"Pealtnägija": organidoonorite lähedastel palju aega otsustamiseks ei ole ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: RIA Novosti/Scanpix

ETV saade "Pealtnägija" rääkis kolme naisega, kes on seisnud oma elu ilmselt kõige keerulisema valiku ees - nad pidid otsustama, kas lubada kasutada lähedase inimese organeid teiste hüvanguks või mitte.

50-aastane Põhja-Eesti pereema Pille kaotas hiljuti peatrauma tõttu oma abikaasa. Kesk-Eestist pärit Luule pidi aga hüvasti jätma oma teismelise pojaga, kes hukkus autoavariis. Tallinnast
pärit Maria kaotas aga äkksurma tagajärjel oma 43-aastase mehe. Kõiki neid naisi ühendab lein, šokk ja traagilisel hetkel tehtud raske otsus.

"Esimene reaktsioon oli see, et ma alati mõtlesin, et surm on siis, kui lõpeb südametegevus. Mul oli väga raske aru saada, et ta ju hingab, süda töötab, kõik toimib, et kuidas saab öelda,
et inimene on surnud, kui tal süda lööb? Ja siis ma mõtlesin, et kui seda on võimalik veel elu anda ja pikendada, siis me oleme nõus," meenutas mehe kaotanud Maria.

Luule meenutas, et alguses tundus pojaga juhtunu kõik niivõrd kohutav ja koos haiglas olnud sugulastega oldi elundidoonorlusele vastu.

"Siis arst selgitas mulle et mu poeg on noor ja terve mees, tema elundid on terved, ja ta ütles et kaks noort inimest vajavad väga abi et ellu jääda ja muidugi see pani mõtlema. Taevas ei
ole ju nende organitega mitte midagi teha," lisas ta.

Pille tunnistas, et tegelikult oli ta oma abikaasaga juba tolle eluajal rääkinud elundidoonorlusest. "Meil ei olnud see muidugi kirjalikult vormistatud, aga olime mõlemad üsna veendunud,
et kui me saame aidata ja meil on võimalik abi pakkuda, siis on see tegelikult viimane kingitus elule, mida lahkuja saab teha."

Otsus kalli inimese elundite laialijagamiseks tuleb teha minutite jooksul. Haigla jaoks tekibki probleem just siis, kui ajusurnud patsiendi enda soovi pole õnnestunud teada saada. Sel
juhul jääbki karm otsus lähedaste kanda.

Otsuse tegemiseks on aega vähe

Maria märkis, et mõtlemiseks väga palju aega ei anta. "Küsitakse kohe ja otsus tuleb teha kohe ja sel hetkel olin mina ja mehe ema ja õde ja see otsus oli ühine."

Luule tegi kiire otsuse üksi. "Ma arvan, et ma tegin õige otsuse, sest see on mind väga palju edasi aidanud elada."

PERH-i Diagnostikakliiniku juhataja Riin Kullaste sõnul on need ajukatastroofiga patsiendid, kes tegelikult saavad organdoonoriteks. "Et ei ole enam seda juhtimiskeskust ja on olemas
suurepärased terved organid, siis sealt saab abi niivõrd palju inimesi, neid võib olla kümmekond isegi, kes abi saavad."

Rindkerekirurg Tanel Laisaare sõnul saavad nad sellest väga hästi aru, et omastel ja lähedastel on tavaliselt sellise inimese surm, kellelt need organid võetakse, ootamatu. "Need on alati
ootamatud surmad ja tihti on selle faktiga ise raske leppida, siis langetada kaalutletud otsus, et neid organeid võib siirdamiseks kasutada, on imetlust väärt."

Kullaste ütles, et praegu kestab ajusurma protokoll isegi 12 tundi. "Kogu selle aja meil funktsioneerivad ravimid ja seadmed selle inimese aju asemel. Ja korduvalt tehakse erinevaid
kliinilisi teste, et selgitada välja, kas pole aju poolt mingeid märke, et see ikkagi funktsioneerib," selgitas ta.

Aga vahel võib kadunukese sugulaste ja seega ka otsustajate ring ootamatult suureks paisuda. Näiteks Tallinnas Põhja-Eesti Regionaalhaiglas oli hiljuti juhtum, kus ajusurnud patsiendi
lapsed olid küll doonorlusega nõus, kuid vanaema kategoorilise vastuseisu tõttu jäid elundid lõpuks kasutamata.

