Endine kaitseväe juhajata Martin Herem väitis nädalavahetusel Delfis avaldatud intervjuus, et meil pole endiselt droonide avastamiseks tööle rakendatud maismaakaameraid ega ka akustilisi sensoreid. Kas see on nii ja kui jah, siis miks? Millal need võiksid tööle hakata, millest see oleneb?

Kaitsevägi ei kommenteeri mehitamata õhusõidukite tõrje ega õhuseire võime üksikuid tehnilisi elemente, nende paiknemist, kasutusviise ega valmidustaset. Sellise info avaldamine annaks vastasele tarbetult täpse pildi sellest, milliseid lahendusi, millises kombinatsioonis ja millistes olukordades Eesti kasutab.

Küll aga saab öelda, et mehitamata õhusõidukite tuvastamine ja tõrjumine ei põhine ühel sensoril või ühel relvasüsteemil. Tegemist on tervikliku ja kihilise võimega, kuhu kuuluvad tuvastamine, otsustamine, mõjutamine või tõrjumine ning ohu korral elanikkonna teavitamine. Kaamera või akustiline sensor eraldi ei ole hõbekuul ega iseseisev lahendus kogu mehitamata õhusõidukite ohule, vaid üks võimalik osa laiemast süsteemist. Sellise võime arendamisel on oluline, et erinevad sensorid ja mõjutusvahendid töötaksid koos, annaksid kasutatavat infot juhtimisahelasse ning sobituksid nii kaitseväe, liitlaste kui ka teiste riigiasutuste tegevusega. Tähtis ei ole ainult seadme olemasolu, vaid ka selle integreeritus, väljaõpe, hooldus, side, andmetöötlus ja õiguslikult korrektne kasutamine.

Võime arendamine käib pidevalt ning sõltub ohupildist, hangetest, testimisest, väljaõppest, liitlassüsteemidega ühilduvusest ja praktilisest kasutuskogemusest.

Kindral Herem viitas, et siiani pole kasutusele võetud – kuna see on avalikkuse jaoks piiratud – manuaali, mis sätestaks, kuidas vaenulikke droone alla tulistada. Miks see nii on ning kas ja millal see võiks muutuda?

Mehitamata õhusõidukite tõrjumise ja õhusihtmärkide mõjutamisega seotud juhised on kaitseväes olemas, kuid nende detailsus ja kasutusloogika ei saa olla täielikult avalik. Põhjus on lihtne: kui avaldada täpsed käitumisjuhised, kasutatavad vahendid või piirangud, annaks see vastasele võimaluse oma tegevust nende järgi kohandada.

Oluline on teada põhimõtet: mehitamata õhusõiduki tõrjumine ei ole ainult tehniline küsimus, vaid ka õiguslik, taktikaline ja ohutuse küsimus. Iga juhtumi puhul hinnatakse muu hulgas objekti iseloomu, trajektoori, võimalikku ohtu inimestele ja taristule, allatulistamisega kaasnevat riski, õhuruumi olukorda ning koostööd teiste riigiasutuste ja liitlastega. Rahuajal on otsused paljuski seotud tsiviilelanike ohutuse ja võimaliku kahju vältimisega.

Asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokumendid on õppustel ja väljaõppes kasutusel nendele üksustele ja inimestele, kellel on seda oma ülesannete täitmiseks vaja teada. Samal ajal on osa üldisest väljaõppeinfost avalik. Näiteks kaitseväe avalikus laskeväljaõppe eeskirjas on droon nimetatud mehitamata lendava sihtmärgina ning kirjeldatud ka õhusihtmärgi pihta laskmise harjutusi.

See ei tähenda aga, et avalik eeskiri kirjeldaks kogu mehitamata õhusõidukite tõrje otsustus- ja kasutusloogikat. Operatiivsed juhised jäävadki julgeolekukaalutlustel asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud juurdepääsuga dokumentideks.

Herem rõhutas ka lühimaa õhukaitse tähtsust vaenlase ründedroonide tõrjumisel. Milline on selle praegune olukord Eesti Kaitseväes, kui tegutsemisvalmis see on?

