USA-l on küll inimkonna ajaloo võimsaim sõjavägi, kui riik pole enam kui 30 aasta jooksul võitnud ühtegi sõda, tõdes Daalder, kes on praegu Harvardi ülikooli Belferi keskuse vanemteadur ja iganädalase taskuhäälingu "World Review with Ivo Daalder" saatejuht.

Daalder kirjeldas, kuidas USA on alates 1945. aastast pidanud suuri sõdu Koreas, Vietnamis, Afganistanis, Iraagis ja nüüd ka Iraanis. Aga nende hulgast loetakse tõeliseks eduks ainult 1991. aastal peetud Lahesõda, millega tõrjuti Iraagi väed välja Kuveidist. Ja isegi see külvas tulevase katastroofi seemned, lisas ta.

Samal ajal ulatuvad ülejäänud USA sõdade tulemused patiseisust ja lüüasaamisest strateegilise katastroofini, kusjuures Iraan on võib-olla halvim strateegiline viga, mille USA on pärast Teist maailmasõda teinud, märkis endine diplomaat.

Küsides, miks kaotab maailma tugevaim sõjavägi ise alustatud sõdu, leiab Daalder, et selle põhjuseks ei ole mitte ebapiisav tulejõud, vaid Ameerika vildakas mõtlemine.

Suur Preisi sõjastrateeg Carl von Clausewitz defineeris sõda kui poliitika jätkamist teiste vahenditega. Sõjavägi on poliitiliste eesmärkide teener – üks vahend paljude seas ja alati selgelt määratletud eesmärgi teenistuses, rõhutas ta. Aga USA on selle teooria ümber pööranud. Washington ei käsitle sõda mitte poliitika jätkamise, vaid poliitika läbikukkumisena – viimase abinõuna, mille poole pöördutakse diplomaatia kokkuvarisemise korral, sageli ilma kindla poliitilise tulemuseta.

Tulemused on alati samad: jõudu rakendatakse ilma selgete eesmärkideta ja vastuseta küsimusele, mis peaks eelnema igale võitlusotsusele – milline tegelikult peaks võit välja nägema?

Daalderi hinnangul on president Donald Trump on selle probleemi kõige äärmuslikum väljendus: Iraanis viisid performatiivset diplomaatiat läbi saadikud, kes ei mõistnud ei diplomaatiat ega tuumafüüsikat. Seejärel algas ulatuslik pommitamiskampaania, mis põhines maagilisel uskumusel, et häving toob kaasa alistumise – või nagu president eelmisel nädalavahetusel ütles: me kas saame "hea" tehingu või siis "pommitame nad maatasa". Kuid lõpptulemus ei ole kumbki.

Daalder märkis, et kuigi Trump võib olla Ameerika vigase lähenemisviisi kõige radikaalsem ilming, pole ta kaugeltki ainus.

USA sõjapidamise kolm struktuurset viga

Tema hinnangul kätkeb USA sõjapidamisviis kolme struktuurilist viga. Esiteks on segi aetud eesmärgid ja vahendid: poliitilise eesmärgi määratlemise ja seejärel sobiva vahendi valimise asemel teeb Washington vastupidist – ta haarab sõjalise vahendi järele ja loodab, et sellele järgneb poliitiline lahendus. Nii sõjalistes operatsioonides Vietnamis ja Iraagis ning nüüd ka Iraanis kasutas USA ülekaalukat jõudu usus, et ulatuslik häving annab soovitud tulemuse. Aga seda ei juhtunud.

Teine viga on liialdamine ambitsioonides. USA sõjad on raamitud võimalikult laiaulatuslike eesmärkide ümber: režiimivahetus, tsivilisatsiooni ümberkujundamine, demokraatia kehtestamine, terrorismi lõpetamine. Kuid need ei ole eesmärgid, need on fantaasiad; ja sõjaline jõud on nende saavutamiseks kehv instrument, leidis Daalder.

Tema sõnul õnnestus Lahesõda (1990-91) just seetõttu, et toonane president George H.W. Bush lükkas selle loogika tagasi. Tema eesmärk oli kitsas ja määratletud: pöörata tagasi Iraagi sissetung Kuveiti ja taastada endine olukord – mitte midagi enamat. Ta seisis vastu tohutule survele vallutada Bagdad ja see vaoshoitus ei olnud nõrkus. See tõi kaasa tõelise koalitsiooni, legitiimsuse ja võidu, kirjeldas USA endine kõrge diplomaat.

Aastaid hiljem käitus president George W. Bush – mõjutatuna samadest nõunikest, kes olid tema isal edutult soovitanud sõda laiendada – teisiti. Selle tulemuseks oli kümme aastat sõda, tugevnenud Iraan ja palju ebastabiilsem piirkond kui varem.

Kolmas ja kõige olulisem viga on Daalderi hinnangul see, et Washingtonis plaane tegevad ametnikud usuvad, et ülekaalukas jõud suudab kompenseerida vastase asümmeetrilise motivatsiooni. See ei ole aga võimalik. Ameerikal võib olla jõud, aga teisel poolel on tahe. Vietkong, Taliban, baathistid, islamirevolutsionäärid – nemad ei paindu. Neil pole kuhugi minna ja midagi kaotada.

