Teisipäeva pärastlõunal 10 kilomeetri kõrgusel üle Eesti vongelnud jugavool, millega tuli kaasa Portugali metsapõlengu suits ja Sahara tolm, tegi pimedaks ka Sõmeru vallavanema Peep Vassiljevi kabineti.

Sõmeru (Rakvere) vallavanem Peep Vassiljev Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Vallavanem, kes rääkis parajasti oma kultuurispetsialisti Annika Aasaga, klõpsas laelambi põlema. Seinakell oli 14.30, kui kaks võõrast vaatasid ukse vahelt kabinetti: „Kas tohib?“

Vassiljev on 15 aastat valda juhtinud ja harjunud kõikmõeldavaid muresid vastu võtma.

„Me tahame streigist teatada.“

Vallavanem oli muidugi uudistest kuulnud, et tema Roodevälja külas asuva Rakvere lihakombinaadi tapamaja inimesed tahavad suuremat palka ja hakkasid hommikul streikima.

Palgad on seal väikesed, seda Vassiljev teab ja imestab Põhjamaade suure toidukontserni omanike suhtumise üle. Ega valla elanikud lihakombinaati eriti ametisse kipugi, küll toovad hommikuti kuus-seitse bussi Ida-Virumaa depressiivsetest väikelinnadest inimesi sinna tööle.

HKScan Estonia ehk Rakvere lihakombinaadi omanikufirma juhatuse esimees Anne Mere on kahe tule vahel, tunneb Vassiljev talle kaasa. Omanikud kaugel, töötajad madalate palkade pärast rahulolematud ja keeruline on palgafondi näiteks miljon eurot juurde saada.

See kõik ei lohuta aga kahte närvilist meest, kes teisipäeva pärastlõunal tulid arhitektide Maarja Kase ja Ralf Lõokese ideeprojektist „Kõrreline“ seitse aastat tagasi valminud põnevasse vallamajja, mida kunstikriitik Karin Paulus on kaunistanud väljendiga „rätsepaülikond Sõmerule“.

Sõmeru vallavalitsus Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Üks tulijatest, Rakvere lihakombinaadi tapamaja liinitööline Aivar Allese, paneb vallavanema lauale avalduse – kui tapamajas 50 protsenti palka ei tõsteta, algab 1. novembril streik.

Aga streik juba käib, ei saa vallavanem aru.

See on nüüd selline habemega ja segane lugu. Masu ajal kärbiti Rakvere lihakombinaadis kõigil 10 protsenti palka ning kuigi vahepeal on masu mööda saanud, elu ja hinnad edasi läinud, ei ole tapamaja liinitöölistel mingit palgatõusu olnud. Nad saavad 750-900 eurot kuus kätte, aga milline on nende töö, võib igaüks ise ette kujutada. Kolm nädalat tagasi viisid mehed lihakombinaadi personaliosakonda esimese streigiavalduse ja nõudsid 100 protsenti palgatõusu.

Anne Mere ütles seepeale, et nõudmine pole reaalne ja streik oleks ebaseaduslik. Ka tootmisdirektor Meelis Pihlak, kes kohtus streigimeestega 5. oktoobril, nimetas kahekordset palgatõusu utoopiliseks, kuid lubas hakata palkade asjus siiski läbi rääkima.

Järgmine kohtumine nädal hiljem, 12. oktoobril, lõppes töölistele kahe sõnaga öeldes „Ei midagi.“ 13. oktoobril viisid nad lihakombinaadi personaliosakonda uue avalduse, et hakkavad teisipäeval, 17. oktoobril streikima.

Täpselt nii läkski. HKScan Estonia ametlik seisukoht oli lihtne: see on ebaseaduslik tööseisak. Seadus ütleb, et streigist peab ette teatama tööandjale, kohalikule omavalitsusele ja riiklikule lepitajale. Lihtne avaldus kombinaadi personaliosakonda ei lähe arvesse.

Tapamaja liinitöölised said ka ise aru, et midagi läks neil viltu. Seepärast nad Sõmeru vallamajja kihutasidki. Palusid vallavanem Vassiljevilt nõu, kuidas streigiteate paberid korralikult täita. Õige vald oma inimesi hätta ei jäta ja vallavanem aitaski.

Oleme nüüd kõik rahumeelsed, võtame emotsioone maha, teeme asju korrektselt. Nõnda ütles Vassiljev lihakombinaadi meestele. Nemad arvasid, et see on hea plaan ja lubasid järgmisel hommikul tööle minna. Jätsid viisakalt kättpidi hüvasti.

Vallavanem tundis kergendust, ta ei taha, et suur ettevõte vallas käärima hakkaks. Igaks juhuks helistas Anne Merele, et ärgu ka too tehku järske käike ja homme on tapamaja liinitöölised ametis tagasi.

