Kas Donald Trumpi väljaütlemised Ühendriikide võimaliku NATO-st lahkumise kohta panevad teid muretsema? Seda enam, et nüüd on asunud samadele seisukohtadele ka välisminister Marco Rubio, keda on Trumpi administratsioonist peetud kõige euroopameelsemaks.

Jah, ma arvan, et me peame nendesse signaalidesse suhtuma äärmiselt tõsiselt. Üks asi on vastasseis Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel ning laiemalt selle ohud, kui see vastasseis süveneb. Teine asi on meie eriline geopoliitiline asend, kus me oleme NATO poolsaare tipp. Kindlasti on kasvanud risk, et Venemaa teeb tulevikus oma järeldusi ja võimalikke valesid järeldusi, mis võivad viia provokatsioonideni Balti riikide või NATO idapiiri suunal.

Silmas pidades ka hiljutisi drooniintsidente Eesti territooriumil, oleks idatiivariikidel ja eriti Eestil põhjust otsida praeguses olukorras tasakaalustavaid heidutusmeetmeid.

Heidutusmeetmete kataloog on erinev. Ma arvan, et meil oleks mõistlik ka NATO tasemel taotleda lisaks õhuseire- ja õhutõrjevõimet, mis paigutataks ajutiselt Eesti territooriumile. Sest ka Venemaa poolt ei ole välistatud reaalne drooniprovokatsioon, nii nagu me mäletame seda Poola territooriumi kohal 2025. aasta sügisest.

Teiseks on loomulikult kõrgtasemel poliitiline suhtlus ja see tähendab ka kõrgtasemel poliitilist suhtlust Ameerika Ühendriikidega.

Kas need Euroopa riigid eesotsas Hispaania, Suurbritannia ja Itaaliaga, kes ei läinud USA-le Lähis-Itta appi ja keelasid ka kasutamast sõjaväebaase ja ülelende, käitusid teie arvates õigesti või mitte?

Nende Euroopa riikide vaates on see kindlasti osa Ameerika Ühendriikide vastu kasvanud umbusust. Seda ei saa sellest kuidagi lahutada. Sellisel umbusu kasvamisel on omakorda vastureaktsioon, mida me näeme Donald Trumpi seisukohtadest. See suhtlemine tüürib üha rohkem tehingulisemaks.

Seadmata kahtluse alla ühegi riigi otsuseid, mida nad autonoomselt teevad – oma baaside või õhuruumi andmist või enda panustamist selle Iraani sõja lahendamisse –, on meie elulistes julgeolekuhuvides, et dialoog ja koostööpunkt taas leitaks.

Eile vestlesid Soome president ja Ühendriikide president ning meie huvides oleks kindlasti kõrgtasemel kohtumine Euroopa juhtide ja Trumpiga, nagu me mäletame varasemaid visiite Valgesse Majja. Tasakaalupunkt tuleb uuesti üles leida, sest see hakkab juba korduvalt käest libisema. Meie huvides on, et see tasakaalupunkt taastataks.

Aga kui lihtne on seda dialoogi pidada olukorras, kus Trump ütleb, et NATO on vaid pabertiiger, mida teadvat ka Putin. Miks on vaja oma liitlasi sedasi alandada ja Putini aastaid kestnud retoorikat toetada?

Keegi ei tohi ennast alandada, see on enesestmõistetav. Euroopa riigijuhtide strateegiline hoiak on kindlasti tingitud ka varasematest seisukohtadest, mida on praegu võimatu lahutada.

Sõltumata sellest, et Euroopa riigid ei olnud kaasatud Iraani sõtta, tõukub praegune baaside või sõjaliste võimete mittepakkumine laiemast suhete mõõnast. Küsimus ei ole enda alandamises või mittealandamises, vaid enda eluliste julgeolekuhuvide tajumises.

Selles loogikas me peame aru saama, et meie jaoks on olulised signaalid NATO ja idatiiva toimimisest. Neid täiendavaid heidutussignaale on vaja praeguses akuutses keskkonnas kiirelt tekitada. Teiseks on meie huvides uue tasakaalupunkti tekkimine, mitte eskaleeruv spiraal uueks konfliktiks.

Eesti välisminister Margus Tsahkna on mõnevõrra erinenud oma Euroopa kolleegidest. Ta on näiteks öelnud, et "ei saa öelda, et Iraani sõda ei ole kuidagi meie sõda", ja et "Eesti on valmis arutama vägede saatmist Hormuzi väina". Kas te olete neis küsimustes Eesti välisministriga solidaarne?

Ma arvan, et seisukoht, kus ollakse valmis tõsiselt arutama Ameerika Ühendriikide konkreetseid palveid liitlastele, sealhulgas Eestile, on praeguses kontekstis ratsionaalne lähenemisnurk. Me peame aru saama enda asendist ja sellest, milline on meie kollektiivkaitse selgroog. Kõik, mis seda selgroogu habrastab, on meie jaoks eluliselt ohtlik.

