11-aastane Vincent on suur arvuti- ja internetikasutaja. Tema vanemad on talle seetõttu ka piirangud kehtestanud. Eelkõige on nad märganud, et internetis kättesaadav sisu ei ole tihtipeale lastele kohane, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Selline heitkommentaaride kultuur on kuidagi päris levinud noorte hulgas, üksteisele halvasti ütlemine, halva kommentaari lisamine ja siis isegi noored juba teevad neid röstimisvideosid - lihtsalt võetakse keegi teine ette ja tehakse maha nad igal võimalikul viisil," kirjeldas Vincenti isa Kaarel Veike.

Vincent ütleb, et tema ei ole internetis märganud ei kiusamist, ahistamist ega vägivalda. Sotsiaalvõrgustikke kasutades on ta enda sõnul ettevaatlik, sest teab, et isikliku info avaldamine võõrale võib halvasti lõppeda.

"Mul on internetisõpru ka, kes on ainult internetis ja siis ma olen helistanud talle kas Skype's või Facebookis ja üks on eestlane, kes õpib siin kuskil Tallinnast väljas ja teine oli inglane," kirjeldas Vincent. Seda, et tegemist polnud libakontoga, Vincent kindel olla ei saa. "Ma ei olegi kindel, aga me lihtsalt mängisime koos ja ma talle midagi endast väga palju ei rääkinud, nime ma ei öelnud, ma lihtsalt ütlesin, kui vana ma olen ja et ma elan Eestis," ütles ta.

"Me enda arust räägime kogu aeg, räägime sellest, mis sisu tarbida. Aga samas ülekavaldamine on ka päris osav juba, see ei ole lihtsalt nii, et vaatad ajalugu ja saad teada, mida laps külastas. Ta oskab juba ajalugu kustutada - ta oskab YouTube'i ajaloo eraldi ära kustutada," tõdes Kaarel Veike.

Viimasel ajal on meedias räägitud kahest väga ohtlikust internetis laste seas levivast mängust. Saaremaal on nähtud lapsi mängimas "Jookse või sure" mängu, kus lapsed jooksevad sõitvate autode eest ülinapilt läbi ning postitavad sellest videosid internetti. Mitmed lapsevanemad on koolidest saanud hoiatavaid kirju Venemaal levinud "Sinivaala" mängu kohta. See õõvastav mäng sunnib lapsi end vigastama ja halvemal juhul lõpuks ennast tapma.

Kuus aastat veebikonstaablina töötanud Andero Sepp ütleb, et Eestis ei ole "Sinivaala" taolised mängud väga levinud.

"Sellist teavet on meil vähe, et keegi teine õhutab. On küll, jah, et lapsed vastastikku julgustavad midagi tegema," möönis Sepp. "Aga midagi sellist, et keegi teine nüüd last kontrolliks, annaks talle mingeid käskusid, sellist ei ole meile siiani teada."

Aga see ei tähenda kaugeltki, et Eestis kõik hästi on. Põhjust muretsemiseks vanematel on. Kuigi avalikkuse ette jõuavad vaid mõned ohtlikud internetimängud, siis tegelikult esineb Eestis küberkiusamist ja ahistamist väga mitmel erineval viisil, ja seda hirmutavalt palju.

"Noored ise, omavahel, kas nad siis ütlevad halvasti või levitavad teise lapse kohta, teise noore kohta mingisuguseid halbu sõnumeid või mingisuguseid pilte, millega see noor ise nõus ei ole. On kontole sissemurdmisi, seda, et keegi siis kellegi teise nime alt postitab asju, mis tekitavad sellele inimesele hiljem häbi ja piinlikkust ja muidugi seksuaalne väärkohtlemine," loetleb koolipsühholoogide ühingu juhatuse liige Karmen Maikalu.

Seda viimast ehk pedofiiliat, mis saab alguse just internetist, on Eestis väga palju. Rohkem, kui me arvata oskame, ütleb Maikalu. Sotsiaalvõrgustikud, eelkõige Facebook, aga ka Snapchat või Instagram, annavad kurjategijatele võimaluse lapsele ligi pääseda.

"Selle tavapärane süsteem on selline, et väärkohtleja on teinud endale väärkonto või libakonto ja siis selle vari- või libakonto alt võtab ühendust mõne lapsega, saab selle lapsega sõbraks, pakub talle mõistmist, ärakuulamist ja ühel hetkel ka võib-olla kutsub selle lapse kuskile kohtuma," kirjeldab Maikalu tavalist stsenaariumit.

Kohtumine võidakse lapselt ka välja pressida.

"Eks ka see ei ole juhus, kui küsitakse mingisuguseid poolalasti või alastipilte ja kui enne on mindud sellisele suhtlustasandile, mis tundub selline turvaline, et ta ongi minu eakaaslane, hakkavad üksteisele sümpatiseerima - tundub noorele - ja siis võib see oht tulla ja seda on olnud, et saadetakse endast infot, mis siis pärast või mille alusel hakatakse noorelt välja pressima rohkem," tõdeb lastekaitse liidu projekti "Targalt internetis" koordinaator Malle Hallimäe.

Kui laps julgeb sellisest käitumisest teada anda ja sellest teavitatakse politseid, on suur tõenäosus, et kurjategija saadakse kätte.

"Üldiselt nad saadakse kätte, internetis on anonüümsus siiski reeglina näiline, enda varjamiseks peab nägema päris palju vaeva, kui vaja, siis mingi jälg jääb alati maha," selgitab veebikonstaabel Andero Sepp. "Karistusvahemik on rahatrahvist kuni kolmeaastase vanglakaristuseni välja. Kui me räägime näiteks libakonto tegemisest, siis libakonto eest on võimalik määrata kuni kolm aastat vanglakaristust."

Lisaks mitmetele muudele ohtudele paneb lastega tegelevaid inimesi muretsema veel üks tendents. Nimelt on internetis gruppe või kogukondi, kus koonduvad ühtemoodi mõtteviisiga või ühesuguste probleemidega noored, kes jagavad seal ohtliku sisuga materjale.

"Kõikvõimas YouTube, kust on võimalik leida mida iganes - kuidas ja kust ennast paremini lõikuda jne, ja noored kasutavad seda. Internetist nad leiavad ohtlikke eeskujusid ja uusi ohtlikke mõtteid, mille peale nad muidu ei tuleks. Seda informatsiooni on internetis lihtsalt niivõrd palju," põhjendas koolipsühholoogide ühingu juhatuse liige Karmen Maikalu.

"Taust, et miks ennast vigastada või miks endale liiga teha, eks seal on taustal ju ka midagi muud, kas siis tõesti on jäänud meie põhivajadused rahuldamata, näiteks ei ole tähelepanu piisavalt, armastust, hoolitsust või siis tõesti ka, et on kiusamine mingis keskkonnas. Siis võib juhtuda, et noored otsivad sellist tähelepanu - just võib-olla sellist inimlikku soojust ja tähelepanu, mis on elus puudu jäänud," põhjendas lastekaitse liidu projekti "Targalt internetis" koordinaator Malle Hallimäe.

Kõik eksperdid panevad lapsevanematele südamele, et internetiohtudest peab hakkama lastele rääkima väga varajasest east. Samas on oluline võita ka lapse usaldus, et ta julgeks mistahes kahtlase tegevuse märkamisel internetis sellest ka rääkida.