AS-i E-Piim Tootmine ümber toimuv tekitab arusaadavalt palju küsimusi ja muret. Kui räägitakse pankrotist, siis tekib tunne, et toimunud on midagi suurt ja pöördumatut, miski kaob.

Tegelikult ei ole kadunud tehas ega piim ega vajadus selle töötlemise järele. Toimub omandisuhete ja finantskohustuste ümberkorraldamine olukorras, kus ettevõtte senine rahastusmudel ei osutunud jätkusuutlikuks.

Paide piimatööstus on füüsiliselt olemas ja tehnoloogiliselt väga tugev. Tegemist on ühe Euroopa moodsama juustutootmise kompleksiga, mille töötlemisvõimsus on kuni 1100 tonni piima päevas. See on ligikaudu 45 protsenti Eesti päevasest piimatoodangust, mis on umbes 2400 tonni. Seal töötab ligikaudu 200 inimest ning toodangust üle 90 protsendi on olnud suunatud eksporditurgudele.

Tegemist ei ole seega väikese kohaliku ettevõttega, vaid rahvusvahelise turu jaoks rajatud võimsa tööstusega. Sellisel varal on väärtus ka siis, kui ettevõttes toimuvad muudatused.

Pankrotiavalduse esitamiseni viinud olukorra juured ulatuvad mitme aasta taha. Projekti kavandamine algas juba aastatel 2016–2017 eesmärgiga rajada Eestisse suur ja kaasaegne töötlemisvõimsus, mis võimaldaks piimatootjatel saada rohkem lisandväärtust ning vähendada sõltuvust toorpiima ekspordist.

Ehitamine toimus ajal, mil ehitushinnad, energiahinnad ja hiljem ka intressimäärad kasvasid oluliselt rohkem, kui äriplaanis eeldati. Projekti maksumus osutus kavandatust kõrgemaks, mis nõudis täiendavat rahastust. Kokku kasvas investeering ligikaudu 200 miljoni euroni.

Kui tehas 2023. aastal tööle hakkas, tabas sektorit maailmaturu pöördumine. Juustu ja piimapulbri hinnad langesid, samal ajal kui toorpiima hind püsis kõrgel. Töötlejate marginaalid muutusid negatiivseks. Kõrge laenukoormusega ettevõte on sellises olukorras kõige haavatavam. See ei ole Eesti eripära, vaid sama tsüklilisus mõjutab piimatööstusi kogu Euroopas.

Finantsseisund halvenes oluliselt 2024. aastal, mil müügitulu oli küll 153 miljonit eurot, kuid kulud olid sellest suuremad ja ettevõte jäi kahjumisse. Kuna kasumit ei tekkinud, ei olnud enam raha varasemate laenude tasumiseks ning 2025. aasta lõpust ei jätkunud raha ka intressimaksete tegemiseks.

Laenude teenindamiseks puudusid ka varud, sest omakapital oli vaid 24 miljonit eurot. Raha nappus vähendas ettevõtte võimet toorpiima kokku osta, mis tõi kaasa tootmismahtude vähenemise. Tegemist ei olnud nõudluse ega hindade tõttu toimunud tootmise kokkutõmbumisega, vaid klassikalise finantsvõimenduse kriisiga, kus kohustused osutusid oodatust suuremaks, kui olemasolev rahavoog võimaldas teenindada.

Praegu on kohus määranud ajutised pankrotihaldurid ning 23. märtsiks valmib ka nende hinnang. Pankrotimenetluse eesmärk ei ole tehast sulgeda. Vastupidi, eesmärk on leida lahendus, mis säilitab vara väärtuse ja võimaldab tegevuse jätkumist. Väga oluline fakt on see, et turul on olemas huvi ettevõtte tegevuse või varade omandamiseks. See tähendab, et tehase majanduslik loogika on olemas ja tootmise jätkumine on realistlik.

Sageli on just pankrot see mehhanism, mis võimaldab ettevõttel uuesti alustada. Kui finantskoormus muutub liiga suureks, ei ole võimalik jätkata vanas vormis. Menetluse kaudu saavad võlausaldajad, investorid ja potentsiaalsed uued omanikud luua uue kapitalistruktuuri, mis vastab turu reaalsusele. Euroopa tööstuses on palju näiteid selle kohta, et pankrot ei tähenda lõppu, vaid ümberkorraldust.

