Prantsusmaa president Emmanuel Macroni algatatud heidutuskava kohaselt paigutatakse Euroopasse Prantsusmaa tuumarelvavõimekusega hävitajad Rafale. Samuti luuakse liitlastega uus taristu ning side-, eelhoiatus- ja luureandmete jagamise võrgustik.

Lõppeesmärk on tekitada rohkem strateegilist ebakindlust Venemaa president Vladimir Putinile. Putin kontrollib üht maailma suurimat tuumaarsenali ja on alates 2022. aasta sissetungist Ukrainasse korduvalt ähvardanud tuumasõjaga.

"See tekitab vastasele uusi raskusi, lisades veel ühe tasandi, mida Venemaa peab analüüsima," ütles Macroni strateegiaküsimuste nõunik Xavier Chatel hiljutisel Varssavi julgeolekukonverentsil. Ta lisas, et projekt annab Prantsusmaale ka uusi võimalusi tuumajõudude hajutamiseks tuumaeskalatsiooni korral.

Alates märtsist, mil Macron plaani esmakordselt tutvustas, on Prantsusmaa algatusega erinevas ulatuses liitunud kümme Euroopa riiki, sealhulgas Ühendkuningriik, Saksamaa, Poola ja Põhjamaad. 

Euroopa ametnike sõnul võib uus turvalise side, eelhoiatuse ja luureandmete jagamise süsteem toetada ka konventsionaalset sõjapidamist juhul, kui USA ei peaks oma NATO liitlasi kaitsma.

"Geopoliitiline olukord on praegu pingelisem ja Prantsusmaal on see strateegiline võimekus olemas," ütles Norra välisminister Espen Barth Eide. Välisministri sõnul Prantsusmaa plaan "ei asenda midagi, vaid täiendab USA tuumavihmavarju pakutavaid olemasolevaid tuumagarantiisid".

Prantsusmaa tuumadoktriin näeb ette tuumarelvade kasutamist olukorras, kus kaalul on riigi "elulised huvid". Uut poliitikat tutvustavas märtsikuises kõnes kordas Macron, et need huvid ei piirdu vaid Prantsusmaa piiridega, vaid hõlmavad laiemalt ka Euroopat.

"Kas saame eeldada, et meie lähimate partnerite ellujäämine on ohus, ilma et see mõjutaks meie elulisi huve?" küsis Macron.

Samuti teatas Macron, et Prantsusmaa, kellel on hinnanguliselt 290 kasutusvalmis tuumalõhkepead – murdosa USA või Venemaa arsenalist –, alustab esimest korda aastakümnete jooksul taas tuumarelvade tootmist ega avalikusta enam oma varude suurust.

Pariis on jätnud oma "eluliste huvide" täpsed geograafilised piirid meelega ähmaseks ega ole liitlastele kunagi otsest garantiid andnud. Oma tuumaklubisse kutsutud riikide valik pakub aga teatud pidepunkte.

Praeguse seisuga kuuluvad nimetatud kümnesse riiki Ühendkuningriik, Saksamaa, Holland, Belgia, Poola, Kreeka, Soome, Norra, Rootsi ja Taani. Venemaa suhtes kõige haavatavamaid Balti riike sinna ei kaasatud. Itaalia loobus liitumisest.

"Rahuajal ei ole meil plaanis Soome territooriumile tuumarelvi paigutada. Küll aga on meil plaanis tekitada Venemaale strateegiline dilemma," ütles Soome president Alexander Stubb. "Leidsime, et meie julgeoleku seisukohast on kasulik saada infot ja olla protsessi kaasatud. Me ei tea, kuhu see välja viib, tõenäoliselt on tegemist 10–15 aastat kestva protsessiga."

Prantsusmaa arendas välja oma täiesti iseseisvad tuumajõud, mis tegutsevad väljaspool NATO-t, 1960. aastatel president Charles de Gaulle'i juhtimisel. Riik ei osale NATO tuumaplaneerimise grupis, mis ühendab USA-d, Euroopa teist tuumariiki Ühendkuningriiki ja ülejäänud alliansi liikmeid.

Ameerika Ühendriikidel on mitme Euroopa riigiga eraldi tuumajagamisprogramm, mille raames paigutatakse taktikalisi tuumarelvi liitlaste lennukitele. Nende relvade kasutamiseks on vaja nii liitlasriigi kui ka Washingtoni luba. 

Ühendkuningriigi tuumaheidutus tugineb, vastupidiselt Prantsusmaa omale, USA-s toodetud platvormidele ja allub NATO juhtimisele.

Kahtlused, kas USA riskiks liitlase nimel tuumasõjaga, ei ole uued. Need olid peamine põhjus, miks de Gaulle, kes ei saanud 1961. aastal president John F. Kennedylt vastust küsimusele, kas viimane ohverdaks Pariisi päästmiseks New Yorgi, hakkas üldse otsima iseseisvat heidutust. 

Need kahtlused on aga süvenenud nüüd, mil USA president Donald Trump on suhtunud soosivalt Putini Venemaasse, sõlmides energiakokkuleppeid ja avaldades Ukrainale survet.

Prantsuse ametnike sõnul on Prantsusmaa heidutus tõsiseltvõetavam, sest Euroopa liitlaste julgeolek on Pariisi jaoks vahetumalt olulisem kui Washingtoni jaoks.

"Prantsusmaa ja USA vahel on üks erinevus – me jagame sama geograafiat, oleme sama maailmajao lahutamatu osa ning meil on naabritega laiemas plaanis majanduslik ja sotsiaalne seotus," märkis Macroni nõunik Chatel Varssavi julgeolekukonverentsil.

See ei tähenda, et Prantsusmaa naabrid kaasataks otsuste tegemisse. "Prantslased lubavad meil oma tuumaheidutuses osaleda täpselt sama palju kui ameeriklasedki," nentis ühe teise projektis osaleva Euroopa riigi minister muiates.

See, et Prantsusmaa säilitab tuumajõudude üle täieliku kontrolli, on teadlik samm, et muuta eelhoiaku strateegia vastuvõetavaks kogu Prantsusmaa poliitilisele spektrile. 

See hõlmab ka Marine Le Peni parempopulistlike Rahvuslikku Liitu (Rassemblement National), mis juhib arvamusküsitluste kohaselt järgmisel kevadel toimuvate presidendivalimiste eelistusi.

Le Peni erakond on algatust kaudselt toetanud. Mõned analüütikud hoiatavad aga, et Le Peni saamine presidendiks kahandaks tõenäoliselt projekti usaldusväärsust Euroopas, arvestades tema varasemaid sooje suhteid Putiniga ja erakonna üldist skeptilisust Euroopa kohustuste suhtes.

"Probleem on selles, et Rahvusliku Liidu president tooks kaasa usaldusväärsuse kaotuse mõlemal suunal – nii Venemaa heidutamises kui ka liitlaste rahustamises," ütles Prantsusmaa tuumapoliitika ekspert ja Pariisi Strateegiliste Uuringute Fondi asedirektor Bruno Tertrais.

Partnerriigi kõrge Euroopa kaitseametnik nõustus ning märkis, et Prantsusmaaga tehtava koostöö eesmärk, fookus ja ulatus võetakse uuesti hoolikalt luubi alla nii Pariisis kui ka liitlaste seas, kui Le Pen peaks võimule tulema.

Praeguseks on Prantsusmaa loonud tuumapartneritega kümme eraldi juhtrühma. Tuumaklubi ühise laua taha kogumise asemel peetakse läbirääkimisi kahepoolselt nii, et keskmes on Prantsusmaa.

Kõrgete kaitseametnike sõnul tähendab see praktikas, et Euroopa partnerriikide kaitseametnikud helistavad üksteisele, et võrrelda Prantsusmaalt saadud infot.

"Kas see on parem kui mitte midagi? Tõenäoliselt. Kuid seda ei saa ega tohi pidada USA laiendatud heidutuse asenduseks. Ja ka prantslased on selles osas väga selgesõnalised," ütles Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) tuumajulgeoleku ja politoloogia professor Vipin Narang, kes vastutas Bideni administratsiooni ajal Pentagoni tuumapoliitika eest. 

"See, et säärane samm on vajalik, teeb mulle kui endisele Ameerika ametnikule valu. Kuid prantslased on kaugele jõudnud," lisas ta.

Ehkki USA strateegiline tuumaarsenal on palju suurem, ollakse Pariisis ja paljudes teistes Euroopa pealinnades veendunud, et Ühendriikide strateegilised võimekused on hoitud vaid kodumaa kaitsmiseks. 

Pealinnade hinnangul koosneb Euroopa tegelik tuumavihmavari parimal juhul üksnes NATO tuumajagamisprogrammis olevatest pommidest. USA jätab oma võimaliku reageerimise teadlikult ebaselgeks.

Vabalt langevad USA tuumapommid B-61 on loodud 1960. aastatel eesmärgiga peatada Ida-Saksamaalt pealetungivaid Nõukogude tankidiviise. Tänapäevases sõjapidamises on need üha enam iganenud ning arvestades Venemaa õhutõrje arengut, kujutavad need Venemaa territooriumile vaid piiratud ohtu.

Seevastu hävitajatele Rafale paigaldatud Prantsusmaa tuumalõhkepeaga tiibraketid ASMP-A on mõeldud Venemaa suurlinnade ründamiseks ja nende sihtmärgini jõudmise tõenäosus on suur. Sõjaväeametnike ja analüütikute hinnangul loob see hoopis teistsuguse heidutustaseme.

"Pole selge, kas venelaste jaoks on usutav, et prantslased riskiksid näiteks Varssavi kaitsmise nimel Pariisile suunatud vastulöögiga. Kuid venelased panevad toimuvat kindlasti tähele," märkis Pariisi Sciences Po ülikooli Venemaa ja tuumaküsimuste ekspert Nicole Grajewski.

Grajewski lisas, et Prantsusmaa tuumadoktriini ja tuumaarsenali olemus muudab selle Venemaale mõnes mõttes ohtlikumaks kui USA juhitud NATO laiendatud heidutus.

 "B-61 pommid ei ole lahingutegevuse vahendid, pigem on need poliitilise kindlustunde loomise instrumendid," selgitas ta. "Prantsusmaa tuumaarsenal ulatub aga Venemaani."