Küsimus: kui sageli tunned sotsiaalmeedias olles rahutust, häiritust või ärritust? "Mõni kord ajab küll närvi, et kui naine tahab midagi rääkida, siis läheb nagu scrollimine pooleli," vastas Klavan.

Küsimus: kui sageli on juhtunud, et sa pole kinni pidanud endaga kokkulepitud digiseadmete kasutamise piirangutest?

"Korduvalt," vastas Helena Lotman. "Me tegime abikaasaga sellise kokkuleppe, et kui me koju tuleme, siis me jätame telefonid esikukappi. Me oleme seda kokkulepet nüüd umbes viis aastat kokku leppinud ja siis iga natukese aja tagant oleme aru saanud, et me ei pea sellest kokkuleppest kinni," lisas näitlejanna.

Küsimus: kui sageli sa leiad, et oled jäänud digiseadmesse kinni kauemaks, kui algselt kavas oli? "Vot seda ka tuleb ette aeg-ajalt. See on ikkagi üsna selline endasse tõmbav asi," tõdes Tõru Kannimäe.

Klavan ja Lotman on mõlemad kooliealiste laste vanemad ja näevad, kuidas nutimaailm noori mõjutab, aga samas on nii nemad kui ka Tõru Kannimäe ise digiseadmete küüsis. Kui Lotmani eelmise nädala keskmine ekraaniaeg telefonis oli kaks ja pool tundi, Klavanil kaks tundi ja üheksa minutit, siis eksperimendi noorimal, 17-aastasel Kannimäel, neli tundi ja 45 minutit.

Kannimäe kasutab telefoni mitmel otstarbel, nagu suhtlemine, helistamine kirjutamine. "Ma ei tea, kõik asjad on nagu telefonis, kõik mingid tööasjad, kooliasjad."

Lotmani sõnul tundub talle vahel, et elu koosnebki vaid meilide vastamisest. "Vabandan avalikult kõikide inimeste ees, mul on praegu vastamata 7434 meili," lausus Lotman.

"Kui ma peaksin seda kuidagi enda jaoks kõige mõistlikumalt lahti seletama, siis see on nagu selline narkootikum, mis on taskus kogu aeg olemas," lisas Klavan.

Eksperimendis osalejad vastasid küsimustele psühholoogi juuresolekul, aga iga huviline leiab digisõltuvuse testi Peaasi.ee lehelt.

Kahe testi ja 28 küsimusele vastamise järel selgus, et kõige suurem kihk nutitelefoni järele on Ragnar Klavanil, aga ka teised ei jää palju maha.

 "Ma arvan, et suht aus tagasiside. See on mingi vabanduste otsimine tööalaselt ka, kogu aeg peab telefon juures olema. Juhina, öeldakse, et siis ei ole seal hästi juhitud organisatsioonid, kus sa kogu aeg pead kättesaadav olema ja tulekahjusid kustutama. Tahaks jõuda sinnamaale, kus ei pea kogu aeg olema kättesaadav tervele maailmale," arutles Klavan.

Helena Lotman soovib, et ta oleks ise selles olukorras perenaine. "Ükskõik, kas ma tahan olla seal vähem või rohkem, aga et seda otsustan mina, mitte sõltuvust tekitavad äpid."

Küsimusele, kui kaua ta suudaks täiesti ilma telefonita olla, vastas Kannimäe, et väga suure tahtmise korral paar päeva.

Lotman rääkis veel, et kuna tema kahel koolilapsel on nuputelefonid, siis ta teeb aeg-ajalt selliseid perioode, et võtab ise ka nutitelefoni asemel kasutusele nuputelefoni. "Et lapsed saaksid käia minu tegude, mitte ainult sõnade järgi. Ja ma olen aru saanud, et see on ikkagi väga keeruline, et kuidas ma pargin, teen ülekandeid. Ma ikkagi olen lõpuks naasnud alati oma nutitelefoni juurde," kirjeldas Lotman kohatist nutitelefoni kasutamise vältimatust.

Küsimuses, kas noortele tuleks kehtestada riiklikult sotsiaalmeediakeeld, jäid eksperimendis osalejad eriarvamusele. Nagu paljud teised lapsevanemad, piirab Ragnar Klavan juba praegu oma laste ekraaniaega.

"Tunniajased, mis iganes limiidid on sinna pandud. Lapsed saavad sulle saata, et kas sa saad tõsta 15 minutit või tund aega, siis saad ise seda lisada. Tunnistan, et väga heade läbirääkimiste tulemustena on nad siis aega juurde saanud," rääkis Klavan.

Kannimäe arvas, et riiklikult keelata ei oleks kõige õigem lähenemine. "See võiks olla ikkagi ka nagu perekonna enda teha, et teha mingid kokkulepped laste ja lastevanemate vahel," pakkus noor näitleja.

Lotman peab keeldu aga mõistlikuks lähenemiseks. "Et kaitsta meie lapsi ja noori veel selle eest, mille eest nad ise ei oska ennast kaitsta ja lubada neil lasta elada seda päris lapsepõlve."

Psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa sõnul tuleb aru saada, et veebi- või nutikeskkond on kujundatud selliseks, et see nagu tõmbabki enda sisse.

"Noorte inimeste aju areneb ju kuskil 25. või 30. eluaastani isegi ja igal juhul on niimoodi, et see, mida sa oled harjunud kasutama või tegema oma ajuga, seda sa siis teed aina rohkem ja selliseks ka su aju natukene pigem kujuneb," selgitas ta.