Strateegilise rahvusvahelise ebamäärasuse kasvades ei tohi me teha vigu. Esiteks peab Eesti välispoliitika peab olema ja saab olema järjepidev. See on Isamaa käsitlus meie välispoliitikast 2027. aasta valimiste järel. Eesti ei saa lubada tõmblemist. Väikeriigi jaoks on erilise kaaluga see, et sisepoliitika peab teenima meie välispoliitika eesmärke.

Teiseks vajame rahvusvahelise olukorra muutumisega vastavuses olevat uut Eesti julgeolekustrateegiat. Meie välispoliitika põhiküsimuseks oli, on ja jääb Eesti julgeoleku tagamine Venemaa sõjalise ohu tõkestamiseks. Sellelt aluselt on meie jaoks strateegiliselt eluline Ukraina toetamine ja Vene agressori tõrjumine ning küsimus Euroopa julgeolekuarhitektuurist sõjajärgselt.

Kolmandaks, Euroopa julgeolek. Oluline on Euroopa riikide suurem valmidus panustada sõjalisele kaitsele. Peame hindama aastate lõikes viie protsendi eesmärki NATO liitlaste seas. Tervitame kantsler Friedrich Merzi deklareeritud Saksamaa poliitilist valmidust kujuneda Euroopa sõjaliseks suurjõuks.

Tähtis on Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamine riigikaitse vajadusteks. Ukrainat õigusega toetame, kuid Euroopa Liidu eelarvereeglid liikmesriikide sõjalist kaitset ei võimalda otsekui toetada. See on poliitilise tahte probleem.

Euroopa kaitsevõime tugevdamine laiemalt eeldab pikaajalisi tellimusi kaitsetööstusele, regulatiivsete takistuste vähendamist, kapitaliturgude mobiliseerimist kaitsetööstuse investeeringuteks, energiajulgeolekut, mis toetab tööstuslikku baasi, strateegiliste toorainete ja tarneahelate kindlustamist. Ilma tugeva tööstuseta ei ole tugevat kaitsevõimet. Ilma kaitsetööstuseta ei ole heidutust.

Eesti peab olema selles arutelus eestvedaja, mitte kaasajooksik. Euroopa riigid arutavad intensiivselt ETS-i süsteemi reformimise üle, et vältida meie kontinendi deindustrialiseerimist. Eesti seisukohad selles küsimuses pärinevad 2022. aasta jaanuarist. Peaminister Kristen Michal ütleb, et vaatame, mis Euroopa Komisjon välja pakub. See ei ole tegelikkust kujunda püüdev hoiak.

Neljandaks on Eesti elulistes julgeolekuhuvides tugevad liitlassuhted Euroopa ja USA vahel. ellest tuleb lähtuda. See ei ole emotsioonide või retooriliste pooside küsimus. Ka praegu on USA sõdurid Eesti pinnal, et Eestit kaitsta.

Rahvusvaheliste suhete keskkond on muutumises ning see sisaldab Eesti jaoks olemuslikke riske. Seda enam peame ennast sisemiselt kontsentreerima ning suutma koostöös Euroopa liitlastega vältida ebasoovitavaid tulemeid USA ja Venemaa julgeolekuarutelude käigus.

Viiendaks, meie välispoliitiline ühtsus ja sisu. Lugesin peaministri intervjuud välispoliitikast, kus ta kõneles sildistavalt hoopis minust, viitega USA poliitilistele hoiakutele Euroopa suhtes. See näitab peaministri sisepoliitilist ebakindlust, mis kandub üle paraku välispoliitikasse. Tuletan peaministrile meelde, et Isamaa on Euroopa mõjukaima poliitilise perekonna, Euroopa Rahvapartei liige.

Endine peaminister, Euroopa välisesindaja Kaja Kallas on aasta lõpus murelikult ja avameelselt hinnanud valitsusjuhi suutmatust Euroopa poliitikas. Kutsun peaministrit üles leidma aega ning teha oma ametiajal visiidid nii Ühendkuningriiki kui ka USA-sse.

Välispoliitika ei tohi muutuda sisepoliitika pikenduseks, vaid vastupidi. Viitan siin ka viimaste nädalate pretsedenditule segadusele ja kohatule retoorikale Eesti välispoliitika ümber. Eesti riigi esindajatelt küsitakse teiste riikide poolt õigusega selgitusi. Selles olukorras pole välisminister siiani presidendiga kõnelenud.

Kes vastutab meie välispoliitika koordineerimise eest? Küsisin seda väliskomisjonis välisministrilt. Ta vastas, et riigikogu.

Eesti peab olema usaldusväärne. Ärme larista seda kapitali maha, see on meie kõige väärtuslikum ressurss ülikriitilises olukorras.

Võtame kokku. Eesti välispoliitika peab olema järjekestev ja usaldusväärne. Meie välispoliitika peaülesanne on julgeolek. Ukraina toetamine ja Venemaa tõkestamine on meie keskne ülesanne. Euroopa julgeolek ei teki deklaratsioonidest, see tekib tööstusest, kaitsevõimest ja poliitilisest tahtest.