Pühapäeval oli enam kui 55 miljonil türklasel võimalik minna valimiskasti jurude ja anda oma hääl. Tulemus oli napp - 51,4 protsenti "jah" poolt ja 48,6 protsenti "ei" poolt. Suurtes linnades nagu Istanbul ja Ankara võitis "ei". Ometi võis president Recep Tayyip Erdoğan ja tema toetajad juubeldada.

Opositsioon nõuab aga suure osa häälte ülelugemist, sest valimiskomisjon otsustas arvestada ka neid sedeleid, millel ei olnud peal templeid.

Kohalikud räägivad ka võltsimistest ja näiteks sotsiaalmeedias levivad videod sellest, kuidas löödi mõnes jaoskonnas templeid peale järjest "jah"-häältele.

Politoloog Emre Erdoğan (kes ei ole president Erdoğani sugulane - Toim.) ütles, et põhiseaduse mõttes ei olnud referendumil "jah"-poole võit piisav.

"Tulemus oli väga tasavägine. 52 protsenti on piisav seaduslikust vaatest, kuid konstutsioonilisest vaatest ebapiisav. Me aga teame, et valitsus sellest ei hooli ja nad on juba öelnud, et nad said mandaadi," ütles ta.

Küsimusele, kas valimised olid demokraatlikud, vastas politoloog, et vaadates tänavapilti ning seda, kuidas riigimeedia oli suunatud ühele kampaaniale, siis on küsitavusi.

"Muidugi ei saa me spekuleerida, mis oleks olnud tulemus, kui tingimused oleks olnud teised, aga need praegused tingimused ei olnud võrdsed," tõdes ta.

Referendumi tulemusel näib kindel, et Erdoğan tugevdab oma võimu. Võidukõnes rääkis ta ka võimalusest, et riigis taastatakse surmanuhtlus. Paljude jaoks tähendab see suurt õudu, aga rahvas, kes teda väljakul kuulas, hõiskas rõõmust.

Paljuski oli kogu Erdoğani kampaania seotud 2016. aasta riigipöördekatsega, mille väidetavalt korraldas USA-s elav Türgi moslemivaimulik Fethullah Gülen, kellest president on teinud oma peamise vaenlase. Juba riigipöördest saati kehtib riigis ka erakorraline olukord.

Emre Erdoğan ütles, et põhiseaduse muudatuste pooldajad võitsid paljuski seetõttu, et opositsiooni "ei"-kampaanial puudus tugev liider. President Erdoğan on aga just tugev karismaatiline juht.

"Ta on üks suuremaid populistlikke juhte Türgis, selles on ta parim. Ma usun, et ta on isegi parem kui Donald Trump," arvas politoloog.

Seega on riik polariseerunud just referendumi tõttu. Praegu juureldakse selle üle, kuidas kahte väga erinevat leeri taas ühendada. Üheks oluliseks võtmekohaks on kurdid, kelle häälte nimel peavad hakkama tööle nii Erdoğan kui ka opositsioon.

Millal aga ellukutsutud muudatused aset leiavad, pole täpselt teada. Kohaliku FOX kanali ajakirjanik ja režissöör Özgür Çakmakçı ütles, et surve kasvab juba varem.

"2019. aastani muudatusi ei tule, siis on valimised ja me valime uue presidendi. Kui me räägime sotsiaalselt, siis surve läheb suuremaks ilmselt kohe, surve meediale, surve opositsioonile. Me näeme kaks aastat seda survet," arvas Çakmakçı.

Emre Erdoğan ei usu, et muudatustega oodatakse. "Isiklikult mina ei usu, et me ootame selle ajani. Kui valitsus suudab vajalikud muudatused varem ära teha, siis võivad toimuda nii parlamendi- kui ka presidendivalimised varem. Pole motivatsiooni oodata kaks aastat võimu, mis sulle on antud. See ei oleks kaval," selgitas ta.

Küsimärk on ka suhetes Euroopa Liiduga, kellega veel hiljaaegu peeti liitumiskõnelusi. President ise ütleb, et ka selles küsimuses võidakse korraldada referendum.

"Me peame tegema äri Euroopaga, me vajame Euroopa turiste, me müüme oma autosid Euroopasse, mitte Iraaki või Süüriasse. See on fakt, me vajame Euroopat. Erdoğan teab seda, aga retoorilisel tasandil oli muidugi lihtsam levitada võõraviha ideid," ütles politoloog Emre Erdoğan.

Türgi sarnaneb pigem Euroopa riikidega

Oma ajaloo vähemalt viimastel sajanditel on Türgi olnud kummalisel positsioonil Euroopa ja Aasia vahel. Mitme olulise tunnuse põhjal on tegu pigem Euroopa riigiga.

"Kui me võtame aluseks vabariigi loomise põhimõtted, ka praegu on Türgi põhiseaduslikult siiski sekulaarne ja demokraatlikel väärtustel põhinev riik, siis ma asetaksin ta pigem Lõuna-Euroopasse. Paljud Lõuna-Euroopa riigid, näiteks Portugal, Hispaania, Itaalia omavad natuke teistsugust kultuuri kui Põhja-Euroopa. Türgi on nendega mõnes mõttes vägagi sarnane, eriti ma kõrvutaksin Türgit just Kreekaga, ehkki nad teineteisega muidugi vastanduvad," arutles Türgis elav vabakutseline ajakirjanik Hille Hanso.

Ka Osmanite impeerium vaatas oma lõpuajal pidevalt Euroopa poole ning üritas moderniseeruda, kus vähegi võimalik. Moderniseerumine tähendas Osmanite jaoks just euroopalike suundumuste ning vaadete ülevõtmist. Muuhulgas tellis Osmanite sultanikoda Euroopast palju väärtkultuuri.

Türgi Vabariigi rajaja Kemal Atatürk aga tahtis rajada just ilmalikku, moodsat riiki, mis ka tema jaoks tähendas eeskätt euroopalikkust. Ehkki ta oli kõva käega valitseja, polnud tema meetodeis ka tollase Euroopa mõttes midagi erakordset.

Mitte ainult poliitikavaatlejad ja analüütikud, vaid ka lihtsalt Türgiga lähemalt seotud inimesed, näiteks äritegelased on veendunud, et Atatürgi pärandit välja juurida pole lihtne ühelgi uuel valitsejal.

"Ainult ideoloogia muutmine otseselt ei ole raske, kuid me peame ikkagi vaatama Türgi majandust, institutsioone, naabreid, kui võtame tema tulevikustsenaariume arvesse. Türgi eesotsas on siiski inimesed, kes on majanduse mõttes väga liberaalsed ja nad saavad väga hästi aru, et maailm on läbi põimunud, ja hoolimata sellest, mida nad rahvamasside ees räägivad, teavad nad väga hästi, et maailm on võrgustunud ja Türgi on osakene globaalsest majandusest," selgitas Hanso.

Euroopalikkus ning Atatürgist pärit ilmalikkus on nähtavad argistes asjades, tänavapildiski.

"Türgis olles oled sa pigem ikkagi Euroopas. Sa näed islamistlikke sümboleid siin ja seal, aga need ei ole rõhuvad ja need ei sunni sind käituma nagu täiesti teises keskkonnas," rääkis GoSwifti ekspordidirektor Sven Aulik.

Kaldumine kõva käe, marurahvusluse ja ka religioosse fanatismi poole näib olevat pigem madalamate sotsiaalsete klasside pettumuse tunnus. Mitte ainult Türgi eesotsas olevad inimesed, vaid ka suur osa äriringkondadest, kuid ka kultuuritegelastest, pooldab aga jätkuvalt avatud ühiskonda - see on nende eluviisis juba juurdunud.

"Tundub, et need inimesed, kes täna on äris ja elavad avatud elustiili ja käivad reisimas, eelistavad pigem seni kehtinud korda. Neile on kindlasti kasulikum, nii äri seisukohast kui ka inimesena, elada vabas keskkonnas, vabas ühiskonnas, kus neile ei ole selliseid keelde ja käske, mis tulevad kuskilt ülevalt poolt," arvas Aulik.

Aeglustunud majanduskasv vajab tõuget

Maailma mastaabis kuulub Türgi sisemajanduse kogutoodangu (SKT) koguväärtuse poolest 20 rikkama riigi hulka, olles selles edetabelis 18. kohal. Eesti on samas nimekirjas ligi 90 kohta allpool ehk 105. positsioonil. Suurim SKT on USA-s ja Hiinas.

Kuna Türgis elab ligikaudu 80 miljonit inimest, siis SKT ühe elaniku kohta on seal aga väiksem kui näiteks Eestis. Nominaalne SKT elaniku kohta on suurim Luksemburgis ja Šveitsis, Eesti on edetabelis 41. ja Türgi 67. kohal.

Türgi suurim tööstusharu on rõiva- ja tekstiilitööstus. Kuigi seal tehakse alltööd paljudele kuulsatele brändidele, on neil ka oma kuulsaid rõivabrände. Üks neist on Mavi Jeans, mille teksasid müüakse ka Eestis.

Teine oluline majandusharu Türgis on autotööstus. Sealsetes tehastes valmivad selliste kuulsate autobrändide nagu Fordi, Toyota, Renault', Fiat Chrysleri ja Hyundai sõidukid.

Türgi on ka riik, kus toodetakse rohkem koduelektroonikat. Nii mõnigi eestlane, kes on ostnud endale näiteks pesumasina, on kokku puutunud kaubamärgiga Beko. Teine juhtiv koduelektroonika tootja Türgis on Vestel, mis on ühtlasi suurim televiisorite tootja Euroopas.

Laevatööstuses on suurim Gemak grupp. Eesti suursaarte vahel sõitvad parvlaevad Leiger ja Tiiu valmisid aga sealses Sefine laevatehases.

Turism moodustab Türgi SKT-st umbes viis protsenti. Paljud eestlasedki on käinud Antalyas puhkamas ning lennanud sinna Turkish Airlinesiga, mis oli vähemalt mullu Türgi kõige väärtuslikum kaubamärk.

Mainimata ei saa jätta ka sõjatööstust, mille kasvust loodab riik ka olulist tõuget üldisele majanduskasvu tõusule.

Tõuget Türgi majandus vajab, sest mullu kolmandas kvartalis pöördus nende majandus langusesse. Möödunud suvel toimunud riigipöördekatse ja terrorirünnakud vähendasid sisetarbimist, turismi ja investeeringuid. Selle tulemus oli kolmandas kvartalis majanduslangus ning Maailmapank prognoosib kogu aastaseks kasvuks 2,5 protsenti.

Aastases vaates kahanes Türgi majandus viimati 2009. aastal, mil varasema aasta viieprotsendine kasv asendus 4,7-protsendise langusega. Pärast seda toibus majandus kiirelt ning 2011. aastaks koguni 11,1 protsendini.

Järgmisteks aastateks prognoosib Maailmapank tagasihoidlikku taastumist.

Nutt: Euroopal ja NATO-l on Türgit vaja ning vastupidi

Riigikogu liige ja inimõiguste spetsialist Mart Nutt arutles "Välisilma" otsestuudios ka selle üle, kuidas võivad arengud Türgis mõjutada Ankara suhteid Euroopa Liidu ja NATO-ga.

"Olukorras, kus Türgi peaks autoritaarseks riigiks muutuma, on see kahtlemata probleem väga suurele osale maailmas, sealhulgas ka Euroopale ja NATO-le. Aga kui teselt poolt vaadata, kui tugev on opositsioon olnud nii Erdoganile kui ka muudatustele, mida siis referendumiga sooviti saavutada, siis väga hõlpsalt see kindlasti ei lähe," prognoosis riigikogulane.

"Türgi on Euroopa Liiduga ühinemisest kaugemal, kui ta oli kümme aastat tagasi. See on ilmselge. Teisest küljest väga palju sõltub sellest, kuivõrd pragmaatiliselt türklased ühelt poolt, aga teisest küljest ka Euroopa riikide liidrid käituvad, sest kõigepealt majanduslikult Türgi ja Euroopa Liit on niivõrd tihedalt seotud, et nad on teineteisele hädavajalikud. Ei saa päris niimoodi teha, et Türgi pöörab näiteks Euroopale selja või siis Euroopa hakkab ignoreerima Türgit," selgitas ta.

Teine asi on Nuti sõnul migratsiooni teemad, mis panevad Euroopa Türgiga arevstama.

Kolmanda asjaoluna tuleb arvestada julgeolekuga - Türgi ei ole lihtsalt NATO liikmesriik, vaid Türgi on sõjaliselt teine riik Ameerika Ühendriikide järel, mis tähendab seda, et julgeolekupoliitiliselt on Euroopal kui NATO-l vaja Türgit ja vastupidi täpselt samuti. "Türgi nüüd päris NATO-le selga pöörata ei taha arvestades sellega, et ta jääb seal mitmete jõududega üksinda silmitsi," rõhutas Nutt.

"NATO ise defineerib ennast demokraatlike riikide organisatsioonina, eks ole. Aga kui me nüüd vaatame seda poolt, et mis kaalub nagu üles - kas siseriiklik poliitiline korraldus või sõjaline jõud, siis ma ütleks, et see sõjaline jõud on antud juhul NATO-le tähtsam," jätkas ta ning tuletas meelde, et külma sõja päevil toimus Türgis ka sõjaväelisi riigipöördeid ning riik jätkas NATO-s nendest hoolimata.

"Aga NATO-l oli Türgit vaja ja NATO-l on ka edaspidi Türgit vaja. Nii et ma arvan seda, et Türgi roll NATO jaoks on sedavõrd oluline, et siit üle piiri ei minda," arvas Nutt.