"Meid tapeti.

9. novembril kustutame tuled oma majas, kus oleme elanud 30 aastat, lülitame serverid välja ja lahkume. Ajalehte enam ei ole. Venemaa võimud ja Venemaa eriteenistused sundisid toimetuse tegevust lõpetama.

Meie rohkem kui kolmkümmend aastat kestnud elu koos riigi ja selle kodanikega lõpeb tänaval, ilma elatusvahenditeta ja pideva repressiooniohu all.

Meie aastad olid õnnelikud – täis loomingut ja lootusi, lugejaid, sõpru, tekste ja filme. Mõnikord olid need aastad aga meeleheitlikult kibedad.

Kibedad sellepärast, et just selle režiimi valitsemise ajal, mitte bandiitlikel 1990. aastatel, tapeti poliitilistel põhjustel, oma ameti- ja kodanikukohuse täitmise eest meie kolleegid: Igor Domnikov, Juri Štšekotšihhin, Anna Politkovskaja, Stass Markelov, Anastassia Baburova ja Natalja Estemirova.

Samal ajal, kui meile saadeti väljatõstmisotsus, katkestati ka annetussüsteem, mille kaudu saime oma lugejatelt toetusi. Teisisõnu jäeti meid ilma elatusvahenditest. Täielikult.

See on koordineeritud aktsioon. Kedagi ei veena pankade õigustused, et nad tegutsevad oma ettevõttesiseste reeglite alusel. Need on väljastpoolt kehtestatud reeglid, mille on kehtestanud riigi repressiivaparaat – FSB (Venemaa sisejulgeolekuasutus Föderaalne Julgeolekuteenistus - toim.) töötajad, kes on imbunud igasse organisatsiooni. Nad peavad riiki enda omandiks.

Pärast sõjategevuse algust võeti meilt, nagu ka kõigilt teistelt ajakirjanikelt, võimalus rääkida meie aja kõige olulisematest ja traagilisematest sündmustest. Võeti vastu seadused, mis tõid riiki tagasi tsensuuri. Seejärel levis tsensuur peaaegu kõigisse inimtegevuse valdkondadesse.

Võimud blokeerisid kõik meie internetiühendused ja -keskkonnad. Riik võttis meilt trükikoja ning teistes trükikodades võtsid võimust eriteenistuste ohvitserid ja tsensorid, kes keeldusid meie ajalehte trükkimast. Paljud meie töötajad olid sunnitud riigist lahkuma.

Seejärel võttis riik meilt meediaväljaande registreeringu, jättes meid ilma õigusest oma tööga elatist teenida.

Meie peatoimetajat, Nobeli rahupreemia laureaati Dmitri Muratovit rünnati ning ta oleks peaaegu nägemise kaotanud. Kuigi kurjategijad on teada, kriminaalasja ei algatatud.

Seejärel hakati meie ajakirjanikke välisagentideks kuulutama, alustades peatoimetajast.

Pärast seda algatati haldusmenetlused toimetuse juhtkonna vastu.

Tšetšeenias rööviti ja peksti peaaegu surnuks meie kolumnist Jelena Milašina.

Meie ajalehe peatoimetaja asetäitja Oleg Roldõgin võeti pantvangi, süüdistades teda selles, et ta töötas ajakirjanikuna. Peagi algab kohtuprotsess.

Novaja Gazeta toimetuses korraldati mitu tundi kestnud läbiotsimine, samuti otsiti läbi peatoimetaja korter.

Tänavu septembris kuulutati kogu toimetus välisagendiks ning nimekirjadesse kanti üle saja inimese – ajakirjanikud ja autorid.

Peaaegu viis aastat suutsime töötada eriteenistuste tihedas piiramisrõngas.

Ja nüüd on kõik. Oleme sattunud "tapmistsooni" (vihje ilmselt Ukraina sõjas rindepiirkonna nimetusele, kus mõlema poole droonide võimutsemise tõttu on väga keeruline ellu jääda - toim.).

See ei ole ainult meie isiklik lugu. See on ka riigi ja ühiskonna lugu, mida hävitatakse täpselt samamoodi.

Seda teevad FSB, justiitsministeerium, prokuratuur ja teised, kes on riigi erastanud ja võimu anastanud. See ei ole nõukogudeaegne revanšism – selle sildi all on peaaegu valmis ehitatud sõjaline diktatuur.

Nad väidavad, et kaitsevad põhiseaduslikku korda. Ei, tegemist on põhiseadusevastase korraga. Sest põhiseadus on vägistatud, läbi pekstud, suu kinni teibitud ja pikaks ajaks vanglasse heidetud. Nii nagu tuhanded oma riigi kodanikud, kes lihtsalt järgisid põhiseaduse sätteid. Nii nagu kümned tuhanded teised riigi kodanikud, kellest on saanud sunniviisilised pagulased, kes on pidanud oma kodud maha jätma ja teadmatusse lahkuma.

Lõpetage rääkimine, et praegu ei ole Stalini 1937. aasta ning repressioonid on kuidagi "digitaalse iseloomuga". Need on riiklikud repressioonid. Ja kambrites surevad inimesed, mitte numbrid. Punkt.

Inimelu on kaotanud mõtte ja väärtuse.

Sõna "põhiseadus" tekitab sarkasmi ja naerupahvakuid. Kõigis. Isegi kohtunikes. Eriti kohtunikes. Keegi ei usu enam, et see on riigi põhiseadus ja et president on andnud sellele truudusvande. Pange tähele, et ametlik propaganda ei nimeta presidenti juba ammu enam põhiseaduse garandiks.

Riigis on kaotatud inimõigused ja -vabadused ning nende kaitsmine on võrdsustatud kuriteoga. Faktiliselt on likvideeritud valimised ja valitavad võimuorganid. Likvideeritud on ühiskondlikud institutsioonid. Südametunnistuse vabadus ja inimväärikus on jalge alla tallatud. Eraelu on räpaste kätega pahupidi pööratud.

Kas põhiseaduse artikli 29 sõnad "tsensuur on keelatud" ei kõla tänapäeval pilkamisena? Kohus on hävitatud koos seaduse ja õigusega. Oma veendumuste omamine on nüüd riigireetmine.

Aga reetmine on see, kui riik reedab omaenda põhiseaduse. Ja see reetmine on jätkuv kuritegu, mis toimub praegu kogu maailma silme all.

Novaja Gazeta tapmine on järjekordne tõend selle kohta.

Kõik need aastad kirjutasime just sellest. Niikaua, kui meil oli võimalik. Sellepärast meid tapetigi.

Aitäh kõigile, kes meid kuulasid.

Toimetus

P. S.

Viimane number ilmub."