Küsitlus näitab kiriku tähtsuse vähenemist inimeste jaoks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jaani kirik Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Eesti elanike religioossus ei ole viimase viie aastaga oluliselt muutunud, küll aga on vähenenud kirikus käimine ning soov kiriku suuremaks rolliks ühiskonnaelus, selgub Eesti Kirikute Nõukogu tellitud ning Eesti Uuringukeskuse läbiviidud küsitlusest.

Kui 2015. aasta küsitluses vastas 20 protsenti 15-74 aastastest elanikest, et nad on usklikud, siis 2020. aasta lõpus tunnistas sama 19 protsenti. Veendunud ateistiks nimetas ennast viis aastat tagasi seitse protsenti, viimases küsitluses aga üheksa protsenti vastanutest.

Samas on aga kasvanud inimeste ebakindlus selles küsimuses, kas jumal on olemas. Jumala olemas-olu uskuvate vastajate osakaal ei ole viie aastaga muutunud, kuid järsult on kasvanud nende hulk, kes ei oska öelda, kas jumal on olemas või mitte. Kui 2015. aastal oli selliseid vastajaid 10 protsenti, siis 2020. aasta lõpus 28 protsenti. Viis aastat tagasi oli neid, kes ütlesid, et ei usu jumala olemas-olu ega pole seda kunagi uskunud, 44 protsenti, viimases küsitluses aga 31 protsenti.

2020. aasta küsitluses ütles 29 protsenti alla 75-aastastest täiskasvanutest, et nad on vaimsed, kuid mittereligioossed inimesed. Mittereligioosseks pidas ennast 26 protsenti, religiooni suhtes ükskõikseks 22 protsenti ning usklikuks 19 protsenti vastanutest. Kümme protsenti ütles, et on religioosselt või vaimselt otsija, üheksa protsenti ateistid ehk jumala eitajad ning kuus protsenti ei osanud ennast ühegi variandiga seostada.

Uuringus tunnistas 33 protsenti vastanutest, et neil on olnud elus üleloomulikke või seletamatuid kogemusi, mida on raske mõistusega põhjendada.

Küsimusele, kas ja mil määral tunneb vastaja lähedust mõne religiooni või maailmavaatega, nimetas enim inimesi kristlust. Suurel määra tunneb kristlusega lähedust 29 protsenti ja mõnevõrra 34 protsenti, üldse mitte 25 protsenti ning vastata ei osanud 12 protsenti.

Ateismi suhtes tundis suurel määral lähedust 12 protsenti ja mõnevõrra 19 protsenti vastanutest, 47 protsenti üldse mitte ning 23 protsenti ei osanud vastata. Maausu suhtes olid osakaalud vastavalt viis protsenti, 27 protsenti, 46 protsenti ja 21 protsenti.

Budismi või hinduismi pidas suurel määral lähedaseks neli protsenti ja mõnevõrra 20 protsenti, üldse mitte 56 ning seisukohta ei olnud 21 protsendil. Islamit pidas suurel määral lähedaseks üks protsent, mõnevõrra neli protsenti ning üldse mitte lähedaseks 75 protsenti vastanutest. Judaisimi suhtes olid samad näitajad vastavalt üks, kuus ja 70 protsenti. Mõne muu religiooni või maailmavaatega pidas ennast suurel määral lähedaseks neli protsenti ja mõnevõtta seitse protsenti vastanutest, 54 protsenti aga üldse mitte, 35 protsenti ei osanud midagi öelda.

Küll aga on kahanenud jumalateenistusest osavõtt - neid, kes ütlevad, et ei käinud 2019. aastal kordagi jumalateenistusel oli 69 protsenti, viis aastat varem oli selliseid inimesi 53 protsenti. Väiksem osalus tuli nende arvelt, kes käivad kirikus üks-kaks korda aastas: kui 2015. aasta küsitluses oli selliseid 30 protsenti, siis 2020. aasta küsitluses tunnistas sama 15 protsenti. Iga nädal käib kirikus viis protsenti, kord-paar kuus neli protsenti, kolm-neli korda aastas seitse protsenti.

Küsimusest, kas vastaja huvi on kristluse või muude vaimsete teemade vastu alates koroonakriisiga seotud eriolukorra kehtestamisest muutunud, vastas kaks protsenti, et kristluse vastu ning seitse protsenti, et muude vaimsete teemade vastu. Umbes pooltel vastanutel on huvi jäänud samale tasemele.

