Mikk Marran "Pealtnägijas": teabeamet ei langeta otsuseid, vaid kogub infot
Teabeameti juht Mikk Marran rääkis usutluses saate "Pealtnägija" ajakirjanikule Mihkel Kärmasele nii palju kui võimalik luuretöö eripärast. Marran toonitas, et nende peamine tegevus on hankida infot ja anda see otsustajatele.
Kui inimesed on vaadanud Bondi filme, siis on seal tema ülemus sümpaatne proua või härra M. Kas teabeametis, meie välisluure sees teil on ka mingi selline lühend?
Ei ole. Vahepeal ma signeerin oma e-maile M&M.
Nagu Mikk Marran?
Jah, aga mitte rohelise tindiga või roosa tindiga. Täiesti tavaliselt trükin.
Tõsiselt rääkides, täna te tulite välja ajaloos siis järjekorras teise teabeameti ohuraportiga. Mis on see põhisõnum, kui te peaksite selle nüüd ise tihendama vähemasse kui minut?
Ütleme Eesti elanikele, meie partneritele, inimestele, keda huvitab, mis on oht Eesti vabariigile või meie regioonile laiemalt. Ja kui te küsite, kas on oht või milline on oht, siis ma vastaksin võib-olla selle minuti väliselt, et ainuke potentsiaalne oht Eesti vabariigi põhiseaduslikule korrale ja meie territoriaalsele terviklikkusele on Venemaa. Samal ajal otsene sõjaline oht 2017. Aastal NATO-le, NATO liikmesriigile Eestile on madal. Samal ajal me ei saa välistada väärarvestuse võimalikkust Vene Föderatsiooni juhtkonna poolt ja riskivalmidust panna proovile NATO kollektiivkaitse.
Samas, veel kord, otsene sõjaline oht Eesti vabariigile aastal 2017 on madal, aga me ei saa välistada mõjutustegevust Venemaa poolt selle aasta jooksul.
Nagu näiteks?
Aasta 2017 pakub selleks väga palju häid võimalusi. Nii laiemalt maailmas, kui Eestis kitsamalt. 2017. aasta märtsis toimuvad presidendivalimised Prantsusmaal, septembris valimised Saksamaal, aprillis hakkavad Eestisse ja teistesse Baltiriikidesse saabuma liitlasriikide üksused. See annab väga he apropagandavõimaluse Venemaale le öelda, et NATO nihkub meile lähemale, see on suur agressiooni oht Venemaale. Eesti on 2017 teises poolaastas EL nõukogu eesistuja. Toimuvad kohalike omavalitsuste valimised ja ma arvan, et kogu see menüü annab väga palju häid võimalusi.
Ühesõnaga, palju teemasid, kus saab vahtu peksta ja kangutada endale sobivasse suunda?
Just.
See on esimene kord või kui täpne olla teine kord, kui avalikkus näeb, mida te siis seal kirjutate. See ei ole niisama belletristika, analoogiliste, ma eeldan, et väga palju põhjalikumate materjalide põhjal nii Eesti liidrid kui kolleegid välismaal teevad oma otsuseid. Ehk et see, et me praegu nüüd näeme ikkagi viimase 25 aasta jooksul ehk pärast külma sõda kõige kiiremat siin kandis vägede juurde toomist, meile tulevad tuhanded ameeriklased tohutu hulga rauaga siia. See tähendab, teie raportid on selle kaasa toonud, see on osaliselt teie töö või luurekolleegide töö, et me näeme sellist relvastumist siin?
Me anname ohuhinnangu, me anname parima võimaliku info Eestis otsustajatele. Me jagame oma infot NATO ja Euroopa Liidu struktuuridega ja vastavalt sellele infole või seal hulgas vastavalt sellele infole tehakse otsuseid Eestis, tehakse otsuseid NATO sõjalistes ja poliitilistes struktuurides.
Ühesõnaga, see oli teie soovitus sellist asja teha?
Välisluure või luureorganisatsioonid üldse ei anna poliitikasoovitusi. Poliitikat teevad ja poliitikat viivad ellu ministeeriumid, neid juhtivad ministrid ja vabariigi valitsus. Meie anname oma info.
