"Reporteritund": haridusspetsialistid toetavad varast keelekümblust
Eesti koolides ja lasteaedades on keelekümblusmeetodit rakendatud alates 2000. aastast ning õpetajate ja hariduskorraldajate senine kogemus näitab, et keelekümblus on kõige loomulikum ja efektiivsema meetod keel selgeks saada. Seejuures ei satu laste emakeele oskus ohtu ning meetod sobib ka pedagoogiliselt nõrgematele või logopeedilise mahajäämusega lastele, selgus Vikerraadio saates "Reporteritund".
Teadus- ja haridusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar selgitas, et Eestis võeti keelekümblusmeetod ehk lõimitud keeleõpe kasutusele 2000. aastal Kanada pealt, Eesti oludesse kohaldatuna. Meetodi järgimisel hoidsid silma peal Tartu Ülikooli teadlased, seega on Eestis see lähenemisviis algusest peale väga teaduslik olnud ning lapsi, kes sel viisil eesti keele on omandanud, on teaduse nimel uuritud läbi ja lõhki. See lubab teadus- ja haridusministeeriumil kinnitada, et tegemist on kõige loomulikuma ja efektiivsema meetodiga teise keele õppimisel.
Eestis rakendatakse nii varajast osalist kui ka täielikku keelekümblust, mis tähendab, et poole lasteaia pealt või hiljemalt esimesest klassist räägivad õpetajad lastega üksnes eesti keeles ning järjest hakkab lisanduma aineid, mida õpetatakse eesti keeles.Põhikoolis kasvab eestikeelsete ainete maht 75 protsendini.
Osaline varajane keelekümblus tähendab lasteaias, et poole päevast suhtleb üks õpetaja lastega eesti keeles ja teise poole teine õpetaja vene keeles, keeli ei segata. Koolis vastavalt on pooled ained eesti ja pooled vene keeles.
"Keelekümbluses kehtib põhimõte "üks keel - üks õpetaja". Õpetaja peab eesti keelt väga kõrgel tasemel valdama, et lapsed ei õpiks valesti ja see ei kinnistuks," hoiatas Käosaar, rõhutades, et C1 tasemest võib isegi väheks jääda - parem oleks, kui õpetaja valdaks õpetatavat keelt emakeele tasemel. "Võib osutada karuteene, kui nad õpivad ära selle vigase keele ja pärast on palju-palju raskem seda ümber õppida."
Hiline keelekümblus algab hiljemalt gümnaasiumisastmest. Spetsialistid leiavad, et kui enne gümnaasiumi või kutsekooli jõudmist ei ole noortele eesti keelt õpetatud, läheb neil väga raskeks. Ka kutsekoolid peavad alustama õppeainete omandamist 60 protsendi ulatuses eesti keeles.
Varajane keelekümblus toimub Eestis üksnes vabatahtlikkuse alusel - selle meetodiga liituvad vaid need koolid, kellel on olemas nii metoodikat valdavad õpetajad kui ka huvitatud lapsevanemad.
Lapsevanemate suhtumine on muutunud
Nii haridusministeerium kui Tallinna haridusamet kinnitavad, et venekeelsete lapsevanemate suhtumine keeleõppesse on viimase 15 aastaga tunduvalt positiivsemaks muutunud. Ka poliitikauuringute keskuse Praxis uuring näitab, et ligikaudu 80 protsenti mitte-eestlasi toetab eestikeelse aineõppega alustamist juba lasteaiast.
Tallinna haridusameti hariduskorralduse osakonna juhataja Marika Pettai kinnitas, et ka Tallinnas on venekeelseid haridusasutusi aasta-aastalt vähemaks jäänud ning tasapisi, loomulikul teel on kasvanud eestikeelse õppe osakaal.
"Venekeelsete haridusasutuste arv on järjest vähenenud - näiteks kahe kooli liitumisel läheb kool üle kas eestikeelsele või siis kakskeelsele õppele," tõi Pettai näiteks.
"See pole olnud mitte mingi poliitiline surve, vaid toetunud lapsevanemate soovile minna kas siis osalseilt või täielikult üle eesti keelele. Tallinn läheb täielikult eestikeelsele õppele üle siis, kui oleme valmis: kui valmis on lapsed, kui valmis on lapsevanemad ja kui valmis on lasteasutused, sest kui ei ole ressurssi, kui ei ole õpetajaid ja kui ka lapsevanematel puudub soov, siis Tallinn eestikeelsele õppele veel üle ei lähe - see oleks äärmiselt rumal," selgitas Pettai Tallinna haridusasutuste plaane.
Pettai kinnitas, et Tallinna lapsevanemad pole kindlasti eestikeelse keeleõppe vastu, aga üleminek sõltub ka õpetajatest, keda praegu ei ole piisavalt - keelekümblusmeetod eeldab õpetajalt selle valdamist. Praegu on aga on puudu ka tavalistest kvalifitseeritud lasteaiaõpetajatest ka eesti lasteaedades. Eesti keelele ülemineku korral jääks Pettai selgitusel kiiresti puudu eesti keelt väga hästi kõnelevaid õpetajaid ning jääks palju üle väga häid vene emakeelega lasteaia õpetajaid.
Pettai hindab aga keelekümblust kõrgelt, sest uuringutestki tuleb välja, et keelekümblusmeetod toetab kogu aju arengut.
Loksa kakskeelne kool on rahul
Loksa gümnaasium on kakskeelne kool, mis sellisel kujul moodustati seitse aastat tagasi, kui vene ja eesti koolid kokku pandi.
Loksa gümnaasiumi direktor Õnnela Tedrekin kinnitab, et neil pädevate õpetajate puudust koolis pole ning keelekümblus, mis algab Loksal juba lasteaiast, on end vaid õigustanud.
"Loksa kooli õpetajad on tugevad, teevad head tööd. Uuringud näitavad, et keelekümbluslapsed on ka muidu aktiivsemad. Keelekümblus muudab õpilaste meelsust - nad õpivad keelt hästi, võtavad huvitegevusest rohkem osa. Kes teeb, see jõuab," iseloomustas Tedrekin oma kooli kogemust.
Ehkki Loksal on üle 70 protsendi elanikkonnast venekeelne, on peredel motivatsioon lapsi keelekümblusklassi panna kõrge.
"Laste motivatsioon õppida on elus paremini toime tulla. Eelmisel aastal kolm õpilast proovisid ja tegid ära ka selle C1 taseme. Kui teeme allahindlust vanemale generatsioonile, siis on see iseasi, aga noortele ma küll ei pea allahindluse tegemist õigeks," peab Tedrekin eesti keele varast õpet oluliseks.
Loksa koolis õpetatakse ka teisi keeli - vene ja inglise keelt - keelekümbluse meetodil, kõik keeleõpetajad on läbinud lõimitud keeleõppe koolituse.
Tedrekin kinnitas, et keelekümblus ei ole kindlasti vene laste eestistamine - nende identiteet jääb alles ning hoitud on ka nende emakeeleõpe.
Käosaar tõi selle tõestuseks väite, et kolmandates klassides teevad keelekümblusklassi lapsed vene keele tasemetöö võrdväärsel tasemel vene keeles õppivate lastega.
Pettai möönis, et lapsevanemate seas on hirm, et lapsel jääb emakeel omandamata, levinud, kuid selle ärahoidmiseks aitab just kodu toetus ning eesti keele õppimist emakeele omandamisel takistuseks pidada pole põhjust. Ta tõi paralleeli eesti laste eesti keele oskusega, mis samuti kõigil lastel kõrgtasemel pole.
"Ka eesti laps eesti koolis ei pruugi saada eesti keelt väga hästi selgeks, aga kes või mis seal siis see segaja on olnud? Kas koolis õpitud vene keel, koolis õpitud inglise keel või lihtsalt õppimata jätmine?" viskas ta õhku.
Keelekümblus sobitub erivajadustega
Erivajadustega või logopeedilise mahajäämusega lastele sobib meetod samuti, nendega käib töö lihtsalt väiksemates gruppides.
Haridusministeeriumi esindaja Käosaar tõdes, et kuna keelekümblus eeldab niikuinii individuaalset lähenemist, siis sobib keelekümblus sellistele lastele isegi paremini.
"Soovin ümber lükata müüdi, et see sobib ainult eriti andekatele, kes niikuinii lennult kõike tabavad. Erivajadustega laste puhul on individuaalne lähenemine see võti, aga keelekümblus on tavapärane õpe, mis kasutab tavapäraseid metoodikaid ja mis põhineb Eesti õppekaval. Logopeedid töötavad ka keelekümblusklassides. See pole kuidagi erilisem, aga seal ei juhtu ka imesid, et muidu maha jäänud laps hakkaks keelekümblusklassis kuidagi eriliselt arenema," selgitas Käosaar.
"Keelekümblus sobib kõigile, see sobib ka nõrgematele lastele, kes näiteks reaalainetes ei ole nii edasi jõudnud - seda omandatakse võimalikult sarnaselt emakeelele. Väike laps hakkab imieteerima inimesi enda ümber, oma ema. Keelekümbluses siis hakkab laps imiteerima oma õpetajat," kirjeldas Käosaar protsessi.
Võimalus ka eesti koolidele
Spetsialistid leiavad, et ka eesti koolides võiks keelekümblust enam rakendada, sest kõige paremini omandavad lapsed ikka need keeled, millega loomuldasa kokku puutuvad - nii valdavadki lapsed interneti ja popkultuuri tõttu inglise keelt paremini isegi siis, kui nad prantsuse või saksa keelt esimese võõrkeelena õppima on asunud.
Käosaare sõnul võib Eestis iga kool kõiki keeli keelekümblusmeetodil õpetada ning seda ministeerium ka soosib. Ta kinnitas, et ka ülikoolid hakkavad selle põhimõttega vargsi kaasa tulema ning õpetajakoolitusse on hakatud lülitama lõimitud aine- ja keeleõppe mooduleid.
"Ainult grammatikakesksel moel üldiselt ei too seda tulemust, kui et keelt õpitakse kommunikatiivsel meetodil ja kui selles keeles õpitakse ka mingeid aineid. Ei tuleks mitte seada ainult see eesmärk, et õpid ära mingi keele, vaid et keel on vahend - see ei ole eesmärk omaette," rõhutas Käosaar.
Pettai sekundeeris talle: "Lapsel peab olema keele praktiseerimise võimalus, muidu ta õpibki sisuliselt surnud keelt."
Ka kõige paremad võõrkeele võõrkeele eksami tulemused on neil, kel on olnud selles keeles suhtlusvõimalust. seega tuleks esmalt ära õppida võõrkeelne suhtlus, grammatika peaks aga lisanduma hiljem, mitte vastupidi, nagu näeb ette klassikaline keeleõpe.
Käosaar avaldas lootust, et koolid hakkavad eksamite ja pingeridade painest vabanema ning lähevad selle trendiga kaasa, mitte ei hoia edetabelite hirmus kinni meetodist, mis võib tuua küll hea koha pingereas, ent ei anna lapsele praktilist keeleoskust eluks kaasa.
Toimetaja: Merilin Pärli