Loodetavasti on Brexiti vastaste hirmutamine otsa saanud. Nüüd rong sõidab ja mahajääjatel pole mõtet isegi järele lehvitada. Mõtteliselt on Briti protsess sarnane mitmekiiruselise Euroopaga. Saareriigi toimetamine on nii kiire, et nad liiguvad lihtsalt Euroopa Liidust välja. Sellist lennukat järeldust sunnib tegema telepilt, mida Londonist ja Brüsselist edastati.

Briti konservatiivid koos valitsusega nägid välja energilised või isegi pisut sõjakad. Peaminister May andis parlamendile põhjaliku ülevaate läbirääkimiste eesmärkidest, põhimõtetest ja ajakavast. Jutt oli konkreetne, põhjalik ja ambitsioonikas. Edukuse alusena toonitas Theresa May brittide ühtsuse vajadust nii Inglis- ja Šotimaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal. Lõpetuseks sõnastas valitsusjuht ka läbirääkimiste kreedo: kokkuleppe mittesaavutamine on parem kui halb kokkulepe.

Varivalitsuse peaminister Jeremy Corbyn edastas opositsioonis oleva Briti Tööpartei ehk sotside seisukoha. Ta toetas Brexitit, kuid kritiseeris loomulikult valitsust. Peamine nõue valitsusele oli töötava rahva ja regioonide huvide eelisarvestamine läbirääkimiste protsessis. Kreedo vormis lõpetas ta esinemise: kokkuleppe mittesaavutamine ongi halb kokkulepe.

Euronews edastas ka usutluse UKIPit ehk Briti Iseseisvusparteid 25 aastat juhtinud liidri Nigel Farage’ iga. See esinemine meenutas matusekõnet tema juhitud üritusele. Samas ennustas ta ka Euroopa Liidule letaalset tulevikku, kui pagulaste probleemi lahendamine jätkub samas vaimus.

Euroopa Ülemkogu President Donald Tusk oleks nagu teatepulga Farage’ilt üle võtnud. Matusemeeleolu oli valdav. Hoomata võis seda, et kadunukese rollis oli mitte niivõrd Ühendkuningriik, kui just Euroopa Liit. Ta avaldas kahetsust lahutusprotsessile. Märksõnadena jäid kõlama Brexiti kahju ohjamine ning Euroopa Liidu kodanike ja -riikide huvide maksimaalne kaitsmine.

Siin on sobilik lisada minu arvamus: EL tippametnik jättis märkamata ajalooliselt suurima eelise. Kasu Brexitist maailmale on see, et praktiliselt on leidnud tõestuse oluline poliitiline fakt: Euroopa Liidust on tegelikult võimalik lahkuda. Need õelad, kes on viimast Nõukogude Liiduga võrrelnud, kaotavad oma argumendid.

Brexiti läbirääkimistel ennustatakse suurimat vastasseisu rahaliste kohustuste kokkleppele. Brittide eesmärk on säilitada ühisturu suhted Euroopa Liidu ja selle liikmesriikidega. Samade suhete eest maksavad Norra ja Šveits erinevate juriidiliste lepingutega suuri kompensatsioonimakseid.

Ennustada võib ka suuri vaidlusi väärtuste vallas ehk nelja Euroopa liikumisvabaduse üle. Kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumine on täna seotud lahutamatult ühisturu põhimõttega. Britid soovivad inimeste ja tööjõu liikumiste üle iseseisvat ja sõltumatut kontrolli.

Lõpetuseks on huvitav märkida meeleolusid, mis paistavad läbi telemonitori. Britid, kellel on võimalus võtta topeltkodakondsus mõnest Euroopa Liidu riigist, teevad seda usinalt. Need, kellel see võimalus puudub, suhtuvad eelseisvatesse läbirääkimistesse stoilise rahuga. Levinud arvamus intervjuudes oli, et eks elu näitab, mis saab. Brexiti vastased on telearvamustest kadunud.

Briti sisepoliitikas on täna ka kaks Brexiti minikriisi. Põhja-Iirimaa omavalitsuses areneb valitsuskriis, mis võib kasvada Belfasti parlamendikriisiks ja erakorralisteks valimisteks. Teemaks on lahkumine Ühendkuningriigist ja liitumine Iiri Vabariigiga.

Parlament Edinburghis andis Šotimaa esimesele ministrile Nicola Sturgeonile volitused taotleda kuningriigi valitsuselt nõusolek uue Šoti iseseisvumisreferendumi korraldamiseks. Siin võib järeldada kolme asja. Esiteks kasutab Šoti võluv naispoliitik tekkinud olukorda ära iseseisvumise poliitilise kapitali suurendamiseks. Teiseks peab šoti referendum ootama oma aega Brexitile joone alla tõmbamisel. Kolmandaks võivad šotlased aastatel 2019-2020 seista tõsiste valikute ees: Londoni isepäisus või Euroopa pagulaste ümberjagamise sundkvoodid.

Täna on meeldiv tõdeda kahte tõsiasja. Esiteks on Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi kodanikud Brexiti asjus suhteliselt rahulikud, võtmeküsimus jääjatele aga on: „Kui palju föderatsiooni me tahame ja lubame?“ Teiseks on samas asjas piisavalt häiritud Euroopa Liidu tippametnikud. Loodan, et häiritud härrad taipavad peeglisse vaadata ja ootan vastust eelnevale võtmeküsimusele.