25 aastat tagasi toimunud fosforiidisõda on tagasi, ehkki teisel kujul. Toona survestas Eesti Moskvat, et Toolsesse pole mõtet fosforiidikaevandust rajada. Täna on VKG väljendanud selgelt oma avalikku huvi Virumaa fosforiidivarude vastu. See on pannud kihama nii keskkonnaministeeriumi kui Rakvere lähivaldade inimesed, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

"Kõik on paanikasse aetud, kuigi praegu pole ühtegi uuringuluba antud, ega taotletud. Ja kui uuringuluba on välja antud, see ei tähenda veel kaevandamist, see on väga pikk protsess," rääkis Rägavere vallavanem Virgo Koppel.

"Konkreetset survet, et ministeerium peaks täna otsustama fosforiidiuuringuteks või kaevandamiseks loa andmise üle meil ei ole ja hetkel meil sellist soovi ja tahet ei ole, sest veendumust, justkui oleks keskkonnaohutu tegevusega, ei ole," selgitas keskkonnaministeeriumi asekantsler Ado Lõhmus.

TTÜ emeriitprofessor Enno Reinsalu sõnul on praegu aeg, mil on võimalik välja töötada kaevandamistehnoloogia, mille puhul jääb keskkonnamõju taluvuse piiridesse. "Taluvuse - see tähendab, et maa ei vaju niivõrd, et hävivad teised ressursid, et veetase kvaliteetsetes veekihtides ei alane ja ei saastu ja ka pinnavee kogud ei saastu niivõrd, et nad muutuksid ohtlikuks või kasutamiskõlbmatuks," rääkis Reinsalu.

Eesti teadlased on kinnitanud, et fosforiidi kvaliteet on väga hea. Samas pole meil täna täpseid teadmisi, kui suured fosforiidivarud meil on.

"Mina arvan, et uuringuid oleks vaja teha, et maavaradest rohkem teada, aga seda otsustab keskkonnaministeerium ja volikogu annab arvamuse, kas väljastada luba või mitte," arvas Rägavere vallavanem.

Keskkonnaministeerium ei mõista, miks tahetakse teha lisauuringuid, kui VKG on mõni aasta tagasi teatanud, et 25 aasta tagused geoloogilised proovid on tehtud heal tasemel. Sestap on ministeerium veendumusel, et fosforiit on ja jääb lähitulevikus passiivseks maavaraks.

"Keskkonnapoliitika rakendamisel ja ka looduskeskkonna kaitsmisel me lähtume ettevaatusprintsiibist, et kui ettevaatamatusest võiks teha midagi, mille puhul ei ole 100-protsendilist veendumust, mida see endaga kaasa võib tuua, siis hiljem ei ole algset olukorda taastada võimalik," selgitas Lõhmus.

"Praegu on seis selline, et uurijad uurida ei saa, sest on grupp inimesi, kes kardavad teadmisi. Need on need, kes argumenteerivad oma seisukohti sellega, et me ei tea. Seda ma nimetan teadmatusepõhiseks argumentatsiooniks ja see on väga valdav. Tihti kardetaksegi, et kui saame midagi teada, siis läheb palju hullemaks ja hakkavadki kaevandama. Sündroom on samasugune nagu mõni inimene ei taha teada saada, et tal on vähk," arutles Enno Reinsalu.

Mingil hetkel tuleb seadusekoostajatel minna maapõueseaduse kallale. Kodumaise põlevkivielektri säilitamise nimel laienevad põlevkivikaevandused Ida-Kabala maadele, kus leidub nii põlevkivi kui fosforiiti. Paraku ei saa üht maa alt tuua välja nii, et teist maavara jäädavalt ei kahjustak. Seda aga keelab meie maapõueseadus.

"See on probleem, mida keskkonnaministeerium peab lahendama: kas kuulutada kaevandamine võimatuks, likvideerida fosforiit ja kaevandada rahulikult põlevkivi või mitte kuulutada ja lükata kõik järeltulevate põlvede kaela," ütles Reinsalu.