Eelmisel nädalal lugesin ühe meediaväljaande juhtkirja, mis kiitis Eesti valitsuse äsjast otsust tühistada uute jalaväelahingumasinate hange ja suunata selle arvelt droonivõimesse pool miljardit eurot juurde.

Tegemist on eksitava infoga, kusjuures eksitajaks pole olnud meediaväljaanne, vaid riik oma looritatud poliitkommunikatsiooniga.

Riigikaitselises strateegilises kommunikatsioonis on nii Eestis kui ka mujal suur roll optilistel efektidel. Rahvusvahelises kaitsemeedias sai Eesti jalaväe lahingumasinate hanke tühistamise otsus palju kiitvat tähelepanu. Ehk innustab see mõnda teist riiki oma prioriteete ümber vaatama. Selline efekt oleks kasulik ka siis, kui see on pelgalt optiline.

Samal ajal on Eesti avalikkuse jaoks nii akuutse võimepuuduse kui droonid ja droonikaitse puhul petlik optika tõsine probleem.

Nelja aasta peale ehk riigieelarve strateegia perioodi jooksul on jalaväe lahingumasinate hankimata jätmisest muudeks võimeteks vabanev summa umbes kümme korda väiksem kui poliitiliselt rahustavaks meemiks muditud pool miljardit eurot. Ja ka see kümme korda väiksem summa ei pruugi kõik minna droonivõimesse ega ka mitte praegu poliitiliselt eriti tundlikku droonikaitse valdkonda.

Põhjuseid on kaks. Uute jalaväe lahingumasinate kulu oleks niikuinii põhiosas tekkinud hiljem kui praeguse riigieelarve strateegia ajaraam. Teiseks vajavad olemasolevad CV90 jalaväe lahingumasinad elutsükliuuendust, mis sööb ära suure osa uute masinate ostust "vabanenud" vahendeid ka hilisematel aastatel.

Hanke tühistamine võis olla tingitud ka tehtud pakkumiste ebamõistlikult kõrgest hinnast vms, st otsus ei pruugi olla otseselt seotud rahastusprioriteetide muutusega.

Kaitseinvesteeringute keskuse aprilli lõpus antud info põhjal on perioodil 2025–2030 kaitse-eelarves mehitamata lennuvahendite hankimisega seotud raha üldse kokku ligi 300 miljonit eurot. See on valdavalt enne jalaväe lahingumasinate hanke tühistamist plaanitud raha, millest veidi üle kolmandiku on nüüdseks raamlepingutega kaetud: multirootordroonid, FPV-d, peibutusdroonid ja varitsev ründemoon. Neile lisanduvad taristu, väljaõppe, personali ja muud kaudsed kulud.

Kehtivas riigikaitse arengukavas ei ole aga ette nähtud sõjaaegset adekvaatses mahus droonikaitset Vene pikamaa pommitajadroonide vastu, mis võimaldaks lisaks kaitseväe operatsioonialadele kaitsta ka pealinna, saarte ja teiste "tagalaalade" õhuruumi. Tõsi, Balti operatsiooniruumi kitsust arvestades on siin tagalast rääkimine üldse liialdus, nagu kinnitas ka Eesti sõjaväeluure äsjases kaitseväe aastaraamatus.

Osaliselt on lääne droonikaitse arengupeetuse põhjus selles, et Venemaa ründevõime areneb väga kiiresti. Venemaa tegi möödunud nädalal Ukrainas uue õhuründerekordi. 24 tunni jooksul paisati Ukraina vastu umbes poolteist tuhat pikamaa ründe- ja peibutusdrooni. Veel aasta tagasi oli vastav rekord 355 drooni. Drooniohu maht kasvab kordades kiiremini kui meie võimearendusotsused. Eesti ja teised NATO riigid peavad oma sõjaaegsed võimevajadused ümber arvutama vastase areneva ründevõimega.

Kommentaatorid on osutanud, et rahuajal on kindlat kineetilist kaitset pakkuda väga keeruline. Osaliselt seepärast, et sobivaid vahendeid pole: NATO hävitajad ei saa reeglina nii madalalt lendavate objektide pihta, eriti rahuajal, lasta; asjakohaseid püüdurdroone arvestatavas mahus Eestil pole.

Isegi kui vahendid oleksid, võib asustatud piirkonnas ja sulgemata õhuruumis drooni tõrjumine rahu ajal olla ohtlikum kui tõrjumata jätmine. Eesti sõjaaja droonikaitse probleem vastupidine: droonide tõrjumiseks on rohkem vabadust ja võimalusi, aga linnade ja elanikkonna kaitsmiseks pole ette nähtud piisavalt vahendeid.

Elanikkonda ja elutähtsaid teenuseid kaitsev droonikaitsevõrk ei ole üle jõu käiv ulme ja see tuleb üles ehitada hoolimata sellest, et oleme sõjaliselt siirdumas "tulistame vastase vibumehi, mitte nooli" strateegiale. Viimane on õige ja oluline, aga mitte kõikides stsenaariumides rakendatav lähenemine.

Nii massrobootikat kui ka seda omakorda võimestavat tehisaru puudutavat militaarsiiret tuleks juhtida sarnase elaaniga nagu juhiti näiteks eurole üleminekut. Vastasel juhul sõidab kaitsereaalsus meist liiga kaugele eest ära. Oleme vastasega võrreldes arengutest paar aastat maas. Kehtiva riigikaitse arengukava rööbastel suureneb vahe järgmise kümne aasta jooksul veelgi.

Õige pea tuuakse valitsusse arengukava uuendus. Loodetavasti on sellesse sisse kirjutatud ka kaugmaa pommitajadroonide vastaseid tõrjevõimeid adekvaatses mahus, nii et korraga oleks kaitstud nii kaitseväe üksused kui ka elanikkond ja kriitiline taristu. Droonitõrje võimet napib ka liitlastel ja see ei ole probleem, mida saab kollektiivkaitse kaaslastele delegeerida.

Ukraina on äsja pakkunud oma droonisõjaekspertide näol abi nende lähetamiseks Balti riikidesse. Droonitõrje arenduste aegluse tõttu valitsuskriisi sattunud Läti võttis abi kiiresti vastu, Eesti ja Soome on otsustanud esialgu Ukrainat droone paremini juhtima manitseda.

Soome meedias avaldati NATO allikatele tuginedes, et Venemaa kallutab meelega Ukraina droone Balti õhuruumi, nii et ukrainlaste manitsemisega seda probleemi ei lahenda. Kui abi pakutakse, tuleb see vastu võtta, seda enam, et pakkujaks on Euroopa sõjaliselt kõige arenenum riik.

Ohupildi tormilised arengud nõuavad väga kainet sõjamatemaatilist lähenemist ja võimearendusplaanide kiiret kohandamist. Karta on, et mida lähemale valimised jõuavad, seda enam hakkab ka kaitsekommunikatsioonis optiliste efektide roll hoopis kasvama.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.