Millised võiksid olla väljakutsed doktorantidele ja doktoritele aastal 2032?

Loodame, et doktorikraadi hakatakse selleks ajaks ühiskonnas rohkem väärtustama. Nii nagu on see praegu Põhjamaades või Kesk-Euroopas, kus avalikus sektoris teatud ametites ja juhtpositsioonidel doktorikraadi eeldamine on tavaline, kui mitte kohustuslik. Loodetavasti juhtub sama ka erasektoris.

Meie tööturg ei väärtusta praegu doktorikraadi. See tuleb välja igast uuringust ja küsitlusest. See, kui omad doktorikraadi, ei anna see väljaspool akadeemilist sektorit tööturul mingit eelist. Ma loodan, et aastaks 2032 on asi muutunud.

Ja kindlasti on tööturg muutunud suuremaks, selles mõttes et nii välismaal töötamise kui välismaalaste siin töötamise võimalused on suurenenud. Ehk siis teiste sõnadega: meie sissetulekute ja palgatase on selline, et mingis valdkonnas oleme hakanud muutuma atraktiivseks teistele EL-i kodanikele.

Kas see võib tähendada, et hakkame konkureerima välismaalastega oma doktorite pärast?

Mõnes mõttes on see ka täna nii, helgemad doktorid on nagunii kogu aeg rahvusvahelisel tööturul, vähemasti loodusteadustes. Aga ilmselt ootavad meid ees põhimõttelisemad muutused.

On selline mõiste nagu transnatsionalism ehk hargmaisus. 20-30 aasta pärast ongi see suhteliselt normaalne, et inimesed elavad paar aastat Hollandis, aasta Soomes, mõne aja Eestis. Nad liiguvad kogu aeg, ega ole ühes kohas kinni. Käiaksegi teistes riikides tööl, elatakse teistes riikides. Õpitakse uusi kultuure, keeli, laiendatakse oma silmaringi. Maailm muutub väiksemaks.

See on paratamatu. See ei ole nii, et inimesed lähevad meilt minema, vaid seda tuleb vaadata nii, et inimesed liiguvad ja keegi tuleb jälle siia.

Monoetnilise rahvusriigi ideoloogia, mis on paljuski praegune Eesti ametlik ideoloogia, ei ole tulevikus realistlik. See ei tähenda alati segunemist, segaabielusid või mingeid selliseid asju. See tähendab, et inimesed lihtsalt liiguvad.

Mis väljakutsed ootavad meid seoses hargmaisusega?

Paljudes ametiasutustes muutub töökeeleks inglise keel. Me näeme seda praegu eraettevõtete nõukogudes, kus on välisosanikud ja välismaalt tulnud tippjuhid. Eesti keel, ma ei tahaks nüüd öelda, et muutub ainult köögikeeleks, aga selge see, et teda lükatakse kõrvale, sest puht praktiline on ajada asju inglise keeles.

Samas, võib-olla on selleks ajaks tehnoloogia nii kaugele arenenud, et paned pähe Google’ prillid ja kõrva spetsiaalsed kõrvaklapid ja need tõlgivad jutu, mis laua ümber räägitakse, vajalikku keelde.

Tehnoloogia areng on nii kiire, et on ka võimalik, et igaüks räägib omas keeles ja see automaatselt tõlgitakse kuulajale kõrva selles keeles, milles tahad.

Milline on see tööjõud, mis rändab?

On teatud valdkonnad, mida nimetatakse n-ö 3D töödeks: inglise keeles dirty, dangerous ja difficult. Ehk on olemas siis väga mustad, väga ohtlikud või väga rasked tööd, mida isegi siis kui meie palgatase tõuseb, ei taha kohalikud alati teha.

Sageli võtavad migrandid need tööd üle. Ja üldiselt kui kolmandast maailmast hakkab migrante siia tulema, ja neid nagunii hakkab, siis nad tõrjuvad hästi lihtsatelt töödelt eestlasi välja. Nii on see juhtunud igal pool Euroopas.

Koristajad, kojamehed, lihtsamad ehitusöö tegijad, mitmesugused teenindajad – sinna tuleb kindlasti kolmanda maailma riikidest inimesi, kes on suhteliselt madala palgaga valmis seda tööd tegema. See ametite mõttes alumine kiht üldises tööjõustruktuuris.

Kindlasti liigub ka tööjõustruktuuri ülemine kiht. Spetsialistid, teadlased, tippjuhid – kõrgelt kvalifitseeritud inimesi on vaja. Neid on tõenäoliselt rohkem kui praegu. Meie palgatase on praegu selline, et Euroopa Liidu riikidest ei ole neid siis veel võtta ja osades valdkondades on ka seal tööjõupuudus.

