Tarko Tikan: andmeid tuleks hoida rohkem kui ühes pilves

Kui äkitselt katkeks Eesti ühendus ülejäänud maailmaga, siis kui kaua suudaksid meie ettevõtted edasi töötada? Üha enam sõltub nende äritegevus välismaal asuvatest pilveteenustest, kuid paljud juhid isegi ei tea, kus nende kriitilised süsteemid asuvad, kirjutab Tarko Tikan.
Tegeledes küberturvalisusega näeme järjest sagedamini, et kõik ettevõttega seonduv on pilves, mille asukohta päris täpselt ei teatagi. Küll aga on selles välises serveris hoiul ka ettevõtet töös hoidvad kriitilised süsteemid. Kui ühendus selle serveriga peaks katkema, seiskub ka ettevõte.
Piltlikult öeldes ei ole suur osa meie ettevõtetest mõelnud, et kui ettevõte asuks saarel, mida ümbritseb sügav ookean, siis kas sel saarel ikka on kõik vajalik igapäevaseks toimimiseks, kui laevaühendus saarega katkeb.
Seda sõltuvust ilmestab ka eelmisel nädalal toimunud Microsofti teenuste rike, mida enamik ettevõtteid koges väga otseselt. Kui igapäevatöös vajalik teenus muutub kättesaamatuks, on ettevõtte võimalused oma tööd jätkata piiratud, kuigi seadmed ja internetiühendus võivad olla täiesti töökorras.
Pilveteenuste kasutamisel on oluline see, millised tegevused neist sõltuvad ja kuidas jätkata siis, kui teenuseni enam ei pääse. E-kirjade saatmisele võib ajutiselt leida muu lahenduse, kuid kui sama sõltuvus puudutab tootmist juhtivat süsteemi, võib seisma jääda kogu ettevõtte töö.
Näiteks üks päikeseparke rajav ettevõte kinnitas hiljuti, et nende süsteem on täiesti autonoomne ja kõik paneelid ning kontrollerid töötavad sõltumata sellest, mis maailmas juhtub. Siis aga selgus, et kontrollerid otsustavad, millal ja kui palju elektrit toota pilves asuvate tabelite järgi.
Küsimusele, millises pilves need asuvad, kes sinna ligi pääseb ja kuidas eri pilved omavahel suhtlevad, ei osanud aga kohe vastata mitte keegi. See ei ole erand, vaid reegel. Ettevõtted ütlevad, et on riskidele mõelnud, kuid nad ei tea siiski täpselt, kus nende kriitilised süsteemid asuvad. Ja mida sa ei tea, seda ei oska sa ka kaitsta.
Sarnaseid näiteid saab tuua ka muudest ettevõtetest. Näiteks ühes saeveskis on kogu tarkus koos saagimisplaanidega samuti pilves. Kui ühendus katkeb, jääb töö seisma. Samuti sõltub tootmisettevõtte tööpinkide juhtimine sageli välismaal asuvast serverist ning ühenduse kadumine paneb taas seisma terve tehase.
Ühenduse võib katkestada ka kellegi poliitiline otsus
Katkestuse taga ei pea olema tehniline rike. Näiteks kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukrainaga, kasutasid paljud Venemaa pangad ja ettevõtted USA tarkvarafirma Oracle'i andmebaase ning pilveteenuseid. Kui Oracle otsustas Venemaa tegevuse hukkamõistmiseks oma teenused ja klienditoe riigis peatada, kaotasid Venemaa pangad ligipääsu tarkvarauuendustele ja tehnilisele toele.
See lõi pretsedendi, andmed välismaal võivad muutuda kättesaamatuks mitte tehnika, vaid kellegi teise otsuse tõttu. Lisariski loob ka USA poliitilise kursi ettearvamatus, kuna paljud suured pilveteenusepakkujad on USA ettevõtted ja peavad järgima ka USA õigusest tulenevaid kohustusi.
Valge Maja poliitilised otsused võivad seega mõjutada ka siinsete ettevõtete kasutatavate teenuste kättesaadavust. See ei tähenda, et pilvefirmad täidaksid iga poliitilist soovi vastu vaidlemata, kuid nende klientidel tuleb selle sõltuvusega igal juhul arvestada. Kui andmed asuvad Eestis, on need vähemalt samas õigusruumis ja käeulatuses. Kui need on kaugel ookeani taga, ei saa aga olukorda kuidagi mõjutada.
Tegelikult on Eesti ettevõtted juba ka saanud tunda, kuidas kaugel toimuv konflikt meieni jõuab ilma, et me ise selles osalised oleksime. 2023. aastal ründasid Iraani häkkerid Iisraeli ettevõttes Unitronics toodetud juhtimistarkvara, mida kasutasid ka Eesti paljud katlamajad ja vee-ettevõtted. Selle tulemusel seiskusid nende kaugjuhtimisseadmed, sest neid juhtiv tarkvara oli võõra riigi pilves.
Mis on lahendus?
Esimene samm on kaardistus. Ettevõtte juhid peavad läbi mõtlema, mis on nende äris päriselt kriitiline ja millised komponendid seda tagavad. Panga jaoks on katastroof, kui maksed ei liigu. Kui aga kodulaenu otsus viibib paar päeva, ei juhtu midagi hullu. Iga ettevõte peab ise määrama, kui suur on tema nn saar ja mis sinna peab mahtuma.
Teine samm on hoida kriitilisi andmeid ja teenuseid rohkem kui ühes kohas. Riik soovitab olulised andmed varundada ka väljapoole Eestit. Samal ajal teame, et laeva ankur võib merepõhjas kaabli katki rebida ja siis on välismaal asuvatest andmetest vähe kasu. Seepärast soovitan hoida osa andmetest välisriigi pilves ja tuua teine osa Eesti andmekeskusse. Kelle andmed juba on Eestis, võiks need dubleerida mõnda välisriiki.
Kui eri tehnoloogiad on eri ettevõtete hallata ja neid uuendatakse eri rütmis, on väga väike tõenäosus, et üles ütlevad mõlemad korraga.
Veel poolteist aastat tagasi polnud selline andmete dubleerimine ka turbeekspertide arvates vajalik. Suured pilveteenuse pakkujad meelitasid valmis ökosüsteemi, paindliku hinnastamise ja lihtsusega. Maksad lihtsalt kasutuse eest ega pea teadma, kus andmebaas asub või kes selle kokku kirjutas.
Maailm on aga vahepeal muutunud. Idanaaber, merekaablite ohud ja tehisaru abil tehtavad rünnakud tähendavad, et ainult lihtsusest enam ei piisa. Ettevõtte juht peab teadma, kus tema kriitilised süsteemid asuvad ja mis juhtub, kui ühendus välismaailmaga kaob. Vastus "see on kuskil pilves" ei ole enam piisav. Õige vastus on: "Andmed on mitmes kohas ja tean, kes need kiirelt taastab."
Toimetaja: Kaupo Meiel