Lühimaa õhukaitse on mehitamata õhusõidukite tõrjumisel oluline, kuid see on ainult üks osa laiemast õhukaitse ja mehitamata õhusõidukite tõrjevõimest. Ründedroonide vastu ei tööta üks universaalne lahendus. Vajalik on kihiline süsteem, kus eri kõrgustel, eri kiirustel ja eri tüüpi sihtmärkide vastu kasutatakse erinevaid tuvastamis-, juhtimis- ja tõrjevahendeid.

Kaitsevägi arendab lühimaa õhukaitset ja mehitamata õhusõidukite tõrjet pidevalt, arvestades Venemaa-Ukraina sõja kogemust, Eesti ohupilti ning liitlastega koostegutsemist. Võime on vajaduse korral rakendatav, kuid täpseid valmidusastmeid, kasutuspiirkondi, reageerimisaegu, vahendite arvu ega taktikat kaitsevägi avalikult ei kommenteeri.

Kaitsevägi harjutab neid tegevusi koos liitlaste ja teiste riigiasutustega ning kohandab protseduure vastavalt muutuvatele ohustsenaariumidele. Avalikkusele saab kinnitada, et mehitamata õhusõidukitest tulenevat ohtu võetakse tõsiselt ning lühimaa õhukaitse ja mehitamata õhusõidukite tõrje arendamine on kaitseväe jaoks üks olulisi praktilisi tegevussuundi.

"Aktuaalse kaamera" 12.06. loost tuli välja, et Eestis on drooniarendusega tegelevatel ettevõtetel regulatiivsete piirangute tõttu väga keeruline oma tooteid katsetada. Kas siin on toimunud või tulemas muutusi, mis teeks selle valdkonna firmadele Eestis tegutsemise lihtsamaks? Kui jah, siis mis ja millal võiks rakenduda?

Praegu on tõepoolest mitmeid regulatiivseid ja praktilisi piiranguid, mis muudavad kaitsetööstuse ettevõtete jaoks toodete testimise keeruliseks. Tegeleme nende kitsaskohtade lahendamisega ning mitmed olulised muudatused on juba ettevalmistamisel.

Riigikogus läbisid esimese lugemise relvaseaduse ja lõhkematerjaliseaduse muudatused, millega korrastatakse relvade ja laskemoona käitlemise, hoiustamise, kasutamise ja järelevalve regulatsiooni ning luuakse selgem ja ajakohasem õigusruum ka kaitsetööstuse tegevuseks. Kuigi need muudatused ei lahenda üksinda ettevõtete testimisvõimekuse küsimust, on need oluline samm kaasaegsema ja paremini toimiva regulatiivse keskkonna kujundamisel, millele saab edaspidi rajada ka testimissüsteemi edasiarendamist.

Oluline väljakutse on olemasoleva taristu piiratud testimisvõimekus. Praegused väljaõppealad on väga suure koormuse all ning nende peamine eesmärk on tagada kaitseväe, Kaitseliidu ja liitlasvägede väljaõpe.

Samas on nii ettevõtete testimisvajaduste maht viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Seetõttu töötame välja testimise ökosüsteemi, mis koordineeriks testimistaotlusi, kaardistaks ettevõtete vajadused ning aitaks olemasolevat taristut senisest oluliselt tõhusamalt kasutada. Eesmärk on paremini planeerida harjutusväljade kasutust, leida vabu ajaaknaid ning võimalusel jagada suuremaid harjutusalasid väiksemateks testimisaladeks, et ka väiksema mahuga katsetusi oleks võimalik senisest tihedamini läbi viia. Lisaks otsime võimalusi testimisalade laiendamiseks.

Arvestada tuleb ka sellega, et suuremate relvade, relvasüsteemide ja muu kõrge riskiga tehnika testimine on ühiskondlikult tundlik teema. Ohutusnõuded peavad olema väga põhjalikult läbi mõeldud ning Eesti väiksus seab siin omad piirid. Seetõttu võib mõne testimisvõimaluse puhul olla naaberriikides, näiteks Lätis, rohkem ruumi või paindlikumaid tingimusi.