12. aprillil toimuvad Ungaris valimised ja küsitluste järgi juhib praegu opositsioonipartei Tisza ning neil on reaalne võimalus viia võimult Orbani juhitud Fidesz. Orban on pidurdanud nii Ukraina toetamist kui ka Venemaa sanktsioone, nüüd tuli välja, et välisminister Péter Szijjártó on jaganud Kremlile ka tundlikku infot. Mis mõtteid see teis tekitab?

Hukkamõistu. See on reeturlik käitumine.

Ma loodan, et Péter Magyari juhitav Tisza partei võidab järgmised Ungari valimised. Magyari partei kuulub ka Euroopa Rahvaparteisse. Mul oli just hiljuti nende esindajatega suhtlus. See on väga dramaatiline vastasseis. Ja meie peame kindlasti defineerima seda vastasseisu Eestis, kõik Eesti patrioodid peavad lähtuma loogikast, et Orbani kaotus tähendab ka Venemaa strateegilise mõju kahanemist Euroopas.

Ometigi, Reformierakonna saadik Eerik-Niiles Kross meenutas äsja, et kui te olite välisminister Jüri Ratase valitsuses, siis te toetasite Fideszit ja et 2020. aastal teatas seesama Szijjártó teiega peetud telefonikõne järel, et tänas Eestit Ungari toetamise eest. Ja teie olevat "keeldunud allumast mistahes survele ega kritiseerinud Ungarit vaatamata ohule, et saab stigmatiseeritud liberaalse ajakirjanduse poolt". Te olla Szijjártóle ka lubanud, et teie peale võib Ungari ka tulevikus loota. Kas teie suhtumine Fideszisse ja Szijjártósse on nüüd muutunud?

See, millele Kross viitab – ja ma saan loomulikult aru mõttekäigust Isamaaga hirmutada –, selle kontekst on täiesti äraspidine. Isamaa on Euroopa Rahvapartei liige ja praegune Ungari opositsioonijõud – ainukene opositsioonijõud, mis eeldatavasti Orbani partei võimult viib – ongi Euroopa Rahvapartei liikmeserakond. See viide, mida Kross osundas, tulenes konkreetsest kaasusest jupp aega enne Vene-Ukraina täiemahulist sõda.

Mulle meenub, et kui ma 2022. aastal pärast sõja algust uuesti välisministri ametisse naasin, siis väljendus minu suhtlus Ungariga tegelikkuses selles, et juba toona olid nad jäigalt vastu uute sanktsioonide kehtestamisele, sealhulgas Eesti ettepanekutele. Minu seisukohad olid sellised, et ma survestasin neid sellest positsioonist loobuma, mida nad üldjuhul ei teinud. Sellistes põhimõttelistes küsimustes peavad riik, inimesed ja poliitikud defineerima asjade olemuse.

Loomulikult raamistab asjade olemuse perspektiivi meie vaates sellele, mis toimub Ungaris, praegune Venemaa küsimus ja seda kõrvale jätta oleks täiesti mõeldamatu.

Räägime viimastest droonijuhtumitest Eestis, mis on jaganud Eesti poliitikud ja osaliselt ka Eesti avalikkuse kahte leeri. Ühed ütlevad, et Eesti on kaitstud ja et Ukraina peab saama pommitada Venemaa energiataristut, et see ei saaks omakorda toita sõjamasinat, mis meidki ohustab. Teised eesotsas eriti reljeefselt EKRE-ga ütlevad, et lubades Ukrainal meie piiri lähedal droone lennutada ja et need jõuavad ka Eestisse, me provotseerime Venemaad ja kutsume ise sõja oma õuele. Kumba vaadet teie rohkem toetate?

Minu seisukoht on põhimõtteline. Esiteks oleks vale pöörata kriitika Ukraina vastu olukorras, kus nad kasutavad sõjas ründeoperatsioone strateegiliste objektide suhtes, sealhulgas Moskvas. Me ei peaks neile seda ette kirjutama. Ma mõistan täiesti, et Eesti valitsuse esindajad on juhtinud tähelepanu riskide maandamisele, sest meie ülesanne on loomulikult tagada oma õhuruumi ja riigi julgeolek.

Siin on tegemist tehnoloogilise küsimusega: kas meil on võimalik vältida nende droonide Eesti territooriumile sattumist, kui nad satuvad siia Venemaa segajate tõttu. Tõenäoliselt on need võimalused ahtad. Ma olen ühemõtteliselt sellel seisukohal, et kui me pööraksime praeguse ühiskondliku mure ja turvatunde probleemi Ukraina vastu, teeksime strateegilise vea.

Teiseks, te jagasite positsioonid kaheks: et ühelt poolt öeldakse, et Eesti on kaitstud, ja teisalt on narratiiv, et tuleks survestada Ukrainat loobuma strateegiliste objektide ründamisest, kuna see võib meile kaasa tuua riske.