Kasvab soov kiriku ühiskondliku rolli vähenemiseks

Vähenenud on nende inimeste osakaal, kes soovivad kiriku rolli suurenemist mitmesugustes ühiskondlikes küsimustes ning selle arvel on kasvanud nende hulk, kellel puudub seisukoht või kes soovivad vastava tegevuse koomale tõmbamist.

Kui 2010. aastal leidis 64 protsenti ja 2015. aasta küsitluses 66 protsenti, et kiriku roll vaeste abistamisel peaks olema suurem, siis 2020. aastal arvas sama 46 protsenti. Varasemate küsitluste kahel protsendilt üheksale oli kasvanud nende hulk, kes leidsid, et vaeste abistamist peaks olema senisest väiksem

Sama muster kordus ka probleemidega inimeste aitamise küsimuses. Kui kahes varasemas küsitluses pooldas sellealase tegevuse suurendmaist 62 protsenti, siis 2020. aastal 44 protsenti. Seda, et kirik peaks probleemseid inimesi vähem aitama, leidis eelmistel kordadel üks või kolm protsenti vastanutest, nüüd aga üheksa protsenti. Ükskõiksete osakaal oli aga varasemalt kuuelt ja üheksalt protsendilt kasvanud 23 protsendile.

Kiriku seisukohtade väljendamist meedias moraali ja eetika küsimustes senisest enam soovis varasemate aastate 25 ja 26 protsendi asemel nüüd 23 protsenti. Kui kahes varasemas küsitluses soovis selle tegevuse vähendamist 9 ja 11 protsenti, siis nüüd 20 protsenti.

Sarnaselt oli vähenenud ka nende osakaal, kes soovisid kiriku rolli kasvu sisepoliitika, keskkonnaprobleemide ning sõja ja rahu teemade käsitlemisel ning kahekordistunud nende hulk, kes sooviks neis valdkondades kiriku aktiivsuse langust.

Küll aga suurenes nende osakaal, kes leidsid, et kiriku tegevus usu- ja religioonialaste teadmiste ja hariduse pakkumisel peaks kasvama.
Aastal 2010 oli selliseid 18 ja 2015. aastal 16 protsenti, nüüd aga 22 protsenti. Samas oli märgatavalt suurenenud ka nende osakaal, kellel puudus selles küsimuses seisukoht.

Eutanaasiat pooldab üle kahe kolmandiku

Küsimustele erinevate tegevuste ja nähtuste moraalse lubatavuse kohta leidis üle poole vastanutest, et abielulahutus (79 protsenti), vabaabielu (77 protsenti), abielueelsed seksuaalsuhted (75 protsenti), abort (71 protsenti), eutanaasia (69 protsenti) võiksid olla lubatud.

Samasooliste vahelisi seksuaalsuhete lubamist pooldas 45 protsenti ja keelamist 47 protsenti vastanutest. Surmanuhtlust pidas lubatavaks 41 protsenti ja mittelubatavaks 51 protsenti vastanutest.

Inimese kloonimist pidas lubatavaks 12 ning mittelubatavaks 75 protsenti vastanutest, abielurikkumist lubaks 15 protsenti ning ei lubaks 77 protsenti.

Usundiõpetusel on lai toetus

Küsimusele, kas maailma usundeid tutvustav usundiõpetus võiks Eesti koolides olla kohustuslik aine, vastas üle poole jaatavalt - 19 protsenti oli sellega täiesti nõus ning 38 protsenti pigem nõus. Sellega pigem ei ole nõus 17 protsenti ning üldse ei ole nõus 14 protsenti.

Eestlastest toetas laiapindset usundiõpetust 62 protsenti, muust rahvusest vastajate hulgas 48 protsenti.

Toetus usundiõpetusele kasvas lähtuvalt inimese haridusest: alg-või põhiharidusega inimestest pooldas seda 48 protsenti, kesk- või kutseharidusega vastajatest 50 protsenti, kõrgharidusega vastanutest 64 protsenti.

Meestest pooldas usundiõpetust 55 ja naistest 60 protsenti.

Koguduse või usuliikumise liikmetest pooldas kohustuslikku usundiõpetuse sisseviimist 75 protsenti.

Uuring viidi läbi 25. novembrist kuni 31. detsembrini eelmisel aastal. Veebiküsitlusele ning sellega kombineeritud postiküsitlusele vastas 1000 täisealist Eesti elanikku, kes olid leitud rahvastikuregistri infol põhinevat juhuvalimit kasutades.

Toimetaja: Mait Ots

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: