Kas neljas sõja-aasta Ukrainas tõi rahu lähemale või tegelikult on sama segased lood, nagu ta pea kogu see neli aastat on olnud?

Kahjuks vist on sama segased lood, kui kõik neli aastat on olnud. Venemaa pole oma eesmärke muutnud. See sõda ei käi paari ruutkilomeetri või isegi paarisaja ruutkilomeetri pärast kusagil Donbassis, see ei käi Krimmi pärast, vaid see käib kogu Ukraina pärast ning tegelikult Euroopa julgeoleku pärast. Venemaa neid eesmärke muutnud pole. Tal pole muidugi õnnestunud sõjaväljal oma eesmärke saavutada, aga ega see ei tähenda, et ta diplomaatilisel väljal neist loobunud oleks. Seetõttu kehtib see sõja alguses ka öeldud ütelus: "Kui Venemaa lõpetaks sõdimise, lõpeks sõda. Kui Ukraina lõpetaks sõdimise, lõpeks Ukraina." Ma väga tahan loota, et meil õnnestub lähiajal veenda Venemaad sõdimine lõpetada, aga ilusa sõna peale, ma kardan, nad seda ei tee.

Kui sisukad on tegelikult olnud kolmepoolsed kohtumised, mille viimased voorud lõppesid mõni päev tagasi Genfis? Kui palju seal nii-öelda rahuni on jõutud?

Sõda käib ehk selles mõttes ei ole jõutud ja ainukene asi, mis loeb, on lõpuks tulemus. Rahu tuleb kindlasti, selles ei ole küsimust, aga küsimus on, millal ta tuleb ja milline ta tuleb, sest me teame ju ka rahu sellises Jalta või Müncheni variandis, millest üks ei olnud õiglane ja teine ei jäänud püsima.

Mulle tundub, et endiselt kehtib see juba paar kuud öeldud tõdemus, et ukrainlased pingutavad rahu nimel ka läbirääkimiste laua taga, ilmselgelt ameeriklased üritavad jõuda rahuni, aga Venemaa tegevust nimetaksin kõigi ülejäänud hanitamiseks, kus teeseldakse mingisugust läbirääkimiste protsessi ja samal ajal jätkatakse tsiviilelanike tapmist Ukrainas. Ma tegelikult ei usu, et sellises olukorras oleks võimalik lihtsalt mingisugune üleöö tekkiv läbimurre. Ma pigem arvan, et Venemaa jätkab lollitamist ning nii kaua, kuni meil jätkub mõistust ja julgust Ukrainat toetada, siis Ukraina paneb vastu.

Kas mingi nii-öelda rahuplaan on veel olemas? On ju räägitud küll nendest 20-30 punktist, mis aeg-ajalt justkui on laual. Kas on praegu mingi selline dokument, mis seal kolmepoolsetel läbirääkimistel on olemas ja räägitakse mingite punktide üle läbi või tegelikult sellist asja ei ole?

Nii palju, kui me aru saame, siis töötatakse erinevate dokumentidega. On tõesti see, millest juba eelmine aasta oli juttu - algselt 28, hiljem 20 punktiline plaan. On igasuguseid teisi dokumente, aga sellist, mida oleks võimalik võtta ja viia näiteks parlamenti ratifitseerimiseks, mis muudaks dokumendi õiguslikuks siduvaks, seda minu arusaamises praegu veel ei ole.

Vaadates ka neid erinevaid mustandeid, sh neid, mis käsitlevad Ukrainale pakutavaid garantiisid, siis need tunduvad praegu veel sellises küpsemise astmes, et neid pidada nii-öelda vaid viimistlemist vajavateks, veel ei ole.

Kas see algatus, mida siin mõned ajad tagasi tegid Euroopa liidrid, et on valmis saatma oma vägesid Ukrainasse nii-öelda rahuvalvevägedena, kas see initsiatiiv on raugenud või see käib kuskil lihtsalt ning lihtsalt ei ole pildis?

Ta raugenud ei ole, aga suur osa diplomaatiast ei olegi pildis, vaid on kusagil jäämäe veealuses osas. Nii palju, kui ma tean, siis lähipäevil plaanivad prantslased uuesti kokku võtta ka liidrite tasemel Euroopa tahtekoalitsiooni, et arutada hetkeseisu. Loomulikult neid garantiisid viimistletakse edasi, aga nagu öeldud, siis kõik need erinevad elemendid selleks, et neid rakendada, vajavad rahu. Selleks, et tuleks rahu, on vaja muuta Putini usku või murda Putini usk, et aeg töötab tema kasuks.