Mis puudutab riigi rolli, siis on minu arvates oluline tunnistada objektiivseid tõsiasju. AS E-Piim Tootmine on eraettevõte. Riik ei ole selle omanik ega juht. Investeeringu tegemise otsused, riskid ja kohustused kuuluvad omanikele ja rahastajatele. Riik panustas tehase rajamisse ligikaudu 15 miljonit eurot investeeringutoetust eesmärgiga luua tootmisvõimekus. See tootmisvõimekus on olemas. Avaliku raha eesmärk ei olnud tagada ühe konkreetse äriühingu majanduslik edu igas turuolukorras.

Samal ajal ei ole riik kõrvaline vaatleja. Piimasektor mõjutab otseselt sadu tootjaid, regionaalset tööhõivet ja Eesti toidutööstuse ekspordivõimekust. Seetõttu on riigi huvi, et töötlemisvõime säiliks Eestis ja tootmine jätkuks. Seda saab saavutada ka pankrotimenetluse kaudu, kui leitakse uus omanik või investeerimisstruktuur. Lisaks töötlemisvõimekusele on meie jaoks oluline piimatootjate elujõulisus. Jälgime tähelepanelikult seisu piimaturul ja oleme valmis reageerima, kui olukord muutub.

Piimatootjate jaoks on kõige olulisem küsimus, kas piimale on jätkuvalt ostja ja tehase maksevõimekus. Eesti piima kogutoodang ei kao. Kui üks töötleja ajutiselt väheneb, leiavad turuosalised alternatiive, olgu selleks teised tööstused, eksport või uus omanik. Piim on kiiresti riknev kaup ja turumehhanismid reageerivad sellele kiiresti. Seetõttu on oluline vältida paanikat. Sektor tervikuna ei ole kokku kukkumas.

Töötajate jaoks on oluline töökoha kindlus. Tuleb rõhutada, et tehase väärtus on seotud just selle toimimisega ja seetõttu on ka pankrotihaldurite huvi hoida tootmine käigus nii palju kui võimalik, sest töötav tehas on väärtuslikum kui seisev tehas. See suurendab tõenäosust, et töö jätkub. Mul on hea meel, et seda on kinnitanud ka tehase juht Anti Orav.

Avalikus arutelus on kõlanud üleskutsed riigi otseseks päästeabiks. Selliste otsuste puhul tuleb arvestada mitut asjaolu. Euroopa Liidu riigiabi reeglid on ranged, eriti raskustes olevate ettevõtjate puhul. Päästmisabi peab olema ajutine, minimaalne ja seotud ümberkorralduskavaga. Samuti tuleb hinnata, kas tegemist on turutõrkega või ettevõtte enda finantsriskiga. Kõrge laenukoormuse tõttu tekkinud makseraskused ja pankrot ei ole automaatselt põhjus maksumaksja raha kasutamiseks.

Minu hinnangul on praeguses olukorras riigi ülesanne tagada õiglane raamistik, mitte võtta üle kogu tehase loomise otsustega võetud ettevõtlusriski. Kui riik hakkaks katma erasektori investeeringute kahjumeid, tekiks pretsedent, mis muudaks kogu majanduskeskkonda. Samal ajal tuleb riigil jälgida, et varasemad toetused oleks kasutatud eesmärgipäraselt ja et tootmisvõimekus ei kaoks.

Eesti piimanduse tugevus ei sõltu ühest ettevõttest. Eestis ostetakse põllumajandustootjatelt igal aastal kokku üle 900 000 tonni piima, tootlikkus on Euroopa tipus ning sektor on tehnoloogiliselt arenenud. Töötlemisvõimsus on olemas ka teistes ettevõtetes ning turg on rahvusvaheline. See annab kindluse, et sektor tervikuna jääb püsima.

Praegune olukord on keeruline, kuid mitte lootusetu. Paide tehas on väärtuslik vara, mille vastu on märkimisväärne huvi. Pankrotimenetlus loob korrastatud tee lahenduse leidmiseks. Piimasektor tervikuna on tugev ja kohanemisvõimeline. Riik peab hoidma tasakaalu avaliku huvi ja turumajanduse põhimõtete vahel.

Lõppeesmärk on lihtne ja praktiline: tehas peab töötama, piim töödeldakse Eestis ja inimesed saavad tööd teha. Praegused arengud liiguvad just selles suunas.