Alar Kilp: ülemaailmne katoliiklus on praegu avatum kui ükski Eesti kirik ({{commentsTotal}})

Alar Kilp on võrdleva poliitika lektor Tartu Ülikoolis.
Alar Kilp on võrdleva poliitika lektor Tartu Ülikoolis. Autor/allikas: Scanpix/Postimees

Kui riigid muudavad tunnustatuks uusi kooseluviise, on kirikutel vaja otsustada, kas jääda oma varasemate hoiakute juurde – ja seega avalikust elust rohkem kõrvale – või leida kompromisse, tõdeb Tartu Ülikooli võrdleva poliitika lektor Alar Kilp. Katoliku kirik aga teeb tema sõnul tänu uuele paavstile oma avatuses praegu silmad ette kõigile Eesti kirikutele.

Selle nädala lõpuks peaks 200 katoliku kiriku juhti võtma seisukohad päris põhimõttelistes küsimustes, kus kirik seni on aastaid – või suisa aastasadu – olnud konservatiivne, et mitte öelda jäik. Aga sel nädala tulnud sõnumite põhjal võib oodata muutusi. Kui üllatav või ootuspärane on see, et katoliku kirik on oma hoiakuid muutmas?

Ei ole üllatus selles mõttes, et oli teada, et praegune paavst võtab palju tõsisemalt globaalsuse vaesuse ja majandusliku õigluse küsimusi. Varasemad paavstid olid murdumatud just seksuaalsuse, perekonna, rasestumisvastaste vahendite ja moraali teemadel. Praegune paavst on pigem raskesti murtav globaalse majandusliku õigluse teemal.

Nii et teile tundub, et nende arutelude algataja on paavst Fransiscus ise?

Temal on kindlasti roll selles, miks kiriku sees on tekkinud võimalus selliseks aruteluks juhtkonna tasemel.

Millega seletada seda leebumist ja „reaalsusega leppimist“ – sellist sõnastust on ka vist kasutanud see komitee, mille paavst on kokku kutsunud?

Üks asi on reaalsusega leppimine, teine on leebumine.

Reaalsus maailmas, kus pooled kristlastest on katoliiklased ja nad on üle maailma laiali, ei ole tegelikult selline, et inimesed oma hoiakutelt ja käitumistelt oleks igal pool ühtmoodi liberaalsemad. Maailm on eripalgeline. Üks osa maailmast liigub järjest liberaalsemas suunas samasooliste küsimuses ja teine pool kas jääb kinni konservatiivsesse ... või isegi ... no, nende riikide arv, mis praegu homoseksualismi seadustega karistavad, on tegelikult kasvanud.

Keskpaik jääb tühjemaks ja katoliiklased on mõlemal pool.

Miks leebub paavst ja kiriku juhtkond? Paavst on pärit just sellest maailma poolest, kus kiriku liikmete ja ühiskondlikud hoiakud on väga suuresti muutunud. Paavst tuleb ju Argentiinast. Argentiina, Brasiilia ja Uruguai on legaliseerinud samasooliste abielu.

Kusjuures enamus Lääne-Euroopa katoliiklikke ühiskondi on samuti legaliseerinud samasooliste kas kooselu [registreerimise] või abielu. Kui jätta välja postkommunistlikud maad, siis ainuke riik, kus seda veel [tehtud] ei ole, on Itaalia. Aga Itaalia on sellele lähedal ja seal võib tulla korraga nii adopteerimisõigus kui ka kooselu [registreerimine] ja abielu.

Praktiliselt Euroopas väljaspool postkommunistlikku piirkonda ei ole katoliiklikku ühiskonda, kus ei suhtutaks positiivselt samasooliste koosellu ja ka abiellu.

Ladina-Ameerika ei ole aga sellist hooba, mis Euroopas on Euroopa Liidu ja Euroopa Kohtu näol. Ladina-Ameerikas ei juhtu need asjad ilma inimeste reaalsete hoiakute muutusteta, mil[le muutudes] tekibki demokraatlik ootus – või ühiskondlik nõudlus – selline muutus läbi viia.

Paavst on pärit sellisest kontekstist. Need asjad, mille eest tema võitleb, on teistsugused: kui ta sai kiriku kõrgetele positsioonidele, pakuti talle limusiin ja ta ütles, et ta sõidab trammiga.

Ta tajub ära, et mõnel pool – Saksamaal näiteks, Ameerika Ühendriikides ja ka mitmel pool Ameerikates – oodatakse väga, et kirik avaneks selles teemas. Aga samas on Aafrika ja Aasia katoliiklased, kes on selle avanemise suhtes väga tundlikud. Näiteks Filipiinide katoliiklus ei ole kuigi liberaalne.

Ta [paavst -toim] tahab alustada diskussiooni. On väga ebatavaline, et kiriku juhtkond hakkab arutama seksuaalmoraali ja perekonnamoraali küsimuste üle niimoodi, et see arutelu ise on juba avalikkuse ees. Selles mõttes on n-ö ülemaailmne katoliiklus praegu avatum, kui selles küsimuses oleks ükski Eesti kirik näiteks meie kooseluseaduse debatis.

