Me kõik ilmselt mäletame Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski surematut vastust ettepanekule lahkuda sõja algul riigist: "Mul on vaja laskemoona, mitte küüti". Ma usun siiralt, et just tema kui riigipea otsus jääda ja ka pidevalt pildis olla on olnud üks Ukraina olulisemaid motivaatoreid agressorile visalt vastu seismisel. Rasked ajad nõuavad otsuseid, mis seavad ohtu ka omaenda elu.

Kas Eesti nüüdsetes nii avalikes kui ka mitteavalikes presidendikandidaatides on sellist materjali, seda ei tea keegi. Ja ei teagi enne, kui selline olukord peaks kätte jõudma.

Kuid on vähemalt üks kategooria juhte, kellel on need eeldused Zelenskiga sarnaselt sirge seljaga paigale jääda ja olla eeskujuks kõigile teistele, need on endised kõrgemad sõjaväelased. See oleks keegi, kellel on laiapindne taust, autoriteet ja toetus rahva hulgas, keegi, keda kuulataks ja võetaks isikliku eeskujuna ka selles võimalikus kõige raskemas olukorras, kui see peaks juhtuma.

Maailma ajaloos on selliseid edukaid näiteid presidentidest, näiteks marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim Soomes, kindral Charles de Gaulle Prantsusmaal, kindral Dwight Eisenhower Ühendriikides. Eelmainitud said valitud küll peale suuri katsumusi ja nende roll oli suur just sõdadest katkiste ühiskondade parandamine ning nad tulid sellega toime. Tänapäevaseks üheks eredamaks näiteks on just hiljuti ka Eestit külastanud Tšehhi Vabariigi president kindral Petr Pavel. 

Me oleme võimaliku sõjalise kriisi lävel ja keegi ei tea, kui tõsiseks see meie jaoks kujuneb. Võib-olla vajame presidenti, kes tunneb ja tunnetab seda olukorda strateegilisel tasandil juba läbi olemasoleva kogemuse ning oskab ka vastavalt rahvale sõnumeid seada? Jäädes seejuures kindlameelseks, asjalikuks, rahulikuks ja rahustavaks.

Oluline on kogu rahvas ühtsuse loomine, sest selles on ainuke tegelik jõud kriisidest läbi tulla. Seda saab suure tõenäosusega teha vaid inimene, kellel on kogemused sõjaliste kriiside, otsuste ja vastutusega elude eest.

See on arutelu, mis on kindlasti väärt pidamist.