"Väga raske öelda. Seda otsust ju ei langetata väga kollegiaalselt. See on ikkagi Ameerika Ühendriikide presidendi otsus, kas ta annab korralduse rünnakuks või mitte. Kindel on, et teatud plaanid, mida hakata ellu viima juhul, kui korraldus tuleb, on olemas. Märkimisväärne hulk tulejõudu on regiooni koondatud. See tähendab, et ilmselt ollakse valmis mitte ainult selliseks ühekordseks rünnakuks, nagu oli löök tuumarajatiste pihta, vaid vajadusel ka millekski pikemaks ja põhjalikumaks," ütles Mikser.

Mikser ei osanud öelda, mis võiks olla praegu võimaliku sõjalise sekkumise täpsem eesmärk.

"Keeruline öelda. Kui veel kuu aega tagasi toimusid suured rahutused ja hukkus väidetavalt väga palju protestijaid Iraani julgeolekujõudude mahasurumisoperatsioonis. Tol hetkel oleks võinud eeldada, et sekkutakse just nimelt tsiviilisikute kaitseks ja nende metsikuste lõpetamiseks. Praegusel hetkel räägitakse Ameerika ametlikus retoorikas rohkem Iraani tuumaprogrammi pöördumatust lõpetamisest ja selle vajadusest. Kindlasti on ka teatud sisepoliitilised kaalutlused, mis võivad otsust tingida. Kindlasti on mängus ka Ameerika liitlaste, eeskätt Iisraeli ootused. Eks ta lõpuks saab olema kombinatsioon üsna mitmest faktorist, kui selline otsus tehakse," hindas Mikser.

Kuigi vahepeal on toimunud Ameerika ja Iraani vahel läbirääkimised, on Mikseri sõnul Iraani pealinnas Teheranis kindlasti hirm, et Ameerika võib seekord püüda režiimi kukutada. Samas märkis Mikser, et Trumpi administratsioonil ei ole ilmselt suurt soovi Ameerika sõjajõude pikaks ajaks Iraaniga siduda.

"Ühendriigid otsivad kindlasti väljapääsu, mis ei tooks kaasa valijaskonna hulgas ebapopulaarset pikaajalist sõjalist operatsiooni, mis sarnaneks mingil moel Iraagi ja Afganistani sõdadega. Selle järele Ameerika ühiskonnas suurt apetiiti ei ole," rääkis ta.

Mikseri sõnul on Iraani puhul olukord kindlasti keerulisem kui Venezuela puhul.

"Tegemist on tunduvalt suurema riigiga, kus elab peaaegu 100 miljonit elanikku. 1,6 miljonit ruutkilomeetrit territooriumi, see on 2,5 korda suurem kui Ukraina," sõnas Mikser.

Ta lisas, et ainult õhulöökidega ei ole tõenäoliselt võimalik uut valitsust paika panna.

"On teada mitmeid eksiilis olevaid rühmitusi, kes proovivad leida toetust nii ameeriklaste kui eurooplaste poolt, samas on need rühmitused omavahel üsna vaenujalal. Ei ole sugugi kindel, et Iraani ühiskond võtaks need väljaspoolt sisse toodud eksiilvalitsused avasüli vastu," arutles Mikser.

"Kindlasti õhulöökidega ameeriklased on võimelised tekitama märkimisväärseid purustusi ja tabama kõrge kaliibriga sihtmärke, aga režiimimuutus tähendab ka uue võimu ametisse panekut ja selle konsolideerimist – seda üksnes õhust, üksnes täppislöökide abil teha ei saa. See on kindlasti kõige suurem komplikatsioon ja strateegiline murekoht ameeriklastele, aga eelkõige Iraani naaberriikidele," rääkis Mikser.

Mikser rääkis, et kuigi ka Iraanil on suur sõjavägi, siis Ameerika üleolek on märkimisväärne. "Ameerika õhujõudude üleolek on väga suur ja nende võime Iraani napp õhutõrje maha suruda on märkimisväärne," sõnas Mikser.

"Ma arvan, et ameeriklaste huvi on viia operatsioon läbi võimalikult väikeste kaotustega. Ameerika avalikkus ei taha näha langenud sõdureid ega kaotatud lennukeid või laevu. Kui peaks tekkima vajadus minna maa peale ja panna Ameerika sõdurite saapad Iraani pinnale, siis on tegemist oluliselt keerulisema ülesandega. Seda on peaaegu võimatu teha kliiniliselt ilma omapoolsete ohvriteta, vähemalt seni sellist kogemust ei ole," lausus Mikser.