See ongi see suur murrang: kiriku juhtkonnas on toon muutunud, piiskopid saavad väljendada oma seisukohti, rääkida, kuidas katoliiklased, kiriku liikmed, nende ühiskondades ei ela enam nii, nagu kiriku normid vanast ajast ette näevad – ja et on vaja muutusi.

Kui kujutada kirikut ette firmana, siis on öeldud nii, et esiteks on tehtud otsus – olukord vajab muutmist. Siis on tekitatud päevakord – mis on [käsitletavad] teemad. Kui meie meedias on öeldud, et näiteks pedofiilia on nende teemade hulgas, siis tegelikult seda ei ole (minu arust väga tõsiselt ei ole ka vaimulike tsölibaadi teema) – see on muidugi kiriku jaoks väga oluline küsimus, sest kui kirikul on miljard liiget, siis eks pedofiile ole [nende hulgas] ka.

Põhitähelepanu on ikkagi kooseluvormidel, mis ei ole abielu, aga milles reaalsed kiriku liikmed siiski on; ja rasestumisvastastel vahenditel, mille keeldu isegi väga konservatiivses Poolas kiriku liikmed väga tõsiselt ei võta.

On surve, et neid asju tuleb arutada. Arutelu algatamine iseenesest on revolutsioon.

5. oktoobrist on arutelu Vatikanis käinud, ametlikke seisukohti me ei tea, see koosolemine [sinod -toim] peaks seal lõppema sellel nädalal.

Me saame kindlasti kuulda, kui palju mingeid hoiakuid pooldanud piiskoppe oli, mis oli üldine toon. Aga sellel nädalal ei jõuta kirikut muutvate otsusteni, nii-öelda kiriku moraal sellest ei muutu.

Sinod tuleb aasta pärast uuesti kokku ja katoliku kirikus võtab üleilmseid norme puudutavate asjade otsustamine rohkem aega.

Milline on võimalus, et katoliku kirik võib neis küsimustes lõheneda?

Ma arvan, et seda püütakse igal juhul vältida. Ta tegelikult, seesmiselt...

Sellepärast püütaksegi seda kaua, rahulikult, arutada?

Jah, pigem... Näiteks on suhteliselt ebatõenäoline, et ka aasta pärast tuleks selline sõnum, et homoseksualism ei ole patt.

Aga teistpidi – katoliku kirik on olnud avatum ka varem. 1998. aastal ma küsisin ühe ajaleheartikli jaoks Eesti kirikujuhtidelt, mida nad arvavad homoseksualismist. Kirikud mõistsid kõik [selle] hukka, aga katoliku kiriku esindaja ütles, et vaimulik võib olla homoseksuaalse orientatsiooniga. Noh, vaimulik ei või katoliku kirikus nagunii seksuaalelu elada, nii et orientatsioon võib olla homo- või heteroseksuaalne.

Juba siis oli katoliku kiriku seisukoht rafineeritum, ei olnud nii mustvalge, igasuguseid pastoraalseid sõnumeid oli läbisegi rohkem. Kui meil on ettekujutus, et katoliku kirik ilmtingimata on väga radikaalselt [homoseksuaalsuse] vastu, siis nii see ei ole.

Kas üks põhjus võib olla ka see, et katoliikluse mõju on maailmas ja Euroopas vähenemas, et seekaudu oma uuendusmeelsust, populaarsust tõsta?

See on kiriku jaoks raske ja valus küsimus, aga sellega tuleb kindlasti tegeleda, sest kui riik võtab vastu seaduse – näiteks legaliseerib samasooliste [paaride] abielu – siis tegelikult tuleb riik kiriku mängumaale. Riik ütleb, et nüüd on legitiimne ja tunnustatud kooseluviis selline ja kirikul on tavaliselt sellisel puhul vaja otsustada. Kui nad jäävad oma hoiakute juurde ja enda liikmeskonna seas nende suurte muudatustega kaasa ei lähe, siis kirik võib jääda vähemuseks ühiskonnas ja avalikust elust rohkem kõrvale. Aga seda katoliku kirik ei taha.

Kui meil kooseluseadus tuleb, seisavad meie kirikud täpselt sama dilemma ees: ühelt poolt tahetakse olla meie avalikus elus, aga minnes niivõrd radikaalselt vastu[ollu] riigi seadustega... Kirik peab leidma kompromissi või otsustama, kumb variant tasub rohkem ära. Ühel hetkel see vähemuse mentaliteet lihtsalt aegub ja siis katoliku kirikud oma ühiskondades on läinud ühiskondlike meeleoludega kaasa.

Probleem praegu on, et meeleolusid on väga erinevaid.

Kas te isiklikult tervitate neid arutelusid või neid muutusi?

Ma olen üllatunud, et katoliku kirikul on iseloomu sellise arutelu algatamiseks ja selle arutelu (vähemalt mingis osas) ka rahva ees olla laskmiseks. Ma oleks väga üllatunud, kui keegi Eesti kirikutest julgeks teha sedasama.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Uudis+



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: