Vahevalimistel läks võim täielikult demokraatide kätte veel mitmes osariigis, mis võib anda uue hoo algatusele muuta presidendivalimiste süsteemi nii, et presidendiks saaks üleriigiliselt kõige rohkem hääli saanud kandidaat, mitte see, kes saab osariikide esindajaid koondavas valimiskogus enamuse, kirjutasid AP ajakirjanikud Nicholas Riccardi ja Scott Bauer.

Praegu määrab USA presidendi valimiskogu (Electoral College), kuhu kuulub 538 valijameest. Presidendiks saamiseks on vaja vähemalt 270 valijamehe toetust. Osariikidest valimiskogusse saadetav valijameeste arv oleneb osariigi rahvaarvust, kusjuures kõik osariigi valijamehed peavad valimiskogus toetama seda kandidaati, kes võitis nende osariigis. See aga tähendab, et üleriigiliselt rohkem hääli koguv presidendikandidaat ei pruugi võita, kui ta jääb kasvõi napilt oma vastasele alla mõnedes olulistes osariikides.

Süsteemi sellise eripära tõttu keskenduvad presidendikandidaadid peamiselt mõnele kaalukeeleosariigile, kus valimistulemus pole ette teada. Üleriigiline häälte koguarv ei pruugi presidendivalimiste võitjat määrata: nii juhtus 2000. aastal, kui vabariiklane George W. Bush võitis valimiskogu häältega, kuigi demokraat Al Gore kogus üleriigiliselt rohkem hääli. Sama kordus 2016. aastal Donald Trumpi võiduga Hillary Clintoni üle.

Demokraatide kontrolli alla läinud osariigid võivad nüüd liituda algatusega National Popular Vote Interstate Compact, millega on praeguseks ühinenud 18 demokraatide juhitavat osariiki. Kokkuleppega liitunud osariikidel on kokku 222 valijamehe häält.

Kui osalevate osariikide arv annab kokku vähemalt 270 valijamehe häält, kohustuksid need osariigid toetama presidendivalimistel üleriigiliselt rohkem hääli saanud kandidaati. Sisuliselt muudaks see valimiskogu süsteemi toimimist, ilma et põhiseadust oleks vaja muuta.

Demokraadid saavutasid vahevalimistel täieliku kontrolli - ehk võitsid nii kuberneri koha kui ka enamuse osariigi senatis ja esindajatekojas - kuues osariigis, kus on kokku 71 valijamehe häält: Arizonas, Michiganis, Minnesotas, Nevadas, Pennsylvanias ja Wisconsinis. Minnesota on kokkuleppega juba liitunud. Kui Pennsylvania ja Wisconsin ühineksid, piisaks 270 hääle künnise saavutamiseks kui liituks Arizona, Michigani või Nevada seast liituks kaks.

Mitmed demokraatide kubernerid on algatusele toetust avaldanud. Wisconsini uus kuberner David Crowley ütles, et valimiskogu süsteemist võiks loobuda ning ta soovib seda arutada osariigi seadusandjatega. Pennsylvania kuberner Josh Shapiro, keda peetakse võimalikuks 2028. aasta demokraatide presidendikandidaadiks, kinnitas samuti, et toetab üleriigilisel häälteenamusel põhinevat süsteemi ja soovib koostöös seadusandjatega leida võimaluse selle elluviimiseks.

Kõik demokraatidest kubernerid pole siiski oma seisukohta avaldanud. Arizona kuberner Katie Hobbs vältis otsest vastust, rõhutades, et tema prioriteedid on elukalliduse vähendamine, piirivalve, veevarude kaitse ja haridus. Ka Nevada varasem kogemus näitab, et toetus ei pruugi tähendada algatuse tegelikku elluviimist. 2019. aastal vetostas toonane demokraadist kuberner Steve Sisolak osariigi seadusandjate heaks kiidetud liitumiseelnõu, sest tema hinnangul vähendaks üleriigiline häälte lugemine väiksemate osariikide mõju. Uus demokraadist kuberner Aaron Ford pole veel oma seisukohta avaldanud.

Algatuse toetajad väidavad, et see muudaks presidendivalimised õiglasemaks, sest kandidaadid peaksid pöörama tähelepanu valijatele kogu riigis, mitte üksnes mõnes kaalukeeleosariigis. Minnesota vabariiklasest poliitstrateeg Patrick Rosenstiel, kes nõustab algatuse toetajaid, leiab, et praeguse süsteemi tõttu ei oma tema hääl aastakümneid demokraate toetanud Minnesotas presidendivalimiste tulemuse seisukohalt sisuliselt tähtsust. Üleriigiline häälte lugemine sunniks kampaaniaid arvestama iga veenmisele avatud valijaga kõigis osariikides.

Algatuse vastased valmistuvad aga õiguslikuks võitluseks. Trumpi-meelse mõttekoja America First Policy Institute esindajad leiavad, et kokkulepe võtaks osalevate osariikide valijatelt tegeliku valimisõiguse ning oleks vastuolus USA põhiseaduse ja riigi asutajate tahtega.

Notre Dame'i ülikooli õigusteaduse professor Derek Muller peab samuti võimalikuks, et algatus satub põhiseaduslike takistuste taha. Tema sõnul võivad osariigid küll ise oma valimisi korraldada, kuid neil pole õigust kehtestada reegleid, mis määravad valimistulemuse teistes osariikides. Probleeme võib tekitada ka asjaolu, et osariikide valimissedelid pole ühesugused ning mõnes osariigis võivad kandideerida kolmandate parteide kandidaadid, keda mujal sedelil pole. See võib tema hinnangul rikkuda põhiseaduse 14. muudatusega tagatud võrdse õigusliku kaitse põhimõtet.

Samuti võib ülemkohus otsustada, et osariigid ei saa sellise kokkuleppega muuta oma põhiseadusest tulenevaid põhiülesandeid ilma Kongressi nõusolekuta. Muller ennustas, et ülemkohus tunneb selle küsimuse vastu kindlasti huvi.

Seega võib demokraatide edu osariikide valimistel anda uue võimaluse USA presidendivalimiste süsteemi põhjalikuks muutmiseks, kuid algatuse elluviimine sõltub nii osariikide poliitilisest tahtest kui ka võimalikest kohtuvaidlustest, tõdesid loo autorid.