See materjal torkab silma küllaltki suure detailsusega selles osas, mis relvastus ja võimekus on venelastel. Kui keegi, siis teie peaksite olema kompetentne vastama – kas see siis on niiviisi, et kui Putin otsustab, siis loetud tundidega Tallinn ja Riia langevad?
Põhimõtteliselt, kui väga värvikalt tahta mõelda ja kirjeldada, siis see on võimalik. Otsustusprotsessid Vene Föderatsioonis käivad väga kiiresti, põhiküsimus on, mida sellega saavutataks. Tulla üle piiri mõni kilomeeter, mõnikümmend kilomeetrit, aga mis siis? Vene lääne sõjaväeringkonnas ei ole piisavalt jõudu nö mastaapset regionaalset konflikti pikaajaliselt pidada. Eriti arvestades vene sõjajõudude hõivatust Ukrainas, Vene sõjajõudude hõivatust Süürias, võttes arvesse üsna kidur majanduslik olukord Venemaal.
Ma lihtsalt ei suuda näha seda laiemat mõtet sellise rünnaku taga. See oleks Pyrrhose võit?
Võib ka nii öelda.
Kas ma eksin, aga mulle tundub, et võrreldes siiski eelmise aasta raportitega on toonid tumedamad?
Ma ei tea, kas toonid on tumedamad, aga see on see info, mis me tahtsime lugejatega jagada. See on Eesti välisluure parim teadmine, oma ala parimate parim hinnang nii aastale 2016 kui ka ettevaatav hinnang aastale 2017. Mõnes aspektis võib see olla natuke tumedam, võibolla mõnes aspektis natuke erksam.
Mis ma tahtsin öelda, selles eessõnas mõlemal aastal te ütlete – kui ei räägi meie, siis räägivad teised ja me tahame tõmmata mingeid hirme maha. Aga kui ma loen seda materjali, ega see väga palju hirme maha ka ei tõmba ikkagi? Mul on vähemasti selline mulje?
Kindlasti selle raporti või ettekande mõte ei ole hirme maha tõmmata. Selle mõte on anda adekvaatse Eesti asutuse hinnang asjadele nii, nagu nad on. Meil ei ole soovi ilustada või asju tumedamates toonides näidata. Anda adekvaatne pilt, kuidas asjad
Igaüks võib põhjalikumalt lugeda, aga üks teema, mida te seal kajastate on - viimasel aastal toimus Putini administratsioonis üks vangerdus, kui Eestiga tugevalt seotud Anton Vaino – Karl Vaino lapselaps – sai siis administratsiooni juhiks. Mis tähtsust te omistate sellele liigutusele?
Ma ei omistaks sellele mingisugust eraldiseisvat tähtsust. Ma arvan, et vene välispoliitika, Kremli otsused eriti Eesti suunal tänu Anton Vaino saamisele administratsiooni juhiks ei muutu. Anton Vaino saamine administratsiooni juhiks oli üks paljudest vangerdustest. /.../ Vahetus riigiduuma spiiker, vahetus välisluure juht, vahetus ka presidendi administratsiooni juhi asetäitja ja mitmed teised poliitilised ja mitte nii poliitilised ametikohad. Ja ma arvan, et sellised vangerdused jätkuvad ka aastal 2017.
Ja see, mis toimub, on Putini võimu konsolideerimine?
Ka nii võib öelda. Kindlasti nende vangerduste üheks mõtteks on olnud tuua sisse värsket, tõhusat verd, kes aitab viia läbi uued presidendivalimised ja kindlasti tuua sisse inimesi, kes ei esita küsimusi. Vaid üsna vastu vaidlemata täidavad käskusid ja teevad seda väga tõhusalt. Kui me vaatame näiteks Sergei Ivanovi, kes oli presidendi administratsiooni eelmine juht, siis tema kindlasti oli valmis Putiniga asju arutama. Talle võibolla ka vastu vaidlema, isegi ei ütlema. Aga kindlasti need inimesed, kes on nüüd sisse tulnud, sellist soovi vastu vaielda ei oma nii palju.
Kui ma õigesti aru saan, siis teabeameti üks ülesanne on ka meie diplomaate kaitsta spioonide eest ja mõjutustegevuse eest. Üks peatükk selles raportis ongi lääne diplomaatide kiusamine Venemaal. Kas Eesti diplomaadid on saanud seda enda nahal tunda?
Eesti diplomaadid on saanud seda enda nahal tunda, aga ma ei tooks Eesti diplomaate aastal 2016 ja 2017 kuidagi eraldi välja. Eesti diplomaadid on lääne diplomaatide kogukonna üks osa Venemaal ja meid koheldakse ühtse perena. Ja vahetevahel valitakse välja üks riik, kellele siis eriliselt fokuseeritakse. Näiteks aastal 2007 kindlasti oli fookuses Eesti vabariigi suursaatkond ja Eesti vabariigi suursaadik. Aastal 2016-17 ma arvan eesti ei ole eraldi fookuses.
Palju loetakse rakette ja kuhu neid paigutatakse, aga tegelikult selles raportis on hästi suur tähelepanu pööratud ka Venemaa majandusele ja sellele, mis toimub regioonides. Sisuliselt te ikka ennustate, et traagelniidid rebenevad seal. Siit küsimus – mis juhtub, kui rebenevad nii, et Putin ei suuda seda komplekti koos hoida?
Näha on, et Putin ja tema lähikondlased näevad seda rebenemist ja seda rebenemist proovitakse igal võimalusel ennetada. Näiteks rahvuskaardi loomine 2016 esimeses pooles ongi seotud sellega, et võimalikud protestimeeleavaldused eos lämmatada. Selge on see, et raha Vene kodanike taskus on jäänud vähemaks, raha väärtus on jäänud väiksemaks, inimeste säästud on kahanenud. Ja kõige selle taustaks on väga üldistades see, et venemaa on monomajandus. Kogu Venemaa majandus, suur osa Vene majandusest püsib nafta- ja gaasituludel. Kui nafta hind on selline nagu ta praegu on, 55-56 dollarit barrelilt, siis nad elavad ära, aga nad söövad reserve. Nad elavad väga hästi ära, kui nafta hind oleks 70 dollarit barrelilt, aga ma ei näe seda kindlasti juhtumas lähiaastatel. Reservid kahanevad, likviidsed reservid praeguste arvutuste kohaselt võiksid lõppeda aastal 2020-21, mis annab võimaluse mugavalt presidendivalimised läbi viia ja siis otsustada, kas tahetakse reforme, kas otsustajate peades on reservid piisavad ja reformid vajalikud.
Väga kena, te kirjeldate mulle seda olukorda, aga küsimus oligi, et mis siis, kui Putin põhjusel vi teisel sellest võrrandist välja kukub?
No neid spekulatsioon on olnud palju, kas Putin kukub võrrandist välja või mis moel ta välja kukub. On räägitud ka sellest, et Putin võibolla valib endale ise järglase, nagu Jeltsin valis järglase 1990-aastatel. On käinud läbi erinevaid nimesid.. See on spekulatsioon kindlasti.
Mitmetes intervjuudes varem te olete ikkagi endale vastu rinda tagunud. Öelnud, et meie kompetents on siin just Vene militaarküsimused, mis jäävad vahetult meie piiri taha ja öelnud, et Eesti oma väiksusega võrreldes on hästi informeeritud ja meie info Venemaal ja eriti Ukrainas toimuva kohta on lääneliitlaste hulgas kõva valuuta. Sisuliselt te ju siis meelitate kedagi tegema seda sama, mida Herman Simm tegi meil siin, et seda infot saada?
Ei, kindlasti ei ole see meie põhieesmärk meelitada siia Herman Simmi laadseid juhtumeid. Meie põhifookus on hankida infot ja anda seda Eesti vabariigi otsustajatele.
Aga ma mõtlengi, seda infot hankida ei saa ju hankida niisama. Kasvõi niisama põõsastes passida binokliga kujundlikult väljendades - ühe riigi luuraja on ju teises riigis spioon?
Nii on.
Kuhu ma jutuga tüürin, on ju et see ei ole naljaasi. Te saadate ju inimesi potentsiaalselt olukorda, mis võivad lõppeda neile vabadusekaotusega või isegi hullemaga?
Kindlasti luuretöö ei ole riskivaba töö. On väga suured riskid, aga selleks, et oma tööd hästi teha, me peame neid riske võtma. Kindlasti me oleme ebaõnnestunud, ebaõnnestumisi võib tulla ka tulevikus. Nendest tuleb õppida. Ja tuleb uuesti riskida, sest meie elualal riskimata toimetada on väga keeruline.
Kas näiteks Raivo Susi, ärimees, kes hetkel istub Venemaal kohtus, kahtlustatuna spionaažis on meie või niiöelda teie mees?
Ma ei saa seda kommenteerida.
See vastus loomulikult ei üllata mind. Kas te lepite kokku oma kaastöölistega, et kui midagi juhtub, siis ärge abi oodake. Me ei tunnista, et oled meie oma. Kas see ongi nii, et lepitakse kokku – ära jää vahele?
Kindlasti mitte. Kui me viima läbi koolitusi, kui me instrueerime oma inimesi, siis üks sõnumitest, mille me kaasa anname, on see, et teile tullakse appi. Kindlasti ei ole sõnum see – kui vahele jääte, siis me ei taha teid tunda. Kindlasti mitte. See on üks meeskond. Üks kõigi, kõik ühe eest.
Mis meetoditega te ikkagi oma informatsiooni saate. Kui me mõtleme nende riigireetmiste juhtumite peale, kus keegi tegelane on teisele riigile infot andnud, siis seal on tihti pettumus, raha, šantaaž jne. Need meetodid on teie arsenalis ka?
Loomulikult. Me kasutame kõiki meie käsutuses olevaid võimalusi. Kasutame võimalusi, mida Eesti vabariigi vähesed ressursid meile annavad, aga me oleme neid ressursse kasutades väga tõhusad ja väga nutikad. NB?! Ma olen erinevates ettekannetes öelnud, et Eesti välisluure on "all source agency." Me kasutame tõesti kõiki meie käsutuses ja meie võimalustele vastavaid vahendeid. Nii klassikalist inimallika luuret kui ka tehnilisemaid vahendeid.
Kas meie arsenali kuuluvad ka näiteks romeo või julia agendid. Hiljuti, täitsa värskelt oli Inglismaal selline konkreetne kasus, kus 20-aastates vene näitsik hullutas seal ühte 60-aastates parlamendisaadikut ja kahtlustati, et tegemist on vene agendiga. Selliseid võtted väidetavasti kasutatakse kogu aeg?
Luure ei kommenteeri kunagi oma meetodeid ja vahendeid.
Aastate jooksul on "Pealtnägija" kajastanud erinevaid spiooniskandaale ja kes kõvasti alati pasundab on Vene pool ja propaganda. Ja kui me mõtleme selle peale, mida Vene pool on rääkinud Eesti luurajatest, siis valdavalt nad räägivad kaitsepolitseiga isikutest. Või väidavad, et kes iganes seal kinni kukkus, on kapost ja teabeametit, meie välisluuret mainitakse võrdlemisi vähe. Kas see jutustab teie heast või halvast tööst, et te neil ei ole hambus?
Jäägu see küsimus õhku. Aga mis võib selle taga olla, et Eesti luure kogukond on väga ühtne, me teeme päevast-päeva koostööd nii kaitsepolitseiga kui kaitseväe luurekeskusega. Me vahetame nii infot kui oma parimat teadmist, meie analüütikud kohtuvad igapäevaselt. Meil on väga tihe koostöö. See on üks Eesti luure kogukond.
Jaanuaris, võib öelda, saite te vähemasti korraks maailmakuulsaks, kui ilmusid välja mingisugused Donald Trumpiga seotud memod, kus ühes väideti, et Trumpi advokaat kohtus Vene duumasaadikuga ja vist Prahas. Ja väidetavasti jälgis salaja teabeamet, järsku kuskil artiklites läänes kirjutatakse. Kuidas te seda kommenteerite?
Ma arvasin, et see küsimus tuleb. Esiteks, selles raportis, mida te kirjeldasite, ei ole Eesti luuret kuidagi mainitud. Eesti luure võimalik tegevus tuli sisse Newsweeki artiklis, mis ehitati selle raporti peale. Küsimus, kas Eesti luure tegi seda või ei teinud – ma ei saa seda kommenteerida jätkuvalt.
Too hommik, kui see ikkagi üle maailma levis ja siin Eestis väga suure tähelepanu pälvis, mis see teie jaoks tähendas?
Kindlasti tähendas see lisategevus, sest väga palju tuli küsimusi sisse ja väga palju tuli vastata – me ei kommenteeri, koma reeglina Eesti oma liitlaste järele ei luura.
