“Meie saarte kaitse on ülimalt oluline. NATO raames me taotleme, et Balti mere akvatoorium oleks permanentselt kontrollitav allianssi merejõudude poolt. Tõhus ranniku ja saarte kaitse tuleb alles luua. Praegu tegeleb sellega Kaitseliit,” lausus Laaneots.

Balti riikide julgeoleku seisukohalt on Laaneotsa kinnitusel tähtis, et Balti meri ja õhuruum jääksid NATO-le ja EL-ile avatuks ka kriisi olukorras.

Kaitseministeeriumi riigikaitse planeerimise osakonna juhataja asetäitja kolonel Vahur Karus ja riigikogu riigikaitse komisjoni esimees Hannes Hanso (SDE) kinnitasid samuti eelmisel nädalal ERR-ile, et Eesti suursaartele pole erinevalt Rootsi tegevusest Gotlandil kaitseväe väljaõppetaristu ja väeosade viimist praegu plaanis ning kaitsel panustatakse Kaitseliidule.

Rootsi lõpetas sõjaväelaste alalise kohaloleku Gotlandil 2005. aastal, kuid 2015. aasta märtsis otsustas valitsus taastada sõjalise kohaloleku saarel. Venemaalt lähtuvat sõjalist ohtu silmas pidades peetakse Gotlandi strateegilise tähtsusega saareks ja üheks nõrgaks lüliks Läänemere julgeoleku tagamisel.

"Gotland on läbi aastasadade, nii tsaari-Venemaa kui NSVL ajal, olnud strateegilise tähtsusega nii Rootsile kui ka teistele Skandinaavia maadele lukuks suurele, Euroopa valitsemisele pretendeeriva idanaabri võimalikule agressioonile üle Balti mere. Eriti tähtsad olid Rootsile Gotland ja Taanile Bornholm Külma sõja ajal, kui NSVL planeeris ja tegi praktilisi ettevalmistusi Taani väinade ja Rootsi suursaarte vallutamiseks," kommenteeris Laaneots.

"Leedus paiknes eriline nõukogude armee diviis, mis oli disainitud ja väljaõpetatud ülemere dessantide läbiviimiseks. Kaliningradi oblastis Baltijskis asus meredessantideks ettevalmistatud 336. merejalaväe brigaad. NSVL kindralstaabis olid olemas plaanid Taani väinade ja Gotlandi vallutamiseks, oodati vaid sobivat juhust. Rootslased ja taanlased tundsid ohtu ning sellepärast paiknesid mõlemal saarel üpris suured rannakaitse ja Gotlandil täiendavalt neile ka lennuväe üksused," meenutas Laaneots.

"Pärast Külma sõja lõppu Rootsi, lootuses igavesele rahule Balti regioonis, viis kõik oma üksused Gotlandilt ära. Ettevaatlikumad taanlased jätsid Bornholmile siiski ühe üksuse," lisas ta.

Laaneots tõdes, et kahjuks post-Külma sõja aegne rahuperiood lõppes üsna kiiresti president Putini ajastu saabumisega kui ta asus jõuga taastama Vene impeeriumi.

"Kallaletungid Gruusiale 2008. aastal ja Ukrainale 2014. aastal andsid selge ohuhoiatuse ka teistele post-nõukogude riikidele. On infot, et Kreml on väga huvitatud kontrolli saavutamisest kogu Balti mere, sh ka saarte üle. Eestile, Lätile ja Leedule on Skandinaavia maade suured saared võtme tähtsusega kriisi või agressiooni puhul idast. Kuna ainuke neid maismaad pidi Lääne-Euroopaga ühendav umbes 70 kilomeetri laiune nn Suwalki koridor Leedu ja Poola vahel on vene vägede poolt kergesti blokeeritav ja nad on seda õppustel ka mitu korda harjutanud, siis ainuke ühendus ja ka NATO abivägede juurdevool saavad olema ainult Skandinaavia kaudu kas meritsi või õhutranspordi abil. Õnneks on ka Rootsi saanud aru nii meid kui neid varitsevast ohust ning Gotlandile on paigutatud esimene üksus, kusjuures sõjalist kohalolekut saarel kindlasti ja üsna kiiresti suurendatakse," hindas Laaneots.