PERH-is tekib sobilikke doonorpatsiente aastas keskmiselt alla kahekümne. Näiteks möödunud aastal oli neid 16 ja 2013. aastal 18. Seejuures igal aastal on kaks või kolm juhtu, kui
sugulased on sobilike doonororganite laialijagamisest keeldunud.

Vajadus informatsiooni järele

Oma abikaasa kaotanud Pille jaoks oli lähedase elundite laialikinkimine küll loogiline samm, kuid tema jaoks oli kõige hullem infosulg oma mehe tervisliku seisundi kohta. Ta loodab, et
see mõjub meie haiglatele konstruktiivse kriitikana.

"Ma ei kahtle selles, et Eesti arstid on tublid ja tegid kõik endast sõltuva. Kuid kahjuks pean ütlema, et see viis, kuidas Eesti haiglad suhtlevad oma patsientide ja omastega on paraku üsna vastuvõetamatu. Põhjus selles, et informatsioon, mida ma haiglast ootasin, tuli kätte äärmiselt suure närvikuluga ja te mõistate, et olukord, kus ma olin, tohutu stress ja närvipinge, ma pidin ise otsima erinevaid telefoninumbreid, suhtlema erinevate arstidega ja sain väga nappe vastuseid, mis kahjuks ei andnud mulle täit ülevaadet olukorrast. Ja
eriti ootamatu oli see, et haigla suhtub haigesse nagu enda omandisse ja lähedane on nagu tüütu segaja, isegi siis, kui haigel on jäänud elada ainult loetud tunnid," meenutas Luule.

Väikesest linnast pärit Luule pidi aga poja surma järel seisma üllataval kombel silmitsi paljude kodukandi inimeste pahameelega.

"Ma isegi olin üllatunud, kuidas inimesed reageerivad sellele. Mul lähedased olid sellele vastu ja kodukohas sain väga palju negatiivset tagasisidet. Küsiti näiteks, kuidas ma sain oma poja niimoodi laiali jaotada? Küsiti isegi seda, et miks ma nende elundite eest raha ei nõudnud. Jah, inimeste suhtumine on väga hämmastav. Ma tean, et mina tegin õige otsuse ja ma väga loodan, et aeg andestab neile inimestele sellise suhtumise," rääkis ta.

Raha organite annetuse eest ei maksta surnu omastele mitte kusagil.

Organidoonorlusele tuleks mõelda juba varakult

Nii Pille, Luule kui Maria kutsuvad aga inimesi üles organidoonorlusele mõtlema juba varakult, mitte alles pensionieas.

"Mina soovitaksin, et inimesed ise oma eluajal teeksid selle otsuse, paneksid kirja, kui nad on nõus oma organeid loovutama doonorluse korras, nende lähedastel on siis palju kergem hiljem sellise probleemiga hakkama saada," nentis Luule.

"Ma arvan, et see raske otsus tuleb teha juba oma eluajal. Just sellepärast, et mitte panna oma lähedasi väga keerulisse olukorda just siis, kui sa ise enam seda otsust teha
ei saa. Sest kui sul endal on mingi haigus ja sul läheks organit vaja, siis oleksid ju meeleheitel, kui seda ei tule," lisas Pille.

TÜ Kliinikumi Transplantatsioonikeskuse direktor Virge Pall selgitas, et Eestis saab hetkel oma tahet elundite surmajärgseks annetamiseks loovutada kahel moel. "On võimalik täita doonorikaart, neid leiab haiglatest ja perearstikeskustest ja internetist elundidoonorlus.ee. Teine võimalus ametlikult on minna patsiendi portaali digilugu.ee ja seal oma digitaalse allkirjaga kinnitada ja anda see nõusolek."

Hetkel on oma tahet surmajärgseks organiloovutamiseks läbi patsiendiportaali avaldanud ainult tuhat inimest üle Eesti. Tegelikult on ilmselt aga kõige olulisem oma pereringis sellest
rääkida.

"Me kunagi ei tea, millal see hetk tuleb, kunagi ei tea, kellel võib endal abi vaja minna. Me alati loodame, et keegi aitab meid, aga selleks on vaja ka natukene midagi teha," lausus Luule lõpetuseks.

Toimetaja: Laur Viirand

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: