Valimisjaoskonnad, mida on kokku umbes 73 500, avati Saksamaal kohaliku aja järgi kell kaheksa hommikul ning suleti kell 18. (Eesti aja järgi siis vastavalt kell üheksa ja kell 19.)

Valimisõigust omavaid kodanikke on umbes 61 miljonit. Eelmistel, 2013. aasta valimistel oli valimisaktiivsus 71,5 protsenti. Nüüd oli see 76,2 protsenti.

Ringhäälingud avaldasid lävepakuküsitluste põhjal koostatud tulemuste prognoosi kohe pärast valimisjaoskondade sulgemist ning õhtu jooksul neid täpsustati veelgi.

Hetkel on juba selge, et Angela Merkeli erakonna juba sisuliselt ette teada võit jäi loodetust väiksemaks (32,9 protsenti häältest). Nii nõrgalt pole erakond esinenud 1949. aastast saadik.

Teisele kohale jäänud sotsiaaldemokraatide tulemus jäi nõrgaks, nagu ka varem juba eeldati, kuid sisuliselt on tegu sõjajärgse aja kõige halvema tulemusega (20,5 protsenti häältest).

Paremäärmusluses süüdistatud AfD saab 12,6 protsendiga aga kolmanda koha ja pääseb esimest korda parlamenti.

Järgnevad paremliberaalne Vaba Demokraatlik Partei (FDP) (10,7%), Vasakpartei (Die Linke) (9,2%) ja rohelised (8,9%).

Kõige tõenäolisem on nüüd, et käiku läheb nn Jamaica koalitsioon ehk valitsuse moodustavad Merkeli CDU/CSU, paremliberaalne FDP ja rohelised, sest sotsiaaldemokraadid ei soovi nn suures koalitsioonis enam jätkata ning tahavad opositsiooni minna.

Tegelike jõuvahekordade ja uue valitsuse koosseisu selgumiseks võib kuluda aga veel palju aega. 2013. aastal läks uue valitsuse moodustamiseks 86 päeva.

Praeguse seisuga saab väita järgmist:

* Valimisaktiivsus oli kõrgem kui 2013. aasta 71,5 protsenti, tõenäoliselt on see umbes 75 protsenti;

* Angela Merkel võitis ning jätkab väga tõenäoliselt liidukantslerina. Ükski koalitsioon pole praktiliselt võimalik ilma Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) ja selle Baieri liidumaa sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalne Liit (CSU) juhtrollita;

* tema erakonna valimistulemus oli aga oodatust oluliselt kesisem. Tegemist on erakonna viletsaima tulemusega pärast 1949. aastat;

* võit ja neljas ametiaeg kantslerina tuli Merkelile eelkõige tänu sellele, et peamiste konkurentide ehk sotsiaaldemokraatide tulemus oli veelgi nigelam - kõige nõrgem tulemus pärast Teist maailmasõda. Eelmiste valimistega võrreldes CDU/CSU isegi kasvatas oma edumaad SPD ees;

* peale CDU/CSU ja SPD kasvatasid kõik teised parlamenti pääsenud erakonnad oma toetusnumbreid;

* kahe suurpartei järel kolmandale kohale jõudis oodatust tugevama tulemusega paremäärmusluses süüdistatud protestipartei Alternatiiv Saksamaale (AfD) ja seda hoolimata sellest, et erakonda on räsinud sisetülid ning teised parteid nendega koostööd teha ei soovi;

* AfD jaoks on tegu esimese korraga, kui parlamendis kohti saadakse. Tegu on (sõltuvalt mõistete tõlgendamisest) ka esimese korraga, kui sõjajärgsesse Saksamaa parlamenti pääseb paremäärmusluses süüdistatud erakond;

* paremliberaalne Vaba Demokraatlik Partei (FDP) on kindlalt parlamendis tagasi ja läheb tõenäoliselt ka valitsusse;

* oma tulemust parandasid ka rohelised (Bündnis 90/Die Grünen), kes lähevad samuti tõenäoliselt valitsusse;

* vasakäärmuslik Vasakpartei (Die Linke) toetus püsis eelmiste valimistega võrreldes enam-vähem samal tasemel, kuid nende koht erakondade pingereas on madalam;

* hetkel on võimalikke Bundestagi kohti arvestades võimalik luua kaks parlamendiendamust omavat koalitsiooni - senine nn suur koalitsioon CDU/CSU ja SPD osavõtul ning nn Jamaica koalitsioon (CDU/CSU + FDP + rohelised);

* esimese võimaluse ehk suures koalitsioonis jätkamise on sotsiaaldemokraatide juhtpoliitikud hetkel selgelt välistanud. Nad peavad oma toetuse kukkumise põhjuseks suures osas just Merkeli valitsuspartneriks olemist ja soovivad seega olla nüüd taas juhtiv opositsioonipartei;

* FDP ja rohelised on kinnitanud, et nad on koalitsioonikõnelusteks Merkeliga valmis. Samas on neil kindlasti palju nõudmisi, eriti olukorras, kus nende poolt sõlmitud koalitsioon ongi hetkel ainsaks võimalikuks variandiks. Baieri sõsarpartei CSU ja FDP ei pruugi rohelisi just eriti sõbraliku pilguga vaadata ja vastupidi on tunded samasugused;

* CDU ja Baieri sõsarpartei CSU omavahelised suhted jätkuvad ilmselt pingelistena, sest Baieri liidumaal on järgmisel aastal valimised ning CSU ei saanud praegu piisavalt suurt võitu. Seega jätkavad nad kampaaniameeleolus ning arvestades seda, et nende poliitikud olid sisuliselt Merkeli (ja näiteks tema migratsioonipoliitika) teravad kriitikud juba varem, on ilmselt ootamas ees palju emotsioone;

* AfD valijate puhul joonistub välja mitmeid märkimisväärseid jooni - näiteks on suurem osa neist uuringutes tunnistanud, et ei hääletanud mitte niivõrd AfD poolt, vaid teiste parteide vastu. Samuti on erakonna toetus silmatorkavalt suur endise Saksa Demokraatlik Vabariigi valimisringkondades, mõnes regioonis ollakse lausa esimesel või teisel kohal;

* Venemaa väidetavad sekkumiskatsed ei olnud Saksamaa valmistel niivõrd nähtavad kui näiteks varem USA-s või Prantsusmaal, näiteks mingit suurt valimiste-eelset lekitamisoperatsiooni ei toimunud. Samas oli näiteks sotsiaalmeedias juba pikemat aega märgata Venemaa taustaga toetustegevust kahe Kremli poliitikale häälekat toetust avaldanud erakonna heaks - AfD ja Die Linke;

* Võimalikust mõjutustegevusest hoolimata on tõenäoline valitsuskoalitsioon Moskva jaoks kõige ebasoodsam. Sotsiaaldemokraatide seas oli Venemaal kas või juba endise liidukantsleri Gerhard Schröderi kaudu mitmeid sõbralikult meelestatud poliitikuid. Kui Merkel on olnud EL-i sanktsioonide üheks eestvedajaks ning ka Saksa kaitsekuluste tõstjaks, siis võimalik uus partner ehk rohelised on olnud kõige Kremli-kriitilisemad - inimõiguste küsimuses on nad häälekamad ning nad on vastu ka gaasitorule Nord Stream 2. Rohelistele võib uues valitsus väidetavalt minna ka välisministri portfell, sest rahandusministri kohta ihaldab omakorda FDP;

* nagu juba öeldud, tulevad koalitsioonikõnelused keerulised. Samas on koalitsiooni ja uue valitsuse moodustamine Saksamaal olnud alati väga pikk protsess. 15. oktoobril on olulised valimised Alam-Saksi liidumaal, mis võib tähendada, et mingit koalitsioonilepet ei sünni enne, kui see võitlus on ära peetud. Kui Merkelilt küsiti uue valitsuse kohta, avaldas ta lootust, et selle koosseis selgub jõulupühadeks;

* uus, Bundestagi 19. koosseis peab oma esimese istungi pidama 30 päeva jooksul pärast valimisi, seni on ametis 18. koosseisu rahvasaadikud.

Politico uuenev graafik prognoositava valimistulemuse kohta:

NB! Pikem taustainfo Saksamaa valimiste kohta on loetav allpool, pärast otseblogi akent.

OTSEBLOGI:

NB! Otseblogi näitab 20 viimast postitust, ülejäänute lugemiseks tuleb vajutada "Load more".

VALIMISTE STARDIPOSITSIOON JA TAUST

Angela Merkel, Martin Schulz (SPD), Alice Weidel ja Alexander Gauland (AfD), Sahra Wagenknecht (Die Linke), Christian Lindner (FDP) ja Katrin Goering-Eckardt ja Cem Ozdemir (Rohelised). Autor: AFP/Reuters/Scanpix

Viimaste arvamusküsitluste tulemused:

CDU/CSU: 34-37 %
SPD: 20-22 %
AfD: 10-13 %
FDP: 9-11 %
Die Linke: 8,5-11 %
Bündnis 90/Die Grünen: 7-8 %
Ülejäänud kokku: 3,5-5 %

2013. aasta valimiste tulemus:

CDU/CSU: 41,5%
SPD: 25,7 %
Die Linke: 8,6 %
Grüne: 8,4 %
FDP: 4,8 %
AfD: 4,7 % (Siis oli tegu sisu poolest oluliselt teistsuguse parteiga - Toim.)
Ülejäänud: 6,2 %

Kellest saab Merkeli koalitsioonikaaslane?

Arvamusküsitluste kohaselt saavutavad valimistel võidu liidukantsler Angela Merkeli Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) ja selle Baieri liidumaa sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalne Liit (CSU). See omakorda tähendab, et tõenäoliselt ootab Merkelit ees neljas nelja-aastane ametiaeg liidukantslerina. Valimisvõit ei tule arvatavasti aga nii suur, et see võimaldaks ainult CDU/CSU valitsust.

Euroopa Parlamendi endise presidendi Martin Schulzi juhitud sotsiaaldemokraadid (SPD) on Merkeli peamiseks konkurendiks, kuid liidukantsleri erakonnast jäävad nad oma toetuselt selgelt maha. Samas on uuringute kohaselt sotsiaaldemokraatide teine koht samuti kindel. Nende jaoks on suurimaks lootuseks, et neil ja nende võimalikel koalitsioonipartneritel õnnestub saada kokku piisavalt hääli, et panna kokku kirju koalitsioon - sellise stsenaariumi tõenäosus on hetkel väga väike. Samuti pole ka SPD jaoks vasakäärmuslik Die Linke probleemituks potentsiaalseks kaaslaseks.

Seega on nende valimiste peamiseks küsimuseks see, kes saavutab kolmanda koha ning kellest saab Merkeli koalitsioonipartner.

Võimalik kolmanda koha omanik, paremäärmusluses süüdistatud protestipartei Alternatiiv Saksamaale (AfD) on Merkeli jaoks koalitsioonipartnerina välistatud. Loomulikult ei ole selliseks partneriks ka vasakäärmuslik Vasakpartei (Die Linke).

Hetkel on Merkel nö suures koalitsioonis oma peamise konkurendi ehk sotsiaaldemokraatidega ning mõlemad erakonnad on enne valimisi mõista andnud, et nad pigem ei soovi sellise olukorra jätkumist. Pärast valimistulemuste selgumist võib see seisukoht loomulikult muutuda.

Väidetavalt on Merkeli eelistatuimaks valitsuspartneriks suure tõenäosusega tagasi Bundestagi jõudev Vaba Demokraatlik Partei (FDP). Võimalik koalitsioonikaaslane on ka roheliste partei (Bündnis 90/Die Grünen). Välistatud pole ka võimalus, et Merkel kutsub mõlemad kaks erakonda uude koalitsiooni.

Rohelised on andnud ka mõista, et nad on valmis Merkeliga liituma, kuigi neli aastat tagasi kukkusid koalitsioonikõnelused läbi. Rohelised on olnud opositsioonis juba 12 aastat. Väidetavalt on roheliste tavaliikmed aga kõige rohkem vastu nn Jamaika koalitsiooni kolmandale liikmele ehk ettevõtjaid toetavale FDP-le.

FDP oli Merkeli koalitsioonipartneriks aastatel 2009-2013 ja sellele järgnes niivõrd tõsine toetuse vähenemine, et nad langesid parlamendist välja. Kuigi minevikus on tehtud koostööd ka SPD-ga, on FDP sooviks taas Merkeli partneriks olla. Suureks võimalikuks komistuskiviks on see, et partei esimees Christian Lindner soovib saada rahandusministri portfelli, see aga tähendaks, et mõjuvõimas Wolfgang Schäuble peaks sellelt ametikohalt lahkuma.

Merkel on ise rõhutanud, et võit pole veel käes ning ka eksperdid nendivad, et palju sõltub valimisaktiivsusest.

Saksamaal on tavaks, et koalitsioonikõnelused kestavad kaua. 15. oktoobril on olulised valimised Alam-Saksi liidumaal, mis võib isegi tähendada, et lõplikku kokkulepet ei sünni enne, kui see võitlus on ära peetud.

Uus, Bundestagi 19. koosseis peab oma esimese istungi pidama 30 päeva jooksul pärast valimisi, seni on ametis 18. koosseisu rahvasaadikud.

Võimalikud koalitsioonid oleksid seega (üsnagi tõenäosuse järjekorras):

1. Suur koalitsioon: CDU/CSU + SPD;

2. "Jamaica": CDU/CSU + FDP + Rohelised. (Nimi on tuletatud sellest, et parteide värvid - must, kollane ja roheline - on ka Jamaica lipul. - Toim.);

3. Must-kollane: CDU/CSU + FDP;

4. "Valgusfoor" ehk punane, kollane ja roheline: SPD + FDP + Rohelised;

5. R2G: SPD + Die Linke + Rohelised.

Kui saadikuterohke on uus Bundestag?

Saksamaa valimissüsteem on kombinatsioon majoritaarsest ja proportsionaalsest süsteemist. Igal valijal on kaks häält - üks antakse poliitikule, keda soovitakse näha esindamas oma ringkonda, ja teine parteile. Iga kandidaat, kes võidab oma ringkonnas, saab automaatselt koha parlamendis. Ülejäänud parlamendikohad aga arvutatakse parteidele antud häälte põhjal ja parteide endi kohalike valiminimekirjade alusel.

Süsteemi tõttu pole ka Bundestagi kohtade arv kindel, vaid toolide arv sõltub valimistulemusest. Parlamendis peab olema vähemalt 598 kohta, kuid teoorias võib kohtade arv kerkida lausa 800 peale. Praeguses Bundestagis on 630 kohta.

Rohket kohtade arvu on mitmed analüütikud ka kritiseerinud.

Kui hea tulemuse teevad äärmuslikumad parteid?

Kuigi paremäärmusluses süüdistatud Alternatiiv Saksamaale (AfD) on oma 2015. aasta rändekriisi ajal saavutatud kõrghetkega võrreldes toetust kaotanud, on kindel, et viie protsendi künnise nad ületavad. 2015. aastal oli nende toetus 15 protsendi juures, praegu prognoosivad arvamusküsitlused AfD-le valimistulemuseks seitse kuni kümme protsenti häältest.

AfD toetust on peamiselt kahandanud mitmed sisetülid, ebaõnnestunud avalikud väljaütlemised ning ka see, et erakonda peavad paljud valijad nö ühe teema parteiks.

Pärast Teise maailmasõja lõppu pole ükski paremäärmuslikuks peetud erakond Saksamaa parlamendis kohti saanud. Nüüd võib aga tekkida olukord, kus AfD jõuab CDU/CSU ja sotsiaaldemokraatide järel kolmandale kohale.

Juhul, kui Merkel moodustab sotsiaaldemokraatidega uuesti suure koalitsiooni, jääks kolmandale kohale jõudmise korral AfD-le ka Bundestagi juhtiva opositsioonierakonna roll, mis Saksamaa parlamendi tavasid arvestades on vägagi auväärne roll ning selline areng oleks nii Saksamaa poliitika kui ka ühiskonna jaoks märgiliseks sündmuseks.

Samas on AfD-s kaks üsnagi erinevat leeri, mida esindavad ka kaks juhtkandidaati - käredama sõnavaraga Alexander Gauland ja mõõdukam Alice Weidel. Seega pole ka selge, milline tiib tulevases AfD parlamendifraktsioonis juhtrolli mängib.

Erinevalt AfD-st on teine äärmuslikum partei ehk vasakäärmuslik Vasakpartei (Die Linke) liiduvabariigi poliitikas juba "vana tegija" ning neil on oma kindel toetajaskond, kuhu kuuluvad nii Ida-Saksamaa aegade vastu nostalgiat tundvad inimesed kui ka kapitalismivastaselt meelestatud noored.

Samas on mitmetes väljaütlemistes, mis puudutavad näiteks kriitikat valitsuse, Euroopa Liidu ja NATO aadressil, justkui poliitilise skaala vastaspooltel asuvate AfD ja Die Linke vahel ohtralt sarnasusi. Üheks selliseks ühendavaks teemaks on ka Moskva poliitikat toetavad väljaütlemised.

Milline on Venemaa mõjutustegevuse jälg?

Ilmselt pole kunagi varem seoses Saksamaa valimistega räägitud nii palju võimalikust Venemaa poolsest sekkumisest. Põhjuse selleks annavad nii Kremli varasemad sekkumiskatsed USA ja Prantsusmaa valimistel kui ka Moskva laiemad infooperatsioonid lääneriikide avaliku arvamuse mõjutamiseks. Tegu pole ainult poliitikute või meedia aruteludega, sellise ohu eest on avalikult hoiatanud ka julgeolekuteenistused BND, BfV ja BSI.

