Korruptsioon on nähtus, mida iga inimene tajub erinevalt. Korruptsiooniks võib pidada seda, inimesele antakse pistist, aga ka seda, kui arstile kingitakse meeldiva suhtlemise eest suur puuviljakorv. Kuigi seadus annab meile selleks selgitava raamistiku, ei ole alati võimalik kindlalt öelda, kas mingi konkreetne olukord on korruptiivne või mitte.

Üks selline vaieldav valdkond on nn pöördukse efekt, mille puhul tippametnikud liiguvad avalikust sektorist erasektorisse samasse valdkonda, evides samal ajal sealt kaasa toodud olulist siseinfot. Valitsus teatas hiljuti, et Eestis sellist probleemi ei eksisteeri, kuigi kaks aastat tagasi leidis kaitseminister Hanno Pevkur (Reformierakond), et ametist lahkunud tippjuhtidele tuleks kehtestada jahtumisaeg. Mina usun, et praegu on õige aeg sel teemal ühiskondliku debatti pidada.

Kas pöördukse efekt on üldse korruptsioon? Sõltub. Riik nimetab pöördukse efekti huvide konfliktiks, mis võib, kuid ei pruugi, viia korruptsioonini. Kodaniku vaatenurgast võib aga väita, et see efekt näib siiski korruptsioonina.

Tegu ei ole pelgalt teooriaga, viimasel ajal on sellest saanud tippametnike seas üha levinum praktika. Näiteks läks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi endine asekantsler Timo Tatar kohe pärast ametist lahkumist tööle samasse sektorisse. Sama kehtib ka endiste kõrgete kaitsevaldkonna ametnike kohta, kes on siirdunud tööle kaitsevaldkonna erasektorisse. Kapo aastaraamat rõhutab, et pöördukse efekti ohjeldamiseks oleks vaja kehtestada jahtumisaeg, mis tagaks aususe ja võrdsuse.

Seega probleem eksisteerib, kuid lahendused on puudulikud. Tõsi, olukorra lahendamiseks on olemas isegi head tavad (nt lobistidega suhtlemise hea tava ametiisikutele), kuid ainult headest tavadest ei piisa. Tuleb vaadata tunnistada, et ainuüksi väärtustel põhinev riik ei suuda tänapäeva maailmas püsima jääda, lisaks präänikule on alati vaja ka piitsa. Kui väärtuste kaitseks puuduvad reaalsed mehhanismid, ei aita väärtustest üksi.

Peaegi toimuvad riigikogu valimised ning käes on aeg, mil erakonnad koostavad oma valimisplatvorme ja lubadusi. Kuna kõiki korruptsiooniolukordi ei ole võimalik üheselt määratleda, on just praegu õige aeg pidada ühiskonnas avaliku debatti selle üle, mis on korruptsioon meie jaoks, kuna iga ühiskonna jaoks on selle tähendus erinev. Eesti jaoks on onupojapoliitika selge korruptsiooni tunnus, kuid mõne Aafrika riigi jaoks võib see olla hoopis moraalne kohustus võtta oma sugulane enda alluvusse tööle.

Selleks, et tulevikus (näilist) korruptsiooni ennetada, on vaja regulatsioone, mis oleksid kooskõlas meie moraalse kompassiga. Jahtumisaja kehtestamine on üks potentsiaalne ja vajalik regulatsioon, kuid debatt ei tohiks sellega piirduda. Tippametnikele kehtestatud jahtumisaeg aitaks lahendada näilise korruptsiooni probleemi ning suurendada seeläbi ühiskonna usaldust riigi institutsioonide vastu.