Ma ei taha kuidagi pisendada selle tehtava töö olulisust, aga pelgalt selle tööga kahjuks üksi Putinit ei veena. Et Putinit veenda, tuleb talle selgelt jätta mulje, et me ei väsi, me ei pööra kursilt ei läbirääkimiste ega mingite muude põhjuste tõttu ja selle jaoks on tähtis see, mida me suudame reaalset otsustada lähiajal - kas me suudame vastu võtta järgmised sanktsioonid, kas sanktsioonipakett on ka sisuline, kas me suudame jätkata Ukraina sõjalist toetamist, Ukraina tsiviilelanike toetamist, kes on ju praegu külma käes suures osas? Nendes küsimustes püsivuse näitamine peaks olema see, mis lõpuks viib ka Venemaa mõistmiseni, et aeg ei tööta nende kasuks. Kui ta usub, et ta saab kuue kuu pärast parema tehingu, kui ta täna saaks, ei ole tal ju ühtegi ratsionaalset põhjust lõpetamaks.

Euroopa liidrid kohtuvad esmaspäeval ja arutavad sanktsioonide paketti. Mis selles paketis on sellist, mis - võib-olla palju on loota - suruks Putini põlvili, aga vähemalt natukenegi teda morjendaks?

Ükski otsus tõenäoliselt seda meie poolt soovitud trikki ära ei tee. Tuleb ehitada pidevalt varem tehtud otsustele midagi uut peale ja näidata, et need varem tehtud otsused ka kuhugi ära ei kao. Kõige olulisem on loomulikult rünnata Venemaa energiatulusid ja siin on erinevaid võimalusi laual, mida arutatakse. Kas me suudame nad selles paketis heaks kiita või tuleb oodata mõnda järgmistest, veel ei tea.

Kas see on mõne tankeri kapteni sanktsioonide alla lisamine, et ta ei saa teha mingeid arveldusi, reisida välismaal või see on midagi veel kangemat?

Mõne kapteni või mõne üksiku laeva kallale minek loomulikult seda efekti ei anna. Me peame võtma Venemaa naftaturude teenimise kaugelt laiema pintslitõmbega töö alla. Tegelikult seda on valdav enamus liikmesriike mõistnud.

Praegune põhiline probleem 20. paketi puhul ei ole aga mitte, et mida teha täiendavat, vaid kuidas saada maha praegu Ungari ja vist Slovakkiagi poolt peale pandud veto. Me kogu aeg töötame diplomaatilises mõttes kahel rindel. Ühest küljest me tahame kõiki pakette, mida esitatakse, alati teha kangemaks. Ei ole saladus, et sellest niisugusest Euroopa keskväljast Eesti paljude teiste samameelsetega tahab alati kiiremini, rohkem ja enamat. Samal ajal teisest küljest me peame võitlema selle argumendiga, mis ei tahaks üldse midagi. Võib-olla tahaks isegi tagasi keerata.

Aga kas Ungari peaministrit Viktor Orbanit on võimalik murda? Tal on valimised ees ja tema üks valimiste tuumsõnumitest on ju Ukraina vastasus ja nüüd ta peaks justkui tegema järeleandmisi siis sanktsioonipaketiga, Ukrainale abilaenu andmise ja nii edasi. Ilmselt ta ei taha seda teha.

19 paketti on õnnestunud heaks kiita konsensusega, nüüd tuleb see 20. heaks kiita. Ega see vorsti tegemine ei ole alati just meeldiv. Konsensuse ehitamine võtab lihtsalt aega. Kahetsusväärne on lihtsalt see, et kuigi me liigume õiges suunas nende pakettidega, siis kõik see aeg, mida me kaotame, ei ole lihtsalt mõõdetav tundides.

Ungari valimised tuleb ära oodata. Maikuu alguses need toimuvad.

Ma ei taha öelda, et midagi tuleb ära oodata. Me ei oota midagi ära. Me tahame seda arutada praegu. Esmaspäeval tõesti kogunevad välisministrid, aga tegelikult arutatakse seda igapäevaselt. Seda ei arutata ainult ministrite tasemel, vaid suursaadikud arutavad ja teised diplomaadid, kogu aeg.

Meie ei oota midagi mingisuguste valimiste järel, vaid proovime saada neid tugevaid kokkuleppeid võimalikult kohe ja ma arvan, et ma ei paljastada ka suurt saladust, et ükskõik kui kõva paketi me ka heaks ei kiida, siis Eesti hakkab kohe töötama ja nõudma 21. paketti. Senikaua ei saa rahul olla nendega, kuni sõda käib.