Asi tundus selleks korraks lahendatud.

Vassiljev võttis seinakapist jope ja asutas end koju minema. See on kuue minuti tee. Aga ei saanud – lihakombinaadi mehed jooksid vallamajja tagasi. Vahepeal oli kolm streikijat ebaseadusliku tööseisaku tõttu lahti lastud ja kombinaati politsei kustutud.

Kurvalt läks, on vallavanem koos meestega solvunud ja pettunud ka.
Tapamaja liinitööline Aivar Allese tõusis aga pärast kolmiku vallandamist endalegi ootamatult streikijate eestkõnelejaks, keda pojad õhtul teleuudistes nägid.

Töötajate esindaja Aivar Allese Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Veebruaris sai tal lihakombinaadis kümme aastat täis ja nii nagu seal kombeks, maksis firma iga aasta eest 25 eurot preemiat. Kokku 250 eurot. Maksud maha ja pangaarvele tuli 190 euro ringis, aga kena ikkagi.

Teisipäeva õhtul polnud enam midagi kena. Kolmapäeva hommikul samuti mitte. Tapamaja 28 töölist jätkasid streiki.

Anne Mere kutsus streikijad hommikul lihakombinaadi peahoone 2. korruse saali kokku ja pani valge paberilehe lauale – kirjutage oma tingimused.

Tingimusi oli kaks: kolm eelmisel päeval vallandatud töölist tagasi võtta ja 25 protsenti palka juurde. Anne Mere vastus oli konkreetne. Kolmiku vallandamise otsust ei muudeta. Punkt.

Anne Mere on kõva pähkel, tema järele ei anna, järeldas Aivar Allese.

Noh, oled ka lahti lastud, või? Nii küsis talt naine kodus.

Kõiki ei saa lahti lasta, muigab mees. Enam ei ole ka Ida-Virumaalt rohkem inimesi hommikuste bussidega tuua, juba räägitaksegi võõrtöölistest, on Allese jutte kuulnud. Need panevad teda pead vangutama. Lihtsam oleks lihakombinaat siit ära viia, rehmab ta irooniaga.

Neljapäeva hommikul kell 7.40 läksid Rakvere lihakombinaadi tapamaja töölised tööle tagasi. Siiski mitte kõik. Üks neist kirjutas ise lahkumisavalduse, ta ei tahtnud Rakvere lihakombinaadis enam töötada.HK Scani tootmine Sõmerus Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Teistele teisipäeval ja kolmapäeval töölt kõrvale jäänutele jagas ülemus välja kirjalikud hoiatused kahe streigipäeva eest, aga töölised neile alla ei kirjutanud.
Lihakombinaadis ametiühingut ei ole. Seal toimuvat seni kõrvalt vaadanud kogemustega ametiühingutegelane imestab ja ei imesta ka.

Eks ikka juhtub, et tööandja arvates saab kriisi lahendada ähvardamisega ja jõupositsioonilt, mis mõnikord õnnestubki, aga alati jätab ettevõtte sisemiselt ussitama, hoiatab ta. Ja soovitab: dialoog päästab, sest kui tekib esimest korda rahulik vestlus, siis tekib ka respekt.

1. novembril algava Rakvere lihakombinaadi tapamaja tööliste streigi tähtaeg muudkui tiksub.

Järgmisel teisipäeval kohtuvad kombinaadi juhid ja streigiähvardajad. Miks nii kaua oodata, ei mõista Sõmeru vallavanem Peep Vassiljev. Kui pinged üleval, peaks kiiremini omavahel rääkima.

Riiklik lepitaja Meelis Virkebau, kes nimetab seda kõike tavaliseks töötüliks, püüab järgmisel nädalal kohtuda tööliste ja kombinaadi juhtidega, nii osapooltega eraldi kui ka koos. Tema soovib, et mõlemad suud puhtaks räägiksid ja usub õnnelikku lõppu.

Aivar Allese istub neljapäeva õhtul, pärast tööpäeva lõppu, koduse Haljala ühes söögitoas ning joob koore ja suhkruga kohvi. Ta on kogu loo ära rääkinud, isegi tunnistanud, et esialgne 100-protsendilise palgatõusu nõue oligi utoopiline, kahtleb, kas lihtsad töölised üldse suudavadki astuda nii suure ettevõtte vastu, kuid demokraatlikus riigis peab õiglus olema.

Tema tahab Anne Merega kokkuleppeni jõuda ja et streik ära jääks.
Äkki ütleb ta selles olukorras midagi ootamatut: „Kuidas see kõik Rakvere [lihakombinaadi] toodetele mõjub? Rahvas on kuri, lugege kommentaare.“