Võib-olla jäävad suhteliselt spetsiifilised valdkonnad, nagu õpetajad või arstid, kus peab oskama riigikeelt. Mujal, kus keel nii oluline pole, seal kindlasti on rohkem võõrtööjõudu.

Samas praegu ei ole me väga atraktiivsed nendele 3D töölistele, mida näeme Põhjamaades ja mujal Euroopas.

See on ainult mõne aasta küsimus, kui hakkame rääkima Filipiinidelt sanitaride toomisest. Täna juba on Poola ja Rumeenia ehitusmehed Narvas.

Mida peaks tegema selleks, et jõuaksime tuua sisse tipptasemel kvalifitseeritud tööjõudu, sest praeguse palgataseme juures me seda ei suuda?

Kui räägime aastast 2032, siis meie palgatase on ehk nii palju tõusnud, et oleme enam-vähem konkurentsivõimelised. Kui vaatame tagasi kümme aastat, siis keskmine palk on selle ajaga tõusnud rohkem kaks korda.

Seetõttu ma ei imestaks, kui 18 aasta pärast keskmine palk võiks olla 2000 eurot või isegi rohkem. Aastaks 2032 oleme jõudnud enam-vähem järele EL-i keskmisele tasemele. Oleme seal keskel, mitte eesotsas – see loosung oli natuke utopistlik.

Erinevatel andmetel on 40-60 000 inimest Eestist välja rännanud, neist paljud lihttöölised. Nähes Skandinaavia kinnisvaraturu jahenemist, on need inimesed koju tagasi tulemas. Mida see Eesti majandusele võib tähendada?

See pole probleem, sest meie rahvaarv väheneb ja lähema kümne aasta jooksul hakkavad tööturule sisenema inimesed, kes on sündinud madalseisu ajal. Tegelikult töökohti jätkub. Meil pole inimeste ülejääki, pigem on puudus.

Kümne aasta jooksul tabab meid tõsine tööjõupuudus mitte tööpuudus. See tähendab, et inimesed, kes tulevad tagasi, leiavad rakenduse, kui mitte omas, siis mõnes muus valdkonnas.

Mis juhtub kui maailma tabab uus majanduskriis ja kas tööjõupuudus võib hoopis meile kasuks tulla?

Iga kriis on mingis mõttes majandusele kasulik. Tootlikkuse ja efektiivsuse seisukohalt muutuvad ettevõtted iga kriisiga järjest tugevamaks.

Need, kes ellu jäävad on paremad, kui nad olid enne kriisi. Nad pidid tootmist täiustama, kulusid kokku tõmbama, muutuma efektiivsemaks. Kui vaadata viimase kriis kogemust, siis näeme, et see on juba toimunud. Meie majandus on arenenud pärast kriisi päris ilusate numbritega. Seda on tehtud nii, et tööhõive peaaegu kasvanud ei ole.

Ses mõttes ei tuleks kriisi peljata, sest nii tõuseb tootlikkus. Tegelikult aga ongi tulevikus vaja vähem inimesi.

Oleme praegu valanud palju Euroopa Liidu tõukefondide raha betooni. Mis võivad olla selle plussid ja miinused 18 aasta pärast?

Suure tõenäosusega ei saa me struktuurifondidest enam kunagi nii palju raha kui praeguseks oleme saanud. Või kui olla täpne kuni aastani 2020 oleme saanud. Pigem on oleme selleks ajaks abi saajast muutunud abi maksjaks. Võib-olla aastaks 2032 oleme suutnud kohaneda, kuid aastad 2020-2025 saavad olema väga keerulised.

Oleme praegu harjunud katma väga paljusid olulisi kulusid Euroopa Liidu rahast. Kui see ära kukub, tähendab, et peame kogu rahapoti ümber jagama. See on mõnedele valdkondadele väga valus, sest ega raha taevast juurde tule.

Mõnevõrra tõmmatakse avaliku sektori kulutusi ilmselt kokku. Praegu pole meil selget väljumisstrateegiat. Mida me siis teeme, kui sisuliselt viiendik tulubaasist lihtsalt ära kukub?

Näiteks teadus ja infrastruktuur on praegu rahastatud väga suures mahus ELi rahadest. Kui toetusi enam pole, ei saa ju öelda, et me enam ühtki teed ei ehita ega saada ühtegi teadlast välismaale – lihtsalt tuleb see raha kuskilt kellegi teise käest võtta ja see ümberjagamine saab poliitiliselt päris valus olema.

Raul Eamets on uurib lisaks muudele tööturuga seonduvatele teemadele ka tööjõu mobiilsust ning doktoriõppe efektiivsust Eestis. Raul Eametsa ja teiste teadlaste mõtteavaldusi teemal “Visioon aastaks 2032” kuulda Tartu Ülikooli konverentsil 11. aprillil. Loe ka teiste teadlaste mõtteid elust aastal 2032 ERRi Visioon 2032 rubriigist.