USA-s toimusid vahevalimised ja kuigi lõplikud tulemused ei ole veel teada, on juba teada, et nii senatis kui ka esindajatekojas said demokraadid ülivõimsa enamuse. Paljud eksperdid olid enne valimisi pigem tagasihoidlikud ja ei julgenud seda kõike ennustada, mida kõik märgid näitasid. Siiski läks nii, et veel teisipäeva õhtul arvati, et kindel on esindajatekoja minek demokraatidele, aga läks ka senat ülivõimsalt. Miks sellised tulemused? "Sinine tsunami" nagu kommentaatorid ütlevad?

Rahulolematus lihtsalt oli niivõrd suur. Peamine probleem on ikkagi siseriiklik ehk Trumpi poliitika on viinud selleni, et inflatsioon on väga suur, inimeste toimetulek on raske ja see on see koht, kus on tekkinud kõige suurem murdumine tema seniste toetajate seas ja rahulolematus.

Kui meie siit Eestist ja Euroopa poolt vaatame sinnapoole, tundub meile, et olulised teemad on hoopis välispoliitilised, võime rääkida Iraani sõjast ja sellest, mis toimub Ukrainas, siis tegelikkuses andis kaalu ja tõi sellise muutuse ikkagi inflatsioon ja toimetulek.

Trump seda tegelikult teadis. Ta on ise ärimees ja on kogu aeg pidanud väga tähtsaks seda, kuidas inimestel tegelikult läheb. Miks ta seda enne arvesse ei võtnud? Ta on kogenud president.

Mulle tundub, et talle läheb ikkagi kõige rohkem korda see, kuidas tal endal läheb. See selline tehingute stiil, mis temal on – et annad-võtad, saad midagi vastu nii välispoliitikas kui ka siseriiklikult – mõjus alguses võib-olla huvitavalt ja jõuliselt ning inimestele tundus, et ta kaitseb ka neid. Aga milleni see tegelikult on viinud, on see, et üks arvestatav rahulolematuse allikas on ka korruptsioon valitsustasandil ja inimestel on hakanud tekkima tunne, et võib-olla ta ise saab liiga palju. Need on hästi lihtsad kohad, kus seda usaldust on võimalik lõhkuda ja ta on seda edukalt teinud. Lihtne tal ei saa olema, aga me ei peaks laskma ennast ka sellest eksitada, et välispoliitiliselt midagi muutub – ta on jätkuvalt kaks aastat president.

Kuidas Donald Trump ise reageeris sellele? Kui kiiresti ja kui palju ta on reageerinud?

Nägin hommikul tema esimest kommentaari, mille ta Timesile andis. Mul oli isegi üllatav, et ta ütles, et ilmselt tuleb koostööd teha ja ta proovib koostööd teha, aga ühtlasi andis ta teada, et põhjus, miks vabariiklased läbi kukkusid, oli ikkagi selles, et teda ennast ei olnud nimekirjas. Et teda ei saanud valida ja vead on teinud ikkagi kõik teised, aga mitte tema. Liiga sügavat peeglisse vaatamist sellest lugeda ei saa.

Samas loeti tema sõnadest välja ka sellist teie ja meie positsiooni. Ta ütles, et teie, vabariiklased seal, kaotasite, mitte mina. Ta on ise küll selle erakonna juht, on president ja distantseerus end juba sellest kaotusest.

Nii ta on ja see paneb vabariiklased väga keerulisse olukorda, sest kahe aasta pärast toimuvad järgmised presidendivalimised. Kuna Trump enam kandideerida ei saa, peavad nad hakkama leidma järgmist kandidaati, samal ajal kui Trump tõenäoliselt ikkagi jätkab sedasama retoorikat, mis seni.

Kes on need, kes julgevad ühel hetkel hakata kas talle vastu või vähemasti oponeerima? Need, kes on tema lähedased seal, Rubio ja JD Vance, keda on tegelikult peetud ka võimalikeks järglasteks – neil on väga raske hakata neid samu sõnu sööma, mida nad seni on öelnud. Väga põnevad aastad tulevad, aga samal ajal ma loodan, et mitte väga kahjulikud meile ja Euroopale.

Me käime mõned kaalukeeleosariigid läbi ja kõigepealt lähme Texase peale. Texas on tuntud selle poolest, et vabariiklased on seal pikalt võimul olnud. Need mõned lootuskiired, mis vabariiklikul parteil olid, et need neile jäävad, aga vist peaaegu ühegi osariigiga ei läinud nii.

Ei läinud. Kõik need piiripealsed osariigid, mis olid seni olnud väga tugevalt vabariiklikud, võeti praktiliselt kõik demokraatide poolt üle. Texas on olnud ikkagi selline punane kants. James Talarico, kes seal väga tubli tulemuse tegi, tegi ajalugu, sest alates aastast 1988 vist ei ole demokraadid Texases võitnud ja Trumpil on olnud seal ikkagi väga tugev toetus.

Veelgi märgatavam koht on Kansas, kus rõhutatakse, et peaaegu sada aastat, täpsemalt öeldes 94 aastat, ei ole demokraadid seal võitnud.

Tõepoolest. Adam Hamilton oli see, kes otsustas alles selle aasta alguses vahetada mingis mõttes poolt. Ta oli registreeritud vabariiklaste valija ja nüüd demokraatide poolel ikkagi võttis selle võidu. See on märkimisväärne. Teda on nimetatud ka selliseks moderaatdemokraadiks. Ta on kuskil keskel, aga oli aegu, kus ta oli Trumpi kõrval ja nüüd ta läks tema vastu.

Ohio on ka huvitav. Ohios tuleb nüüd vahet teha sellel, et ühelt poolt võitsid seal demokraadid senatikoha ja teiselt poolt tuleb tähelepanu juhtida ka sellele, et Ohios toimusid ka kohaliku kuberneri valimised. Ma saan aru, et kui on võimalik, siis tehakse need valimised korraga ära.

36 osariigis olid tegelikult ka kubernerivalimised ehk neid tuleb eristada.

Need ei mõjuta siis kongressi.

Ei mõjuta kongressi, aga nad on siiski märgilised, sest nad mõjutavad võib-olla üldist valijate suhtumist, mis omakorda hakkab mõjutama järgmisi presidendivalimisi. Amy Acton võttis üle 35 aasta vist teise demokraadina selle koha. Ta suutis kuberneriks saada, aga see oli väga keeruline kampaania. Ta sai MAGA-liikumiselt tohutult isiklikke rünnakuid oma lapsepõlve pärast ja pidi oma ema kaitsma. See oli väga räpane kampaania.

Ma saan aru, et tema vastaskandidaat tegi sellise kampaania, mis vastu ootusi tõukas valijad hoopis tema poole. Mis lugu sellega oli?

Oligi nii. Teda rünnati lihtsalt nii palju, et see ühel hetkel hakkas vastaskandidaadi vastu töötama. See on hea näide sellest, kui minnakse täiesti üle piiri.

Ühele mehele tahame erilist tähelepanu tõmmata, kes on John Ossoff. Tema on demokraatide senaator, säilitas selle koha Georgias. Miks me tahame tähelepanu tõmmata, on see, et temast räägitakse kui tulevasest demokraatide presidendist, et tema võib kandideerida järgmiseks presidendiks. Ma saan aru, et ta ise seda ei taha eriti.

Ta on üks nimedest. Praegu on veel piisavalt aega, aga kuna ta paistab eredalt silma – üks asi on see tulemus, mille ta just praegu ära tõi, aga ka kõneisikuna on ta olnud väga jõuline Trumpi kriitik. Mis on ka huvitav, et ta on endine ajakirjanik, ta oli uuriv ajakirjanik päris pikalt. Ühel hetkel ta lihtsalt otsustas, et nüüd on vaja minna ajakirjandusest poliitikasse ja võtta midagi ette. Teda tasub silmas pidada igal juhul.

Mis siis edasi saab? Kui ma enne saadet hetkeseisu vaatasin, siis senatis on 54 kohta demokraatidel ja 44 vabariiklastel. 51 on enamuseks vaja, need on olemas, aga ilmselt demokraate tuleb juurde. Esindajatekojas on vaja enamuseks 218, neil on seal hetkel 228. Kümme kohta on juba praegu üle ja ilmselt tuleb ka sinna kõvasti kohti juurde. See on väga tugev enamus kongressis, mitte piiri peal enamus – kuidas nad seda realiseerivad?

See on tugev enamus, aga mitte piisav selleks, et suurt muutust luua. See ajab võib-olla Trumpi elu nii palju keerulisemaks, et teatud küsimustes peab ta hakkama läbi rääkima – eriti see, mis puudutab näiteks raha küsimist erinevate algatuste rahastamiseks, nende hulka käib kindlasti ka julgeolek. Need on kohad, mis teevad talle elu keerulisemaks. Samuti tekib nüüd demokraatidel võimalus algatada erinevaid uurimiskomisjone ja kindlasti nad hakkavad neid seal suure hooga ka tegema. See hakkab kindlasti defineerima edasist päevapoliitikat seal.

Ma võin ju lõpetuseks küsida, et kõik ütlevad, et Trumpi välispoliitika saab olema veelgi ettearvamatum kui seni, kuna seal on tal käed vabamad, aga ega sa niikuinii ei oska vastata, kas see on nii või ei ole?

Ma võin lihtsalt arvata, ega ma täpset vastust ei tea, aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks ta peaks hakkama tagasi tõmbama. Ma arvan, et meie siin Euroopas peame hoidma kokku ja olema tugevad, sest temale nüüd loota ei saa.