Meie eesmärk on siiski, et Eestis kujuneks välja hästi toimiv testimissüsteem, kus erinevad testimisvõimalused on selgelt kaardistatud ning Eesti kaitsetööstusettevõtetel on võimalik võimalikult suures ulatuses oma tooteid testida just siin, Eestis.

Julgeolekuekspert, kaitseministeeriumi endine asekantsler Meelis Oidsalu väitis 19.06. Postimehes avaldatud artiklis, et valitsuses heakskiidu saanud Eesti mehitamata sõidukite teekaart 2026–2030 on siiski kõigest "poliitiline suhkruasendaja", mis ei ole sisuline drooni ja droonikaitse arendamise põhjalik kava ning ta avaldas lootust, et see ka õige pea valmib. Kas sellega tegeletakse ja millal võiks oodata põhjalikuma kava valmimist?

Eesti mehitamata sõidukite teekaart 2026–2030 on riigiülene tööraam, millega käib kaasas eraldi dokumendina tegevuskava aastani 2030 koos konkreetsete tegevuste, tähtaegade, vastutajate ja kaasatud osapooltega. Teekaardi eesmärk on siduda seni eri asutuste, ettevõtete ja teadusasutuste tegevused ühtseks tervikuks ning anda ühine suund valdkonna arendamiseks. Tegevuskava on heaks kiidetud kõikide asjassepuutuvate osapoolte poolt ning dokumendis on igal tegevusel vastutaja ning kaasuvad osapooled. Tegevuse vastutav osapool sisustab tegevuse detailid ning juhib tulemuse saavutamist.

Teekaart käsitleb mehitamata süsteemide valdkonda laiemalt kui ainult droonikaitse: sinna kuuluvad julgeolek, õigusruum, testimisvõimalused, tööstuslik võimekus, haridus, avalikud teenused ja koostöö ettevõtetega. Konkreetsete droonikaitse võimearenduste, tehniliste lahenduste ja operatiivsete plaanide eest vastutavad oma valdkonnas kaitseministeerium, kaitsevägi ja teised vastavad asutused.

Kaitseminister Hanno Pevkur ütles 10.06. "Aktuaalsele kaamerale", et Eesti loodab 2–3 kuu jooksul sõlmida Ukrainaga laiema kokkuleppe, mis võimaldaks sõjalist koostööd mitte ainult droonide valdkonnas, vaid ka laiemalt (lahinguvälja haldamise infosüsteemide osas). Kas selles osas on edasiminekut ja millal võiks selline leping allkirjad saada?

Eesti peaministerKristen Michal ja Ukraina president Volodõmõr Zelenski allkirjastasid droonikokkuleppe täna (teisipäeval - toim.) Ankaras NATO tippkohtumisel. Lisaks droone puudutavale koostööle hõlmab kokkulepe koostööd ka teadmiste, tehnoloogiate ja tööstuse arendamises.

Kaitseminister Hanno Pevkur ütles värskelt sõlmitud leppe teemal: "On selgelt Eesti huvides saada Ukrainast teadmisi ja tehnoloogiaid meie enda kaitsevõime ja kaitsetööstuse tugevdamiseks. Saavutatud kokkulepe tähendab, et Eesti-Ukraina ühisettevõtted saavad Eestis tootma hakata ja Ukraina kinnitab vajalikud ekspordilitsentsid valitud toodetele. Oleme juba kokku panemas ka juhtrühma võimalike ühistootmisprojektide valimiseks ja menetlemiseks "Build with Ukraine" raamistikus."

Kas see oli ka põhjus, miks Eesti ei sõlminud president Volodõmõr Zelenski Eesti-visiidi ajal Ukrainaga nn droonilepet?

9. juunil NB8 tippkohtumise veerel allkirjastati Eesti ja Ukraina kahepoolne tahteavaldus läbi rääkida ja sõlmida tulevikus droonikokkulepe Eesti ja Ukraina vahel. Kuna läbirääkimised taolise kokkuleppe üle algasid alles vahetult enne tippkohtumist ja Eesti vaatest on oluline ka meie endi huvide esindatus (sh kaitseväe ja kaitsetööstuse huvid) taolises leppes, siis protsess üksikasjade kokkuleppimiseks nõudis ka rohkem aega.