Valimistulemuste järgi võiks Lätis olla kõik justkui selge. Venemeelne sotsiaaldemokraatlik Koosmeel küll võitis, kuid koalitsioonierakondadel on 100-kohalises seimis ülekaalukas enamus - 61 kohta. Peaminister Laimdota Straujuma ütles täna, et vikerkaarevalitsust pole Lätile vaja ja praegune võiks jätkata, vahendas "Välisilm".

Samas leiab Rahvuslaste Ühendus, et läbirääkimisi võiks pidada ka seimi pääsenud uue jõu - Regioonide Ühendusega, et opositsiooni mõju kahandada. Ja liidriküsimus, mis võimuparteil Ühtsus Valdis Dombrovskise taandumise järel niigi oli, võimendus valimistega veelgi. Pole selgust, kas Straujuma ikka jätkab peaministrina või mitte. Ja üllatusena sai valimistel hävitavalt lüüa Ühtsuse juht ja seimi esimees Solvita Āboltiņa, kes jäi üldse parlamendist välja.

Kuigi Ühtsus on juba öelnud, et erakonna juhtide seas muutusi ei tehta, ei saa ju ka vanaviisi jätkata. Üks tähelepanuväärne kaotus oli valimistel veel - haridusminister Ina Druviete kogus üle tuhande miinuse rohkem kui plusse, kusjuures ta kandideeris Lätimaa südames Vidzemes, mitte Vene piiri ääres Latgales, kus teda vene koolide reformiplaanide pärast just väga ei toetata. Nii et vahetuvad ka ministrid.

Seimi kohtade järgi vaadates on Koosmeel teinud nõrgema tulemuse kui eelmisel korral, sest nende saadikute arv väheneb. Küll aga on kasvanud koalitsioonipartnerite mandaatide arv, eriti just Roheliste ja Talurahva Liidust seimi valitute hulk.

Võib arutleda, miks lätlased just sellise valiku tegid. Ühest küljest on õigus neil, kes ütlevad, et otsustati lihtsalt stabiilsuse kasuks ja toetati praegust koalitsiooni. Aga teisalt on küllap õigus ka neil, kes väidavad, et ega opositsioonis, kus on valdavalt venemeelne Koosmeel, justkui polnudki kellegi poolt hääletada.

Äkki-venelased-tulevad võimule-kartusega on Lätis enne valimisi ikka kui mitte just hirmutatud, siis sellele tähelepanu juhitud. Viimati tegi seda näiteks peaminister Straujuma veel valimispäeva hommikulgi.

"Ma pole veendunud, et Koosmeel seisab Läti iseseisvuse eest," ütles Straujuma.

Ja loomeinimesed kehutasid viedeopöördumistes rahvast ikka valima minema.

"Läti sisejulgeoleku probleemidel on "elavad juured"," rääkis luuletaja Liāna Langa. "Minu arvates on Läti seni oma ühiskonda ebapiisavalt sovjetimeelsusest puhastanud. Kahjuks pole ka integratsioon õnnestunud. Lätis on väga palju inimesi, kes oma mõtetes elavad edasi Nõukogude Liidus. Probleem on ka see, et Lätis pole täielikult läbi viidud endiste KGB agentide lustratsiooni, nagu on seda tehtud Eestis ja Leedus."

Samas kinnitavad Koosmeele juhid, et nemad just teevadki seda, mida Lätis vaja - liidavad läti ja vene elanikkonda. Tõsi, Koosmeel pole tõesti Tatjana Ždanoka partei, kes samuti kandideeris ja erilist toetust ei kogunud.

"Tuleb mõista, et Venemaad ei saa kaardilt näiteks kuhugi Lõuna-Ameerikasse ümber tõsta. Samuti ei saa me ka Balti riike ookeani taha üle viia. Minu arvates pole tülitsemine ja suhete rikkumine naabritega tark poliitika. Seetõttu püüame Venemaaga suhelda targalt. Ma ei räägi sõbrustamisest või vaenamisest, vaid tarkade suhete loomisest idanaabriga, keda keegi kaardil teise kohta ümber ei tõsta," rääkis Koosmeele Keskuse seimi fraktsiooni aseesimees Valērijs Agešins.

Ja ometi on praegune võimuliit koostöö Koosmeelega välistanud, küll aga ei ütle kindlat ei endise riigikontrolöri Inguna Sudraba loodud partei "Südamest Lätile". Nemadki mõtlevad sotsiaaldemokraatlikult, mistõttu osa neist, kes ei soovinud praegust võimuliitu ega ka Koosmeelt, võisid olla just nende poolt.

"Kindlasti soovime seimis koostööd teha küsimustes, milles oleme ühel meelel. Sotsiaalteemadel näiteks. Koosmeele Keskus on soovinud vähendada toiduainete käibemaksu, meie toetame tervisetoodete käibemaksu alandamist. Sotsiaalküsimustes suudavad paljud saadikud jõuda üksmeelele," rääkis Sudraba.

Väitluste järgi tundub, et kas ida või lääs polnud üldse nii väga nende valimiste teema. Lubadusi ja sõnavahtu oli erakordselt palju, enam kõneldi maksureformidest, palkadest, toetustest ja töökohtadest, üldse ei kuulnud arutelusid Rail Balticu või elektrituru avanemise kohta kodutarbijate jaoks. Ka polnud väga kaitseteemalisi debatte ega arutletud näiteks kohustusliku sõjaväeteenistuse taastamise vajaduse üle.

"Venemaa ja Ukraina polnud nende valimiste peaküsimus," kinnitas uuringufirma SKDS juht Arnis Kaktiņš. "Parteid ei kujundanud selle konflikti suhtes oma seisukohti, ei väidelnud ega püüdnud seda teemat ka valijaile "müüa". Kuid samas oli Ukraina teema neil valimistel siiski tuntavalt olemas, sest tõi esile meie endi vanad etnilised probleemid. Nii tuli valijail selles olukorras tõsiselt mõelda, kas hääletada mõne uue partei poolt või toetada opositsiooni, kus on Koosmeel. See võib Läti jaoks tähendada suuri muutusi, mis ei pruugi aga geopoliitiliselt olla need, mida me tegelikult oleme soovinud. Nii et selles kontekstis aitasid Ukraina kriis ja Vene küsimused loomulikult neil valimistel väga tugevalt Läti võimuparteisid."

Millised muutused võivad lätlasi oodata? Kaitsekulude tõstmise graafik on paigas, aga muu?

"Peaküsimus on, kuidas vähendada majanduslikku ebavõrdsust," rääkis Ühtsuse liige, seimi eelarve- ja rahanduskomisjoni esimees Jānis Reirs. "Läti majandus on kolmandat aastat üks kiiremini kasvavaid Euroopas. Meie majanduse arengutempo on Euroopas kolme esimese riigi hulgas, kuid lätlased ise seda arengut oma tasku peal ei tunneta. Meie ülesanne on muuta maksusüsteemi nii, et rahvale jääks rohkem raha kätte, ja vähendada tööjõult makstavaid makse. Meie ettepanek on kehtestada progresseeruv tulumaksuvaba miinimum. Nende jaoks, kes teenivad vähe - alla 500 euro kuus -, tuleks tulumaksuvaba miinimum kahekordistada. Kes aga teenivad rohkem, neil ei peaks üldse olema tulumaksuvaba osa."

Aga rahva seas on Lätis järjest enam tunda ebakindlust poliitikute suhtes - nende hulk, kes enne valimisi ei tea, kelle poolt olla või kahtlevad, kas üldse valima minna, on päris suur.