustusliku keelenõude ajateenistusse kutsumisel. Otsus puudutab mitusada noort aastas ja on tekitanud kirgliku avaliku arutelu. Riigikogu saadikud reageerisid presidendi otsusele pahameelega, meenutati ka presidendi sarnast otsust Vene kiriku kohta.

Kas keelenõue ajateenistujatele on Eesti riigile ka sisuliselt kasulik, võib olla vaieldav, eriti strateegilises vaates. Tabav on presidendi märkus, et keele omandamine suurendab pühendumust riigi kaitsmisele, toimugu see enne kaitseväkke minekut või teenistuse ajal.

Ometi ei ole küsimus praegu selles. Presidendi loogika oli selge ning seda saab esitada kolme lihtsa sammuna:

1. Seadus võimaldaks kohelda kutsealuseid erinevalt sõltuvalt sellest, kas nad oskavad eesti keelt B1 tasemel või mitte. Õigemini sellest, kas neil on vastav tõend, st inimene võib tegelikult keelt osata, aga paberit mitte omada. See on ebavõrdne kohtlemine, mis riivab põhiseadusest tulenevat võrdsuspõhiõigust.
2. Seadusega taotletud eesmärgid, kvaliteetne ja ohutu sõjaline väljaõpe ilma liigse ressursikuluta, on kahtlemata olulised. Seega iseenesest saab nende alusel võrdsuse põhiõigust piirata.
3. Siiski eksis riigikogu proportsionaalsuse põhimõtte vastu. See nõuab muu hulgas, et kui sama eesmärki saab saavutada, piirates isikute õigusi vähem, siis tuleb seda eelistada. Praegu leidis president, et selline võimalus on olemas, alternatiivne meede oleks suunata kutsealused enne teenistust intensiivsesse keeleõppesse.

Presidendi otsus on õpikunäide sellest, kuidas põhiõigused peaksid praktikas toimima. Kahjuks ei ole riigikogu õigusnormi kooskõla põhiseadusega seaduse vastuvõtmisel analüüsinud, vähemalt ei paista seda eelnõu materjalidest. Nagu kahjuks sageli kipub olema, sattus norm eelnõusse muudatusettepanekuga, mille põhjendus oli napp (kolm lõiku). Kui analüüs olnuks põhjalikum ja arutelu laiem, olnuks presidendi otsus ehk teistsugune.

Tulemus on see, et seadus läheb riigikogus teisele ringile. See omakorda tähendab, et 1. jaanuariks jääb kehtestamata mitu muud olulist muudatust, mida sama seadus sisaldas. Presidendi sekkumise tagajärjed ei ole seega meeldivad ja annavad riigile lisatööd.

Siiski on presidendi tegevus põhiseaduse vaatest õige ja möödapääsmatu. Seejuures on president sel nädalal riigikogu lohakuse tõttu saatnud tagasi veel ühe seaduse. Hea on näha, et president valvab õigusriigi ja põhiõiguste järele.

Viimasel ajal tekib aina enam küsimusi sellest, ega meie seadused ei tagane põhiseadusest ja õigusriigist. Pidevate kriiside ajal on mõistetav, et riik püüab reageerida ning vead on kerged tekkima. Siiski peab riik oskama oma vigu ka parandada.

Ajastu väljakutsed on keerukad ning lõppu neile ei paista, kuid neile väljakutsetele reageerimisel ei tohi kasutada meetmeid, mis ei ole kohased sellisele Eestile, kus me tahaksime elada.