Sel nädalal tähistati veteranipäeva, millega tunnustatakse missioonidel käinud ja teenistuses viga saanud Eesti sõdureid. Tähelepanust ühel päeval aastas ei piisa, sest sõjas nähtu mõjub tahes tahtmata ka psüühikale, vahendas "Aktuaalne kaamera. Nädal".

Noor veteran Hanno Pärnaste on välisoperatsioonil Afganistanis käinud kaks korda: esimest korda 2006. aastal ning hiljem 2010. aastal.

Veteran kirjeldas, et esimesel missioon oli tal au olla esimese rahvusliku toetuselemendi koosseisus, kus oli prioriteediks logistika tagamine ja ülesehitamine. Teisel missioonil vaatas ta, kuidas asjad on edasi arenenud.

Pärnaste õnneks kummalgi välisoperatsioonil vigastada ei saanud. Kahjuks ei läinud sama hästi Jaune Engelil, kes oli Estcoy 4 meedik. Engel sai haavata 23. juunil 2007. aastal, kui jäi meditsiinisoomukis raketirünnaku alla. Samal päeval langes Afganistanis kaks Eesti kaitseväelast.

Välisoperatsioonidel käinud umbes 2500 sõdurist on langenud 11. Need sõdurid on langenud missioonidel Iraagis ja Afganistanis. Vigastada saanud sõdureid on 130. Seda, kui paljudel sõduritel on vigastada saanud hing, on keeruline öelda.

Kaitseväelased, kes on välisoperatsioonidel käinud, saavad abi kaitseväe logistikakeskuse koosseisu kuuluvast tugikeskusest, mis pakub meditsiini-, psühholoogia- ja sotsiaalteenuseid. Aidatakse ka missioonil viibivate, haavata saanud ja langenud sõdurite peresid.

Kaitseväe tugikeskuse juhataja Andres Siplane selgitas, et kohanemise mõttes vajavad kõik sõdurid abi: alates ajavööndist ja kliimast kuni Eesti eluga kohanemiseni. 

Ta kirjeldas, et psühholoogilisi probleeme on kahte tüüpi - ühed tulenevad mingisuguse traumaatilise asja pealtnägemisest ning teised pikast pingeseisundis töötamisest ja elamisest.

"Need algavad unetusest, meeleolulangusest, peavaludest, iiveldustest, mingitest mälupiltidest ja nii edasi," lisas Siplane.

Engeli sõnul kulus temal pärast rünnakut umbes kolm aastat, et saada tagasi see sama enesetunne, mis tal oli varem, ning põhiline kaebus oli väsimus.

"Ravimitest loobumine - et ei peaks ravimeid võtma vaatamata valule - see oli kõige raskem. Need ravimite kõrvaltoimed olid nii halvad, et ajasid kogu aeg iiveldama ja oksendama," rääkis ta.

Pärnaste jaoks polnud Eestisse igapäevasesse rahulikku ellu tagasitulek keeruline, kuna tema sõnul on seal tegelikult päris head võimalused suhelda oma lähedastega.

"Kindlasti inimesed on erinevad ja eestlased on sellised võib-olla tagasihoidlikumad ja ei näita alati oma emotsioone välja, aga minu üldine arvamus on see, et inimesed on meil suhteliselt hästi kohanenud ja tulevad sellega toime," hindas ta.

Kaitseväe tugikeskuse juhataja Andres Siplane leiab, et sõdurite ja nende perede abivajadused jõuavad tugikeskusesse kindlasti kohale.

Veteranid ise leiavad, et praegune rehabilitatsioonipoliitika on aastatega läinud kindlasti paremaks.

"Ütleme, et siis kui mina haavata sain, siis veel seadust ei olnud sotsiaalsete garantiide tagamiseks haavatud kaitseväelastele. Nüüd on see kõik olemas ja nüüd on kõik palju lihtsam. Ravi saamine ja süsteem toimib praegu," märkis Engel.

Eesti kaitseväelased on käinud välisoperatsioonidel alates 1995. aastast, kui suunduti Horvaatiasse. Sellele järgnesid välisoperatsioonid Liibanonis ja Bosnia ja Hertsegoviinas.

Esimese lahingukogemuse said Eesti sõdurid 2003. aastal Iraagis. See missioon on Eesti kaitseväelaste jaoks tänaseks lõppenud nagu ka missioonid Makedoonias, Aafrikas ja Vahemeres.

Eesti kaitseväelased on aga endiselt välisoperatsioonidel Kosovos, Iisraelis, Süürias, Malis ja Afganistanis, kust peaksid Eesti sõdurid koju jõudma sellel aastal.