Mis puudutab väidet, et Eesti on kaitstud, meil on vaja siin jõudsasti enam pingutada. Olen viimaste päevade jooksul nii erasektori kui ka muude militaarekspertide abil olukorraga detailsemalt tutvunud ja pean tunnistama, et senine arendustegevus droonitõrje- ja drooniseirevõimekuses on olnud liiga loid. Eriti arvestades seda, et sõda käib juba viiendat aastat. Seda tuleb ausalt ja objektiivselt tunnistada.

Tekkinud on ka teatav dissonants: ühelt poolt näeme poliitikute ja politseijuhtkonna kommentaare, et meil on sõjaline võimekus neid droone alla tuua, aga seda mingitel põhjustel ei kasutata. Samas öeldakse, et kui droonid sisenevad õhuruumi, kavatsetakse nad alla tuua. Sellised vastandliku erikaaluga teesid tekitavad avalikkuses arusaadavalt nõutust.

Aga mida tuleks siis konkreetselt teisiti või paremini võrreldes praegusega teha, kui te ise rõhutate, et käib juba viies sõja-aasta?

Me peame esiteks objektiivselt, droonijuhtumeid ettekäändena kasutades, looma täiendava õhutõrje- ja õhuseirevõimekuse kui heidutusmeetme. Teiseks puudutab see kriitilist taristut ja võimet droone riigi territooriumil seirata, sealhulgas akustiliste seadmetega, ning luua lokaalsed droonitõrjesõlmed. Need erinevad tehnoloogiad on tegelikkuses olemas, sealhulgas Eesti ettevõtetel, kes tarnivad neid muu hulgas Ukrainasse. Nende ostuga ja tellimuste edastamisega on viimasel ajal alustatud, aga paraku ei ole see toimunud piisava kiirusega.

Me peame aru saama, et sõja filosoofias üks asi on provokatsioonid ja sõja kollateraaltulemused, mis satuvad meie territooriumile, ja me peame seda ohtu maandama. Kuid ründesõja loogikas ja tulevikuohtudeks valmistumisel on droonide tähendus sõjapidamises ja kaitse korraldamises põhimõtteliselt muutunud.

Kas te, härra Kook, panite tähele, et viiendal sõja-aastal saadab riigikantselei välja õiguslikud käitumisreeglid mehitamata õhusõidukitele, mis määratlevad kaitseväe ning politsei- ja piirivalveameti õigused. See on minu jaoks venitav käitumine.

Need venitused tuleb loomulikult kõrvaldada. Tahaksin näha ka Kaitseliidu rolli seoses elanikkonnakaitsega droonitõrjes, kuid riigikantselei dokumendis ei olnud see kuidagi välja toodud. Kaitseliit peaks praegu tegema droonikoolitusi, aga nad on selles loogikas alarahastatud. Meil peab olema jõulisem käsitlus.

Juhin tähelepanu ka riigikaitse arengukava kümneaastasele koostamisele. Pean oluliseks, et see võtaks arvesse just nimelt territoriaalset elanikkonnakaitset ja droonitõrjevõimet.

Samuti pean oluliseks põhimõttelist eeldust: kui mehitamata õhusõidukid satuvad riigi territooriumile, peame saavutama võime ja suutlikkuse need droonid alla tuua või hävitada. Kuid vastakate signaalidega anname vastasele vale signaali selle kohta, mis on meie täpne käitumisprotokoll.

Lõpetuseks, härra Reinsalu, panin tähele, et Isamaa vandus hiljuti taas kord truudust ametis oleva presidendi Alar Karise jätkamisele. Samas on Toomas Hendrik Ilves käinud välja mitmeid teisi väärikaid kandidaate, teiste seas Jüri Luige. Luik on Isamaa liige vist aastast 1992. Miks te teda ei toeta või kas olete vähemalt temaga presidendivalimistest rääkinud?

Jah, ma olen temaga rääkinud. Ma arvan, et Jüri Luik annab praegu väga suure panuse NATO alalise esindajana. Ma olen temaga rääkinud, aga mis puudutab Alar Karist...

...räägime siiski Luige teema enne Karist lõpuni, mida ta teile vastas?

Ma arvan, et minu asi ei ole Jüri Luige seisukohti kommenteerida. Küsimus oli selles, kas ma olen Jüri Luigega rääkinud muu hulgas presidendivalimiste teemal. Minu vastus teile on jaatav.

Selge on see, et Jüri Luik on võimeline täitma ükskõik millist rolli meie diplomaatias, välissuhtluses ja riigi teenimises. Selles ei ole mingit küsimust.

Praegu on meil aga olukord, kus Isamaa avaldas toetust Alar Karisele ja me esitasime oma argumendid, miks see on praeguses olukorras mõistlik. Aus on ka see, et ühisosa otsimiseks – arvestades meie asukohta nii ühiskondliku usalduse mõttes kui ka väliskeskkonnas – peavad kõik erakonnad oma erakondliku egoismi maha taandama. Erinevatele jõududele võib see olla keerulisem, aga ma usun, et see vastab ühiskonna vajadustele ja ootustele.