Ka Saksamaal endal on värskemad kogemused Venemaa suunalt levitatavate libauudiste kohta olemas - näiteks libauudis migrantide poolt vägistatud vene-saksa neiust Lisast või teine libauudis, mille kohaselt vägistasid sakslastest sõdurid Leedus ühe tüdruku.

Suurim hirm on aga väidetavalt seotud 2015. aastal Bundestagi tabanud küberrünnakuga, mille abil said ründajad kätte ohtralt dokumente ja kirjavahetust, mis omakorda võimaldab Saksa poliitikute šantažeerimist kui ka valimiseelset suunatud lekitamist.

Viimasel ajal olevat ka märgata, kuidas Kremli infooperatsioonid on võtnud sihikule Venemaa taustaga Saksamaa kodanikud, keda on umbes 2,5 miljonit. Nende hääli on eriti aktiivselt püüdmas AfD ja Die Linke, kaks häälekalt Venemaa-sõbralikku erakonda.

Samas ei puuduta Moskvaga seotud niidid ainult protestiparteisid - sotsiaaldemokraadist endine liidukantsler Gerhard Schröder on oma erakonnas endiselt mõjuvõimas isik, kes pälvis suvel tähelepanu näiteks sellega, et korraldas Peterburis kohtumise välisminister Sigmar Gabrieli ja president Vladimir Putini vahel. Augustis saabus ka teade, kuidas seni Gazpromi huvides tegutsenud Schröder saab peagi Venemaa naftahiiu Rosneft juhatusse.

Ka Merkeli partei pole Venemaa-süüdistustest prii, hoolimata sellest, et väidetavalt on just Saksamaa mõjuvõim olnud see, mis on aeg-ajalt veennud kõhklevaid EL-i liikmesriike Venemaa vastu kehtestatud sanktsioone pikendama. Esiteks on just Merkeli valitsus olnud see, kes on sihikindlalt liikunud edasi Nord Stream 2 projektiga. Samuti on olnud silmatorkavad Baieri sõsarpartei liidri Horst Seehoferi Venemaa-visiidid ja kohtumised Putiniga.

Viimase aja avaldusi arvesse võttes võib väita, et kõige kindlamat Venemaa-suunalist kriitikat on Saksamaa parteide seas teinud rohelised. Kui näiteks Vaba Demokraatliku Partei (FDP) juht Christian Lindner rääkis augustis pingelõdvendusest Venemaaga, siis teatas roheliste kaasesimees Cem Ozdemir, et tema pole sellise arutluskäiguga nõus. Samuti on rohelised vastu Nord Stream 2 rajamisele.

Mõned kriitikud on lausa avaldanud arvamust, et Saksamaa Venemaa-suunalist sõbralikkust või vaoshoitust arvestades pole Moskval üldse vaja Saksamaa valimisi "häkkida". Samal teemal veel SIIN.

Samas on teised analüütikud veendunud, et oht on täiesti reaalne, kuigi seni pole veel midagi märkimisväärset juhtunud. Samal teemal veel SIIN.

Milliseks kujuneb uue Saksa valitsuse poliitika EL-is ja rahvusvahelisel areenil?

Merkelit on süüdistatud selles, et tal pole valimistel pakkuda suurt visiooni ning tema peamiseks argumendiks on status quo säilitamine. Samas, nagu arvamusküsitlused näitavad, on status quo ja stabiilsus see, mida paljud valijad valitsuselt ootavad.

Mitmed eksperdid on samas hoiatanud, et kuigi praeguste valimiste peamiseks teemaks on olnud migratsioon, julgeolek ning see sama status quo, siis olulised majandusteemad pole piisavalt tähelepanu pälvinud. Nimelt ei pruugi praegune majanduslik võimsus jääda kestma, kui juba nüüd oluliste reformidega pihta ei hakata.

Üheks palju tähelepanu pälvinud teemaks on kaitsekulutuste tõstmine, mis kaudselt tähendab ka eesmärki, et Saksamaa oleks tulevikus sõjaliselt samasugune suurvõim nagu ta on seda majanduslikult. Kaitsekulude tõstmist ja senisest suuremat vastutuse võtmist NATO-s toetab Merkeli erakond, kuid praegune koalitsioonipartner SPD on sellele selgelt vastu ning kampaania ajal on sotsiaaldemokraadid süüdistanud Merkelit "järeleandmistes" USA presidendile Donald Trumpile.

Saksamaa valimistest sõltub suures osas ka Euroopa Liidu tulevik. Näiteks reformimeelne Prantsusmaa president Emmanuel Macron on selgelt öelnud, et ootab mitmete oma ettepanekutega seni, kuni valimised Saksamaal läbi on.