USA ja Iisraeli rünnakut Iraani vastu prognoositi nädalaid, kuid Iraani vasturünnakute jõulisust ette ei nähtud. Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktor Kristi Raik sõnas "Esimeses stuudios", et Iraani rünnakud mitmete teiste riikide – Kuveit, Araabia Ühendemiraadid, Küpros jpt – vastu tekitavad riigile ainult vaenlasi juurde ning eeldatavasti on tegu pikemaajalise konfliktiga kogu piirkonnas.

"Iraan on tõesti suutnud eskaleerida seda konflikti palju jõulisemalt, kui osati oodata. Sellesse sõjalisse konflikti on kaasatud juba üle kümne riigi ja see, et Iraan on rünnanud Araabia riike – mitte ainult siis USA baase nendes riikides, vaid ikkagi ka nende riikide muid objekte – tekitab Iraanile vaenlasi juurde ja laiendab tõesti sõda ja tõenäoliselt ka toob kaasa selle, et tegemist on pikema konfliktiga ja pikemaajalise ebastabiilsusega kogu regioonis," lausus Raik.

Raiki hinnangul proovib Iraan jõuliste rünnakutega näidata, et režiimi pole riigis kukutatud.

"See režiim kavatseb püsida võimul niikaua, kui nad vähegi suudavad ja ilmselt nad mõnda aega veel suudavad. Ega tegelikult ei ole ju ka mingit viidet sellele, et USA-l oleks olemas pikem plaan. Isegi kui õnnestub praegune režiim kukutada, mis juba iseenesest ei ole väga tõenäoline, aga kui see õnnestuks, et mis ja kuidas sinna asemele võiks tekkida?" selgitas Raik.

President Donald Trumpi väljaütlemised on olnud samuti vastuolulised ning USA ei ole selgelt mõista andnud, mis on kogu operatsiooni eesmärk.

"Iraani režiimi motivatsioon on ellu jääda, mis on muidugi väga selge, aga mis puudutab USA motivatsiooni, siis siin tõesti mingeid selgeid sõnumeid ei ole. Tundub, et Trump võib-olla tahab saavutada lihtsalt kiireid võite seal, kus ta näeb, et vastane on piisavalt nõrk. USA võib saavutada kiiret edu sõjaliste operatsioonidega – seda me nägime Venezuelas – ja nüüd sarnane muster Iraani puhul. Selles mõttes on see väga üllatav, et Trumpi välispoliitikalt ikkagi oodati seda, et ta on rohkem isolatsionistlik ja ei soovi sekkuda konfliktidesse kuskil kaugetes kohtades. Venezuela sobitus sellesse strateegilisse raami, et läänepoolkera on see osa maailmast, mida USA soovib kontrollida ja soovib olla see hegemoon. Iraan aga ei sobitu ka mustrisse ehk väga raske tegelikult seletada muudmoodi kui selle läbi, et tõesti Trump tahab saada kiireid võite ja tal oli võib-olla mingi lootus, et kui see operatsioon on edukas, siis see aitab tõsta tema sisepoliitilist positsiooni," lausus Raik.

USA julgeolekuhuvisid arvestades on spekuleeritud ka Kuuba ründamist, mis Raigi hinnangul oleks palju arusaadavam käik, kui seda oli Iraani ründamine.

"Kui vaadata, mis muid prioriteete seal (USA-s - toim) on, siis USA soovib mingit uut strateegilist tasakaalu saavutada USA ja Hiina ning USA ja Venemaa vahel. Selles mõttes on väga huvitav ka vaadata, et millised mõjud võivad olla sellel Iraani-vastasel operatsioonil teistele suurriikidele, eriti Hiinale, mis on ikkagi USA peamine rivaal, aga ka Venemaale. Mõjud on kindlasti globaalsed," sõnas Raik.

Raiki sõnul on aga väga ohtlik kasutada sõjalist jõudu režiimi muutmiseks ning ainuüksi kaugrünnakutega on see väga keeruline. Samas on teada, et USA proovib vältida maavägedega Iraani kohaleminekut.

"Seda on ilmselt ajaloost õpitud ja selle võib välistada. See oleks ka USA-s siseriiklikult äärmiselt ebapopulaarne, et niikuinii Iraani-vastane operatsioon on üsna ebapopulaarne, aga arvatavasti Trumpi lootus on see, et kui see ikkagi on edukas lõpuks, siis ta suudab selle avaliku arvamuse ümber pöörata," selgitas Raik.

Raigi hinnangul on aga USA sõjalise operatsiooni puhul kõige hämmastavam fakt, et ei ole arusaadav, kes peaks režiimivahetuse järel võimule tulema.

"See režiim seal on praegu võimul ja on ikkagi olnud nii pikalt võimul, et see kontroll on väga laiaulatuslik. Need jõustruktuurid on endiselt töös. Kontroll Iraani majanduse üle sellel režiimil on väga tugev ja praegu ei ole ka märke sellest, et seal hakkaks tekkima režiimi sees mingid lõhed. Sinna lihtsalt väljastpoolt tulla võimu üle võtma ei ole kuidagi võimalik. Isegi kui oleks võimalik uuesti mobiliseerida laiemaid proteste nagu rahva poolt, mida me ju oleme näinud juba pikema aja jooksul Iraanis," lausus Raik.

Euroopa reaktsioonid on olnud pigem vaoshoitud. Ka kaitseministrite avaldus esmaspäeval kinnitas lihtsalt seda, mida Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen paar päeva tagasi ütles.

"Kui Euroopa riikidelt oleks küsitud eelnevalt, siis nad kindlasti ei oleks oma toetust sellele operatsioonile andnud, kuna need riskid on nii kõrged ja on väga kaheldav, mida sellega võib saavutada. Muidugi ka see küsimus veel, et selgelt selline operatsioon on rahvusvahelise õigusega vastuolus – selles ei ole mingit kahtlust, aga teistpidi keegi ei taha ju mingilgi moel asetuda Iraani režiimi poolele, mis on ikkagi äärmiselt jõhker ja vägivaldne režiim olnud. Selle kukutamise üle paratamatult peame ju ka rõõmu tundma. Me näeme Iraani inimesi üle maailma selle üle rõõmu tundmas," ütles Raik, lisades, et kuna Iraan niivõrd jõuliselt USA-Iisraeli rünnakutele vastas, siis tegelikult see lisab survet ka riikidele, kes on otseselt või kaudselt mõjutatud, toetada USA tegevust.

"Euroopal on muidugi oma sõltuvus USA-st endiselt ka olemas, mis ka mingis mõttes paneb paika selle, et mis see reaktsioon saab olla. Aga see nüüd on näide sellest, et me elame maailmas, kus rahvusvaheline õigus mureneb, vanad reeglid ei kehti, ükski suurriik nendest ei hooli ja Euroopa on sunnitud tegema valikuid, kus tegelikult head valikut ei ole. Sa pead valima, kas toetad oma kõige suuremat liitlast operatsioonis, mis on tegelikult Euroopa põhimõtetega vastuolus, või kas sa jätad toetamata, aga sellega sa riskeerid omaenda otsese julgeolekutagatisega," sõnas Raik.