Kas USA hind selles protsessis tegutseda on kuidagi raugenud? Trumpil on praegu üks siht silme ees ja sinna sihi peale on kirjutatud Iraan.

Tähelepanu loomulikult tõmbavad teised teemad. Antud juhul tõesti Lähis-Idas on midagi lahvatanud ja me näeme selgelt, et mitte ainult tähelepanu, vaid ka poliitiline kapital ja energia hakkab minema kuhugi mujale, selmet aidata meil tõsta Venemaa jaoks agressiooni hinda ja toetada Ukrainat.

Ausalt öeldes sellega on Euroopa liidrid ehk juba harjunud, et kui me tahame midagi Ukraina suunas või Venemaa suunas saavutada, siis ei saa oodata teiste järele. Me peame ise tegema otsused ära ja siis kutsuma ülejäänud liitlased kampa. See vana lähenemine, mis võib-olla kehtis või toimis 1990. või 2000. aastatel, et me läheme Washingtoni ja palume, et ameeriklased veaksid eest ja tuleme ise talle järgi, see lihtsalt enam ammu ei tööta. Me peame näitama valmidust tegutseda ise, sest siis on ka lootus, et Ameerika panustab.

Kas Ameerika "panustab" rahuläbirääkimistega? Ta survestab jätkuvalt Ukrainat loovutamaga territooriumi, muuhulgas ka neid, mis on jätkuvalt Ukraina omad ja mida Venemaa ei ole okupeerinud. Kas see Ukraina survestamine käib?

Meie oleme öelnud, et ei midagi Ukrainast Ukrainata. Seda on öelnud ka kõik teised riigid, kes vähegi sellel teemal sõna on võtnud. Loomulikult need küsimused on Ukraina otsustamiseks olevad küsimused. Samal ajal oleme me öelnud, et ei midagi Euroopast Euroopata ja me loomulikult ei tunnusta piiride muutmist relvajõul, sest see teeks lahti Pandora laeka, mis maksaks ennast kurvalt kätte väga paljudes teistes maailma piirkondades.

Ma tahaks arvata, et täna me siiski tegeleme sellega, et survestada Venemaad, et paljastada ka see, et vaatamata nendele korduvatele katsetele läbirääkimiste laua taga jõuda mingi mõistliku kompromissini, Venemaa seda kompromissi ei taotle ja loodame, et see lõpuks tingib ka selle, et liitlaste ühine surve Venemaale kasvab.

Aga USA praegu ei survesta ukrainlastele, et nad loovutaks lisaks territooriumi?

Ma ei saa rääkida selle nimel, mis kuskil kinniste uste taga toimub. Ma tahaks loota mitte. Ma tahaks loota, et USA otsib mingisugust kompromissi. Vaadates seda, milline jõud on tegelikult Ameerika otsustel, kui USA on sanktsioneerinud Venemaad, kuivõrd suure efekti see tegelikult annab. Ma loodan, et Ameerika siiski astub ka järgmised samme Venemaa sanktsioneerimise suunas, pärast seda, kui on selge, et Putin mingisugust kompromissi tegelikult ei taotle.

Selles valguses tegelikult on ju see küsimus, et kui Witkoff on öelnud, et võib-olla juba lähinädalal õnnestub teha kolmepoolne kohtumine, kus on Zelenski, Putin ja ka Trump olemas, siis kui tõenäoline see on, et selline üldse toimub?

Kunagi ei saa seda välistada, aga ma ei usu, et täna see sõda sellepärast toimub, et keegi poleks olnud nõus Putiniga kohtuma. Enne seda kohtuti Putiniga korduvalt. Tegelikult ka sõja ajal on Putiniga kohtutud. Mulle tuleb meelde enne mainitud Orban, kui ta oli Euroopa Liidu eesistuja ja lendas Moskvasse. Mis siis muutus? Kas siis sõda lõppes? Ma olen kindel, et ukrainlased on valmis tegema kõike, mida on tarvis teha, et see sõda lõpetada. Kui on vaja kohtuda Putiniga, küll nad kohtuvad Putiniga. Lihtsalt, kes vähegi realistlikult seda olukorda täna hindab, saab ju aru, et mitte kohtumise puudumine ei ole see, mis seda sõda käigus hoiab, vaid Putini soov neid samu eesmärke, mis tal alguses oli, endiselt taotleda.