Ajakirjandus on korduvalt teinud eksperimente, kuidas kaubelda endale soodsamat mobiilipaketi hinda. Viimati tegi sellise testi Äripäev ja kuu aja pikkuse kauplemise tulemusena sai üks ajakirjanik letihinnast 90 protsenti, teine enam kui 60 protsenti soodsama paketi.

Kellele meist aga meeldib oma aega ja energiat raisata, et teenusepakkujalt paremat hinda kaubelda? Tegemist on tülika, ebamugava ja kohati piinlikkust tekitava protsessiga, aga kui võimalik allahindlus on niivõrd suur, leiab klient, et see tuleb paratamatult ette võtta. Kui letihinna ja tegeliku hinna vahe on 90 siis, on õige hind peidetud läbirääkimiste taha. 

Praegune süsteem ei tööta tarbija kasuks 

Eestis algatatakse aastas ligikaudu 140 000 numbrivahetust ja enam kui pooltel juhtudel katkestab klient protsessi. Peamine põhjus on selles, et senine operaator tegi talle parema pakkumise. Selliseid winback-kõnesid tehakse numbriliikuvuse ajal üle 10 000 kuus.

Kogu süsteem on üles ehitatud eeldusele, et klient peab ähvardama lahkumisega, enne kui talle pakutakse ausat hinda. Praegune 4–6-tööpäevane teenusepakkuja vahetuse aken annab selleks piisavalt aega. Need kliendid, kes ei viitsi või ei oska kaubelda, maksavad rohkem, kattes sisuliselt teistele tehtud soodustused.

Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta tegi ettepaneku kiirendada numbriliikuvust praeguselt 4–6 tööpäevalt maksimaalselt viie tunnini. Loogika on lihtne: kui klient saab operaatorit vahetada kiiresti, peavad pakkumised olema head kohe, mitte alles siis, kui keegi lahkuda plaanib. Prantsusmaal, kus sarnane muudatus tehti, kahekordistus teenusepakkuja vahetamine juba esimesel aastal. Konkurents kasvas, hinnad langesid ja läbipaistvus suurenes.

Kriitika ei lasknud end oodata. Peamise vastuargumendina toodi välja, et numbriliikuvus suurendab pettuste riski. Väide väärib kontrollimist, sest kui numbriliikuvus tekitab pettuste riski, siis tuleks sellega kindlasti tegeleda. Ettevaatlikkuse huvides otsustas ministeerium viie tunni asemel muuta numbriliikuvuse ööpäeva pikkuseks. Sellest aga küsimus, et kas kiire numbriliikuvus on päriselt ohtlik.

Pettur ei vaja numbrit, vaid usaldust 

Vastuargumentide esitajate sõnul tooks kiire numbriliikuvus kaasa telefoninumbri kaaperdamise ohu. Selleks, et keegi saaks sinu numbri enda nimele liigutada, peab tal aga olema ligipääs sinu digitaalsele identiteedile: Smart-ID-le või Mobiil-ID-le. Kui petturil on juba võimekus panna inimene Smart-ID või Mobiil-ID päringuid kinnitama või saada ligipääs tema autentimisvahendile, siis miks peaks ta kasutama seda esmalt numbri kaaperdamiseks, mitte otse pangakonto või teiste kõrge väärtusega kontode ülevõtmiseks, kus kahju tekitamise ulatus on kordades suurem?

Numbri liigutamine eeldab üldjuhul SIM-i vahetust või eSIM-i aktiveerimist. Füüsilise SIM-i puhul peab keegi kuskil enda isiku avaldama, eSIM jätab seadme ja võrgu tasandil rohkem jälgi. Ka pärast numbri üleviimist ei pääse pettur automaatselt ohvri teenustele ligi, sest SMS-i-põhise kahefaktorilise autentimise ärakasutamiseks tuleb teada ka sisselogimise andmeid, mis eeldab märkimisväärset eeltööd. Need on praktilised pidurid, mis muudavad numbrivarguse petturi jaoks riskantseks ja ebaefektiivseks. 

SIM-pettused on teatud riikides tõesti levinud, aga eelkõige seal, kus identiteedi- ja autentimissüsteemid on Eestist oluliselt nõrgemad. Näiteks riikides, kus isikutuvastus toimub telefoni või meili teel. Eestis on meil ID-kaart, Smart-ID ja Mobiil-ID, mis moodustavad hoopis teist järku kaitsekihi. Jääb arusaamatuks, kuidas kiirem operaatorivahetus võiks meil pettuste riski sisuliselt suurendada.

Pettuste tõkestamiseks tehakse nii era- kui ka avalikus sektoris rohkem kui kunagi varem, aga kaotatud summad kasvavad sellegipoolest. Põhjus on lihtne ja ebamugav: me saame sulgeda ühe ukse, aga kelmid leiavad kohe akna.

Pettused muutuvad ajas veenvamaks ja kelmide tegutsemine on üles ehitatud nagu korralik lavastus, kus iga uus kiht – kõne pangast, kõne politseist, videokõne vormis ametnikuga – lisab usaldust. Nimed, mida kasutatakse, on guugeldades leitavad ja päriselt asutuste kodulehtedel olemas. Selliste skeemide vastu ei aita numbriliikuvuse aeglustamine ning neid ei soodusta selle kiirendamine. Pettuste vastu aitavad tugevamad kontrollkihid, reaalajas teavitused ja eelkõige inimeste endi teadlikkus.

Pettused on Eestis tõsine probleem, kuid nende tõkestamisega peaks tegelema seal, kus oht päriselt peitub. Me ei peaks kasutama ühiskonda puudutavat ohtu selleks, et hirmu abil tõkestada konkurentsi parandava muudatuse jõustumist.