Saksa sõnul on kaks aspekti, millega Lähis-Idas toimuvat hinnates peab arvestama. Ühtepidi oli Iraan pidevalt oma sõjalist võimet kasvatamas ja ta valmistus ise samamoodi sõjaks. See on peamine põhjus, miks USA koos Iisraeliga on praegu rünnakul.

"Hetkel veel Iraan ei suuda väga tõsist sõjalist vastupanu osutada. Aga me peame vaatama ka eellugu. See algab oktoobris 2023, kui Hamas asus Iisraeli ründama selgelt Iraani toetusel. Ja Iisraeli-vastaste rünnakutega liitusid ka Hezbollah ja Jeemeni huthid. Huthid on rünnanud rahvusvahelist laevaliiklust juba 2023. aastast alates ja seda ikkagi puhtalt Iraanilt saadud relvastusega. Ja siis Iraani suuniste järgi. Selles mõttes on ikkagi Iraan ise põhjustanud sellise massiivse sõjalise operatsiooni, sest ta tõepoolest on vahetu oht Iisraelile, mis on omakorda oluline tegur USA jaoks."

Teisalt tõi Saks välja, et Iraan üritab järjest rohkem strateegilisel tasandil oma mõju kasvatada.

"Ja küsimus on nüüd selles, kas sõjategevus päriselt annab mingisuguseid tulemusi või mitte. Sellel on kindlasti ka oma hind. Ja praegu Iraan näitabki, et kui tõsine see hind võib olla. Ma olen veendunud, et USA ja Iisrael ei lõpeta praegu rünnakuid olukorras, kus nad on väga suures osas suutnud juba saavutada selle, et Iraan on kaotamas oma võimet viia läbi raketirünnakuid. Aga mida ei ole kindlasti saavutatud, et Iraanis valitsus muutub. Võib olla üsna kindel, et poliitiline režiim nende rünnakute tulemusel vähemalt kiiresti ei kuku."

Saksa sõnul on tõsine probleem, et USA ja ka Iisrael ilmselgelt ei olnud valmis selleks, et Iraanil on arendatud välja hübriidvõimed. Nende kõige nähtavam pool on droonid, millega on võimalik peatada nafta väljavedu Pärsia lahelt.

"Ja see on strateegilises plaanis USA-le kõige suurem väljakutse ja siin maksavad ränka hinda mitte ainult Euroopa riigid, vaid ka väga paljud Aasia riigid, kaasa arvatud ka Hiina. Selles mängus on USA selgelt ebaõnnestunud hetkel ja vaatame, kas nad lähemate päevade jooksul kuidagi suudavad seda pilti enda kasuks pöörata."

Saks lisas, et USA presidendi Donald Trumpi viimase aja frustreeritud postitused olukorda ei paranda. Jutt käis Trumpi eelmisel reedel tehtud postitusest, et USA on oma eesmärkide saavutamisele lähedal ja samuti esitas ta nõude, et teised riigid peaksid võtma juhtrolli Hormuzi väina laevatee valvamisel. Saks nimetas seda tühipraalimiseks.

"Selles mõttes on see Trumpi infosõda, mida ta omaette peab, äärmiselt ebaõnnestunud. Ühtepidi tahetakse natuke nagu šantažeerida oma partnereid sellega, et nad peaksid sinna rohkem panustama, aga teisipidi sellist tegelikku kava ega initsiatiivi ei ole. Ja see ei puuduta ainult Euroopat, see puudutab USA-le väga olulisi riike, nagu Jaapan ja Lõuna-Korea. Jaapani peaminister oli just riigivisiidil Washingtonis, kus USA väga rõhutas, et see on väga oluline. Aga Jaapani jaoks ei ole see suhe midagi väärt, kui USA ei suuda seda küsimust Hormuzi väinas lahendada. Nii et selles mõttes on see (Trumpi väljaütlemine – toim) tühipraalimine. See ei ole mingisugune tõsiseltvõetav plaan ja lõppude lõpuks on USA jaoks olulised partnerid, needsamad Araabia riigid, kes täielikult sõltuvad naftatoodete ja gaasi ekspordist. Et kui ta selle suhte lõhub, siis tekib ka täiesti uus geopoliitiline olukord."

Rääkides Lähis-Idas toimuva mõjust Ukraina rindele ütles Saks, et kiiret mõju sel pole. Lihtsalt kumbki pool ei sõltu nii otseselt enam sellisest välisest mõjutajast.

"Jah, Venemaal on olnud tõsine probleem rahaga ja selles osas on olukord nüüd natukene muutunud neile paremaks. Aga see defitsiit, mis on Venemaa rahanduses ja sissetulekutes, on liiga suur et öelda, see paari-kolmenädalane kergendus muudab olukorda drastiliselt. Venemaal on väga tõsiseid probleeme ikkagi oma armee võitlusvõime ja üldiste sõjaliste võimetega."

Saksa sõnul on Ukraina võitlusvõime kahtlemata paranenud, aga ei ole piisav selleks, et Vene armeed välja suruda. Seetõttu võib öelda, et olukord rindel jääb järgnevateks kuudeks enam-vähem samaks kui praegu.

 "Venemaa jaoks on praegu läbirääkimiste protsess USA-ga erakordselt ebamugav. Kuna Iraan on nende põhiline toetaja ja kui nüüd Venemaa ei suuda Iraani aidata, siis see hakkab nende rahvusvahelist prestiiž väga tõsiselt rõhuma. Siin on kaks võimalikku väljundit. Kui Iraan saaks uue valitsuse, siis oleks see USA strateegiline võit. Aga see omakorda võiks jälle suruda Venemaad olukorda, kus nad ei taha Ukrainas nähtavaid järeleandmisi teha, sest need süvendaks strateegilise kaotuse muljet. Ja vastupidisel juhul, Venemaa suudaks natukene realistlikumalt oma jõudu hinnata rindel. Aga need kõik on spekulatsioonid ja lõpuks määrab Ukraina-Venemaa vahelise suhte ära see, kui Venemaa juhtideni jõuab teadmine, et nad ei suuda sõjas enam olulist ja otsustavat edu saavutada. Siis on olukord mingiks päris kokkuleppeks olemas," sõnas Rainer Saks.