Kui Vietkong alustas 1968. aastal Tet-pealetungi, rünnates samaaegselt enam kui 100 linna, nimetas USA sõjavägi seda vaenlase lüüasaamiseks. Ja kuigi taktikaliselt oli see õige, oli see strateegiliselt vastupidi. Tet-pealetung murdis USA avalikkuse toetuse ja muutis sõja kulgu. Vietkong teadis, mille eest nad võitlevad, samas kui Washington oli selle idee juba ammu kaotanud, kirjeldas Daalder.

Aastakümneid hiljem Afganistanis kasutas USA erivägesid ja täppispomme ning kukutas Talibani režiimi vaid mõne nädalaga. Aga president Bush küsis vaid paar päeva enne pommitamise algust, et kes hakka riiki juhtima, kui Taliban on kukutatud – õiglane küsimus, mida keegi ei tulnud enne B-52 pommitajate valmis panekut küsima. Erivägede operatsioonid olid geniaalsed, kuid puudus plaan selle kohta, mis edasi

saab. Lisaks oli al-Qaeda kauaaegne juht Osama bin Laden endiselt vabaduses.

Seejärel saabus Iraak, kus sõja arhitektid ennustasid kerget jalutuskäiku, kus USA vägesid tervitatakse vabastajatena. Kuid okupatsioonivõimud saatsid Iraagi armee laiali, heites sajad tuhanded relvastatud, alandatud mehed tänavatele ilma töö ja tulevikuväljavaateta. Järgnenud ülestõus ei oleks tohtinud kedagi üllatada, kuid ikkagi see üllatas kõiki, kirjeldas Daalder.

Iraanis varises loogika veelgi kiiremini kokku. Strateegia oli järgmine: tappa riigi kõrgeim juht ja loota mõõdukamale järeltulijale. New York Timesi andmetel panid USA ja Iisrael oma lootused endisele presidendile Mahmoud Ahmadinejadile – kes ise polnud mõõdukas –, et täita vaakum. Kuid neil polnud plaani, kuidas teda ametisse panna, plaani, mida teha ebaõnnestumise korral, ega plaani, kuidas takistada Teherani tegemast seda, mida kõik teadsid: sulgeda Hormuzi väin kõikidele laevadele peale omaenda.

Praegusel hetkel on Ameerika korduvaid ebaõnnestumisi liiga palju, liiga paljude aastakümnete jooksul toime pannud liiga paljud erinevad juhid – nii vabariiklased kui ka demokraadid –, et neid kokkusattumusteks pidada. Need peegeldavad Ameerika sõjapidamisviisi sügavamat puudujääki, võttis Daalder kokku.

Ta pakkus ka välja selle, milline peaks olema parem lähenemine.

Lahendus

Lähtepunkt peab olema rohkem alandlikkust ja vähem ülbust.

Jah, USA sõjavägi on erakordne – nagu tõi esile Venezuela presidendi Nicolás Maduro kinnivõtmine jaanuaris. Ükski teine ​​luureteenistus poleks suutnud bin Ladenit leida ja ükski teine ​​sõjavägi poleks suutnud teda sügavalt Pakistanist ära napsata ilma, et keegi seda märkaks. Kuid need hämmastavad võimed ei asenda selget mõtlemist ja usaldusväärset strateegiat, märkis Daalder.

Taktikaline üleolek ei taga strateegilist edu rohkem kui taktikaline nõrkus tagab läbikukkumise, rõhutas ta.

USA sõjaväe juhid mõistsid seda juba ammu enne, kui Washington selle unustas. 1984. aastal sätestas toonane kaitseminister Caspar Weinberger – keda Vietnami ja Liibanoni sõjad räsisid – oma raamistikus selgelt, millal ja kuidas USA peaks sõjalist jõudu kasutama: selged elulised huvid, määratletud ja saavutatavad eesmärgid, sise- ja rahvusvaheline toetus, ülekaaluka jõu rakendamine piiratud eesmärkide saavutamiseks, selge väljumisstrateegia ja sõda ainult viimase abinõuna.

USA ühendatud staabiülemate komitee endine esimees Colin Powell, kes teenis noore ohvitserina Vietnami sõjas ja hiljem Weinbergeri sõjalise abina, täpsustas ja teravdas neid põhimõtteid kümme aastat hiljem. Mõlemad mehed olid näinud, mis juhtub, kui USA võitleb ilma strateegiata, ja soovisid selle kordumist vältida.

Weinbergeri/Powelli doktriin on tänapäevalgi õige raamistik, rõhutas Daalder. See ei ole patsifism, see on strateegiline loogika – loogika, mida rakendati edukalt Lahesõjas. See on ka täpselt see, mis on pärast seda igast konfliktist puudunud.

Kaitseminister Pete Hegseth võis küll Weinbergeri doktriini nimetada Ameerika jõu kasutamise juhiseks Iraanis, kuid ta ignoreeris kõiki selle põhimõtteid.

USA kaotab pidevalt mitte sellepärast, et tema sõjavägi oleks nõrk, vaid seetõttu, et ta valib oma vahendid enne eesmärkide määratlemist. Seda arvestades pole üllatav, et inimkonna ajaloo võimsaim armee ei suuda võita sõdu, mida ta ise alustab, lõpetas USA endine suursaadik NATO-s oma arvamusartikli.