Merlin Liis-Toomela: sideandmete eelnõu on uus, aga probleemid vanad

Sideandmete seaduse eelnõu pidi viima Eesti õiguse kooskõlla Euroopa Kohtu praktikaga ja taastama usalduse. Õigusriigis ei saa aga usaldus olla ühesuunaline. Praegusel kujul jätab eelnõu lisaks muudele probleemidele lahendamata ka lihtsa küsimuse, kas inimene saab teada, et riik tema andmeid küsis, kirjutab Merlin Liis-Toomela.
Kui ametnik vaatab sinu andmeid mõnes riiklikus registris, näed seda eesti.ee Andmejälgijas. Kui riik mõnes menetluses küsib, kellele ja millal sa helistasid ning kus sa sel ajal viibisid, ei näe sa midagi. Ei praegu ega ka siis, kui riigikogus menetletav sideandmete eelnõu seaduseks saab.
Miks see on oluline? Sideandmed räägivad inimesest sageli rohkem kui tavaline register. Neist selgub, kellega ta suhtleb, kus ta käib ja milline on tema päevarütm. Just seetõttu nõuab Euroopa Kohus, et nende kasutamisel oleksid selged piirid ja sõltumatu kontroll.
Pikki aastaid oodatud eelnõu on läbinud riigikogus esimese lugemise. Seni on vaieldud peamiselt selle üle, milliste andmete säilitamist ja kasutamist riik nõuda võib. Sama oluline on see, kas inimene saab riigi tegevusest teada ja seda soovi korral kontrollida. Praegu on vastus eitav.
Eesti peab end digiriigiks, kus inimesed saavad olla kindlad, et nende andmeid kasutatakse õiguspäraselt ja turvaliselt. Usaldus eeldab omakorda, et riigi tegevus on arusaadav, kontrollitav ja läbipaistev. Selleks peab seadus olema esmalt selge. Inimene peab aru saama, milliste andmete säilitamist võib riik nõuda ja millal võib neid välja küsida.
Hea seadus olgu arusaadav ka ilma juristita
Hea seadus peab olema arusaadav ka ilma juristi abita. Usaldust ei tekita seadus, mille mõistmiseks tuleb läbi töötada hulk erandeid ja ristviiteid. Sideandmete eelnõu on praegu just selline.
Praegune eelnõu näeb ette viis erinevat alust andmete säilitamiseks ja väljanõudmiseks. Igal alusel on oma tingimused, tähtajad ja juurdepääsureeglid. Kui isegi juristidel on raske uut eelnõud lugedes mõista, milliseid andmeid ja millal riik kasutada võib, siis kuidas peaks seda teadma tavaline inimene? Sideettevõtja jaoks tähendab iga täiendav uus ja kohustuslik säilitamisalus uusi tehnilisi arendusi ja sellega seotud keerukust ning suuri lisakulusid.
Keerukuse kõrval on teine mure parlamentaarne kontroll. Eelnõu ei ütle, kelle andmeid, kus ja kui kaua sihistatult raske kuritegevuse vastu võitlemiseks ja üldiselt riigi julgeoleku eesmärgil säilitatakse. Selle otsustab valitsus korraldusega, mis ei läbi riigikogu tavapärast seadusandlikku menetlust ega ole avalik. Just korraldus määrab aga inimeste eraelu riive ulatuse. Kui põhiõiguste riive tegeliku ulatuse määrab täitevvõim, tekivad põhjendatud küsimused nii parlamentaarse kontrolli piisavuse kui ka lahenduse põhiseaduspärasuse kohta.
Eelnõu ega seletuskiri ei selgita ka piisavalt, miks just selline lahendus on eraelu riive seisukohast vajalik ja proportsionaalne.
Sideettevõtja peab säilitama andmeid ja väljastama need riigi nõudel. Ta ei näe menetluse materjale ega tohigi hinnata, kas päring oli vajalik. Sideettevõtja ei ole uurimisasutus ega kohus. Ta ei saa vastutada riigi otsuste eest, mille tegemisel tal puudub sõnaõigus. Riigi tegevuse vastu usalduse taastamiseks peab eelnõu selgelt sätestama, et päringu õiguspärasuse ja inimese teavitamise eest vastutab ainuisikuliselt riik.
Sama loogika kehtib kulude kohta. Kes otsustab, see vastutab ja maksab. Uued ja keerukalt üles ehitatud säilitamiskohustused nõuavad sideettevõtjatelt infosüsteemide arendamist, lisahaldust ja pidevat valmisolekut.
Eelnõu kohaselt hüvitatakse tekkivad lisakulud üksnes osaliselt. Suur osa uute kohustuste tõttu tekkivatest kuludest võib jääda ettevõtjate kanda. Kui riik peab andmete säilitamist ja nende sideettevõtjatelt küsimist teatud olukordades ühiskonna turvalisuse huvides vajalikuks, peab ta hüvitama kõik põhjendatud lisakulud, mida tavapärases äritegevuses ei tekiks.
Usalduse peab välja teenima
Sideandmete puhul on usaldus riigi vastu saanud kannatada, sest riik on aastaid jätnud oma regulatsiooni Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlla viimata. Nüüdseks on eelnõu lõpuks arutelu all, huvirühmi on kaasatud ja eelnõu eesmärk on õige.
Sideandmete eelnõu annab võimaluse taastada usaldus ning kujundada õiglasem suhe riigi, inimeste ja ettevõtjate vahel. Selleks peab inimene üldjuhul saama teada, millal ja miks riik tema andmeid küsib. Seadus peab arusaadavalt määrama, millistel tingimustel on see lubatud.
Riik peab võtma vastutuse oma otsuste eest. Praegune eelnõu neid eeldusi ei täida. Aastate jooksul on eelnõud korduvalt ümber kirjutatud, lisatud uusi säilitamisaluseid ja parandatud vanu, kuid tervik on muutunud järjest keerukamaks. Põhiprobleemid, nagu inimese teavitamine, sõltumatu kontroll ja riigi vastutus, on endiselt lahendamata.
Enne eelnõuga edasi liikumist peaks riigikogu eelnõu lihtsustama, seadma säilitamise piirid seaduses, mitte jätma nende kehtestamist valitsuse otsustada, kirjutama seadusesse selgelt, et päringute õiguspärasuse eest vastutab ja säilitamiskohustuste kulud kannab riik, ja tagama, et uus seadus ei jõustu enne, kui inimeste teavitamine Andmejälgija kaudu on samuti seadustatud ja praktikas toimiv.
Kui seda ei õnnestu riigikogus teise lugemise käigus teha, siis oleks õigem saata eelnõu valitsusele tagasi ja koostada uus ning terviklikult läbimõeldud lahendus.
Toimetaja: Kaupo Meiel