Pidite peaministrile selgitama – ei, me ei ole teinud seda?
Me jagasime selgitusi.
Tegelikult selle küsimuse taustal on see, et nii lääne kui ka vene meedias joonistatakse teile sellist kuvandit, et te olete Ameerika jooksupoisid, käepikendus? Mis te vastate?
See on Venemaa selline üldisem poliitika, üldisem nägemus või kuvand, mida pigem pakutakse siseriiklikule publikule. Et kõik see halb, mis Venemaaga juhtub, sanktsioonid, majanduslik kitsikus, see on kõik genereeritud Ameerika Ühendriikide, NATO ja laiemalt läänemaailma poolt.
Aga samas siin on ju tõetera, et väga raske on vahet teha, kuna me oleme ameeriklastega niivõrd julgeolekuliselt seotud, et kust algavad nende huvid, lõpevad nende huvid, algavad meie huvid ja vastupidi? Siin, möönge, propaganda kõrvale jättes, on tõetera sees?
No me oleme ühises sõjalises liidus, oleks ka väga imelik, kui me ei teeks väga tihedat koostööd, ei sõjaliselt, poliitiliselt ega luurealaselt. Ameerika Ühendriikide luureorganisatsioonid on väga elulised partnerid meie jaoks, aga öelda, et me oleme Ameerika Ühendriikide sülekoerad, kindlasti ma ei ütleks. Me oleme, ma ütleks isegi, võrdväärsed partnerid teatud teemades. Nemad vajavad meie infot, meie vajame nende infot ja nii see koostöö luuremaailmas käib.
On välja tulnud siiski, et näiteks CIA on teinud üksjagu vastikuid asjasid ja küsimus ongi, kust jookseb see piir, kust te peate neid kaasa tegema? Näiteks kui nad tuleksid teie juurde küsimusega – kuule, meil oleks siin vaja vaikset kohta, kus kedagi piinata. Kas te saate öelda ei? Kuidas te vastate sellele?
Kindlasti saame öelda ei. Meie toimetame vastavalt Eesti vabariigi seadustele.
Hüpoteetiliselt võib tekkida ju ka selline olukord. Nad on ju täiesti avalikult öelnud, et nad – vabandust – koksavad kedagi maha seal kaugetel maadel, mingi vastiku terroristi. Kui teie peaksite osalema sellises operatsioonis, kas see oleks okei?
Ma ei tahaks selliseid hüpoteetilisi juhtumeid kommenteerima hakata. Kõik sõltub, aga veel kord – väga keeruline on sellist hüpoteetilist stsenaariumi kommenteerima hakata.
Palju sellest tegevusest toimubki seal hallil alal, et väga raske on hoida seda selget joont?
Ma ei ütleks, et meie tegevus toimub hallil alal. Meie tegevus toimub vastavalt seadustele, meie tegevusele on vägagi karm järelevalve. Meie üle teostab järelevalvet riigikogu erikomisjon, õiguskantsler, kaitseministeeriumi erinevad järelevalveprotseduurid, riigikontroll, nö metsikuks minna on väga raske.
Te kinnitate meile, et nad tegelikult näevad, mis te teete?
Näevad.
Püüan konkreetsemalt aru saada. Kui te otsustate mingi operatsiooni teha kusagil, kas ja kes väljaspool konkreetselt teie Teabeametit peab heakskiidu andma?
Oleneb juhtumist. Kui on kriitilisemad teemad, kriitilisemad operatsioonid, siis kindlasti saab informeeritud kaitseminister, vajadusel koos kaitseministriga otsustatakse, kas informeeritakse ka peaministrit, vabariigi presidenti, välisministrit.
See peab olema teie jaoks ikkagi päris keeruline ja delikaatne teema, need poliitikud kipuvad väga sageli vahetuma ja need on ka väga erineva taustaga ja siin on, kui ma ei eksi, kaitsepolitsei järelevalvekomisjonis näiteks Erki Savisaar. Mul ei ole midagi erki Savisaare vastu, aga teatavasti on Savisaartel mingid seosed Venemaaga. Te peate mõtlema kogu aeg – mis ma neile ikka täpselt räägin?
Meie ei vali endale juhte ega mitte ka järelevalve komisjoni liikmeid. See ei ole meie pädevus. Me ei taha sellesse sekkuda. Need inimesed, kes on määratud meie organisatsiooni juhtima või järelevalet teostama, nendega me teeme igakülgset koostööd.
Sõltumata nende taustast?
Sõltumata taustast.
Üks ülesanne, mis on teabeametil on ka signaalluure. Teie, kui te käite kohtumistel, mobiililt võtate aku tagant ära või? Mobiililt aku tagant ära ei võta. Hästi keeruline on tänapäevastel seadetel seda võtta. Tavaliselt telefonid jäetakse raudkarpidesse, kastidesse, kottidesse väga kaugele koosolekuruumidest. Aga teie telefon on selles mõttes tavaline või mis telefoni te kasutate?
Minu käsutuses on väga mitu erinevat telefoni, nii minu kontorilaua taga kui ka minu taskus on neid mitu.
Selle jutuga tüürin ma sinna, et viimasel ajal on väga palju avalikus ruumis olnud juttu sellest massiivsest, väidetavalt kõikehõlmavast pealtkuulamisest. Kas see on nii – kui ma suvalises telefonikõnes ütlen korraga Allah, pomm ja president, siis kusagil mingid seierid hakkavad võnkuma?
Ma ei usu, et see niimoodi on. Mis puudutab meie tegevust, siis meid piiritlevaks faktoriks on see, et me ei jälgi EV kodanike tegevust, me ei jälgi Eesti kodanike telefoninumbreid või kõnesid. Kui me seda peaksime tahta teha, siis sellele eelnevad erinevad protsessid, sellel peab olema kohtu luba. Sellist massiivset jälgimist teabeameti poolt kindlasti ei ole.
Aga on ilmsiks tulnud, et vähemasti ameeriklased seda nagu suhteliselt suure võrguga teevad, püüavad seda materjali kokku. Mis te ütlete selle kohta inimestele, kes muretsevad, kas see on okei?
Luure teeb oma tööd oma parima tahtmise ja äranägemise ja võimaluste juures. Luure eesmärk ei Eestis, ei mujal maailmas ei ole kuidagi kimbutada sealsete elanike eluolu või tegevusi, vaid hankida infot. Infot, mis kas eesti vabariiki, Ameerika Ühendriike või nende kodanikke kaitseks.
Mis juhtub, kui ma võtan drooni ja hakkan seda lennutama teie peakontori kohal?
Kõigepealt ma ei soovitaks seda proovida, sellest võib ilma jääda. Meil on väga kompetentne valvemeeskond. Võite ilma jääda. (naerab).
Kui valvemeeskond juba jutuks tuli, aastaid tagasi oli küllaltki kõva poleemika, kas teabeametil on enda relvastatud üksus või ei ole. Mis te vastate sellele? Meil on olemas valvemeeskond, kes meie territooriumil... – Aga mitte sellist rambode üksust, kes vajadusel käib ja ma ei tea toob ära kellegi kusagil, ma ei tea, teie kinni kukkunud kaastöötaja näiteks?
(Kõnekas paus.) Meil on erinevate võimekustega, erineva väljaõppega inimesed, kes teevad koostööd erinevate Eesti eriüksustega. Ja vajadusel saame meie olla abiks teistele, vajadusel vastupidi.
Ilmselgelt teie koosseis ja meetodid on saladus, aga kui ma küsin kasvõi niipidi, et mingitki aimu saada – kui mitme eri rahvuse esindajad on teie palgalehel?
Ma ei saa seda kommenteerida. (Naerab)
See ei ole suur üllatus, et konkreetsetest juhtumitest te ei saa liiga palju rääkida. Mina tean umbes kolme juhtumit, kus teabeamet on kasvõi osaliselt oma töövõitusid välja toonud või saanud mainitud mingis kontekstis. Üks on Liibanoni ratturite juhtum, teine oli Herman Simm ja siis vist ühe pantvangi võetud meremehe juhtum. Kiitke enda tööd, tooge mõni näide veel?
Ei, ma ei kiida enda tööd. Inimesed, kes teevad head tööd, saavad tunnustatud igapäevaselt teabeametis. Kui on suuremad õnnestumised, siis me tähistame neid vääriliselt. Aga see intervjuu siin, ajakirjandus pole need kohad, kus me oma edulugusid jagaks. Kahjuks nii see on ja jääb.
Kas üks põhjus lisaks sellele, et avalikkust paremini informeerida selle käesoleva ohuhinnangu, raporti taga on see, et te tahate värvata ka parimaid ajusid. Te tahate oma profiili tõsta ka selle pärast, et olla atraktiivne tööandja?
Kindlasti on lihtsam uusi ajusid saada, uusi värvikaid talente, uusi andeid tööle saada, kui me räägime asutusest, mis on olemas. Seetõttu ka see raport, selle raporti esitlemine juba teist aastat kindlasti annab infot, et Eesti välisluure on olemas. Eesti välisluuresse on võimalik tööle saada.
Mis teid öösel ärkvel hoiab?
(Muigab.) Olen naljaga pooleks varem öelnud, et luurajad magavad üks silm lahti. Me peame olema valvel erinevate võimalike stsenaariumide puhuks. Pole ju saladus, et Eesti luurekogukonna üks põhieesmärke on tagada võimalikult hea ja võimalikult pikk eelhoiatus meie otsuste tegijatele, mida rohkem me teame, mida rohkem me näeme, mida rohkem me suudame erinevatest andmetest tekitada seoseid, anda oma hinnanguid, seda suurem on võimalus, et me saame paremini valmis olla juhuks, kui midagi peaks hakkama juhtuma.Sest Eesti riigikaitse mudel on ju reservarmee mudel, mis tähendab, et on vaja eelhoiatusaega, et vägi kokku saada. Kindlasti on olemas kiirreageerimisüksused, mis suudavad minutite, tundidega reageerida, aga kui me räägime suuremamastaabilisest võimalikust kriisist, siis selleks valmistudes on vaja omada eelhoiatust.
Ehk siis hoiab ärkvel hirm, et magasite midagi maha?
See hirm on alati luureametnikel, et jääb midagi kahe silma vahele.
Teie abikaasa on, kui ma ei eksi, pilatese treener, tunnustatud omal alal vägagi. Kui tihti on niiviisi, et te lähete välismaale komandeeringusse ja ei saa talle öelda isegi, kuhu riiki lähete?
Nii juhtub. Aga ta on väga mõistev.
Sõnastan küsimuse ka veidi teistpidi. Mida te oma eelmisest elust taga igatsete?
Need piirangud, mis uue ametiga kaasnevad, peavad olema kohati kaunis ahistavad? Jaa, aga igal tööl on oma võlud ja omad valud. Aga mina olen igat minutit, tundi ja päeva nautinud teabeametis. See on töö, mida ma teha tahan. See pakub mulle pinget. Ma ei ütleks, et ma igatsen tagasi oma eelmist ametikohta. Ma arvan, et see töökoht, kus ma praegu olen, see töö, mida ma teen, on väga vinge ja väga vähesed saavad sellist tööd enda elus proovida.
Te tõite teatava avalikustamise endaga kaasa teabeametis, kes 20 aastat enne seda ei olnud piuksugi teinud. CIA läks mitte väga ammu Twitterisse, kui ma ei eksi, ja tegi legendaarse esimese Twitteri postituse – me ei kinnita ega kummuta, et see on meie esimene Twitteri postitus. Millal tuleb Eesti välisluure oma Twitteri konto?
Me teeme esimesi samme oma kommunikatsiooni teemal. Ma arvan, et me oleme oma Twitteri kontost mõne aasta kaugusel, kui me üldse otsustame Twitteri kanalit kaustama hakata, sest Twitteri kasutamine on üsna töömahukas. Aga selline avalikumaks saamine ei ole midagi erilist, mida Eesti välisluure kogemata tegema hakkas. Kui me vaatame teisi naaberriike, kui me vaatame teie poolt mainitud CIA-d või MI-6 Suurbritannias, siis avaliku kuvandi loomine on juba aastaid käsil. Erinevad intervjuud, mida peadirektorid annavad, artiklid, osalemine konverentsidel. See on tänapäevase luureorganisatsiooni juhtimise üks osa. Veel kord – me peame olema asutus, mis on olemas. Meid rahastatakse maksumaksja taskust, me teeme väga olulist tööd ja me oleme olemas.
Toimetaja: Indrek Kuus