ETV saade "Pealtnägija", mis aastalõpu puhul kutsus saatejuhi rolli kolm tuntud inimest, palus Reformierakonna auesimehel ja kunagisel ajakirjanikul Siim Kallasel anda hinnang viinarallile Läti piiril.

Massiivne alkoäri lõunapiiril ehmatas isegi uue valitsuse ära, mistõttu aktsiisitõusu tempole tõmmati pisut pidurit, sest vaekausil on ühel pool rahva tervis, teisalt maksude alalaekumine. Kallas esindab aga suurimat opositsioonijõudu, kes on aktsiisipoliitika suhtes üldiselt väga kriitiline.

"Mina olen oma elus kaotanud neli väga head sõpra alkoholismi kätte ja ma olen kuulanud professor Jüri Saarma loengut, kes ütles, et me uurime ja kogu maailm uurib alkoholismi. Me ikka uurime, miks üks inimene hakkab jooma ja teine inimene ei hakka jooma. Ja meil ei ole vastust," nentis Kallas.

Valkas, otse Eesti-Läti piiril asuv endine piiripunkt on juba üle kahe aasta alkoholipood, reede õhtul kaks nädalat enne jõule käib kõva tunglemine, alkoholi ostetakse kastide ja kärudega.

Alko1000, mis avas piiril kolm poodi – Valgas, Iklas ja Apes – on ülemöödunud aastal Tallinnas langetatud aktsiisitõusu otsusest kõige rohkem võitnud.

Alko1000 omanik Meelis Reiljan tõdes, et rahvast on terve päeva olnud ja ta usub, et enne jõule tuleb veelgi enam. "Eks siin hinnavõrdlus ole näha, et milline vahe on Eestiga Lätil," nentis ta.

Reiljani sõnul on parim müügiartikkel ikka vana hea, 40-kraadine soojendaja, viin, kuid minev kaup on ka õlu.

Kallas nentis, et poes on hea võrdlusmoment, sest Tallinnas maksab õllekohver 22,5 eurot, kuid siin poes kaheksa või üheksa eurot.

"Viru Valge on Tallinnas müügil hinnaga 10,28 eurot, siin 5,58 eurot. Peaaegu pool on vahet. See on ikka tõsine vahe," nentis ta.

Kallas uuris Reiljanilt, kui palju käive on tõusnud selle aja jooksul, kui need aktsiisid on sellisena kehtestatud?

Reiljan kinnitas, et koguste mõttes on tõus topelt.

"Vägev, igati kadestamisväärne," märkis Kallas.

Juba 2016. aastal oli Alko1000 käive üle 17 miljoni euro ja kasum 120 000 eurot ning võib arvata, et tänavu ületab selle tulemuse suurelt.
Valkasse sõidetakse soodsa tulivee järeke isegi Soomest ning pole ka saladus, et üha rohkem on neid, kes müüvad Lätis hulgi ostetud kauba edasi, mis on rangelt võttes rikkumine, kuid mida on tollil ja maksuametil äärmiselt koormav tõestada.

Alates juba 19. sajandi karskusliikumisest ja kuivast seadusest on viinakuradiga püütud igati võidelda.

Psühholoog Jaan Saare juhitavast võõrutuskabinetist Viljandi külje all asuvas Jämejala kliinikus on ainuüksi viimase pooleteise aasta jooksul läbi käinud 600 alkoholisõltlast.

"Mingit imeravimit põhimõtteliselt ei ole olemas ja tõenäoliselt ei tule. See tuleneb suuresti alkoholi enda mõjust, mis on mittespetsiifiline. Kui näiteks opioidid on spetsiifiline, nikotiin on spetsiifiline, siis alkohol toimib mittespetsiifiliselt ehk süsteemselt," nentis Saar.

Tema sõnul ei ole alkohol ainult meditsiiniline probleem. "Seal on nii sotsiaalne osa, muud regulatiivsed mehhanismid ehk me ei saa vaadata seda kitsalt kehaliselt, psüühiliselt ja sotsiaalselt," ütles Saar.

Ta tunnitas Kallasele, et ravile tulek ei ole lihtne. "On mehi ja naisi, kes on eelmise aasta sügisest saati hoidnud, kas põuetaskus, ajalehe väljalõiget selle kohta, et see kabinet on avatud või meie numbrit ja lootnud, et nad saavad toime, kuid siis ikkagi tulnud," märkis Saar.

Nagu ilmestavad ka vanad patsientide perfokaardid Jämejala arhiivist, on siin alkoholismiga võideldud aastakümneid. Napsitamist on läbi aja püütud piirata, alates Mihhail Gorbatšovi kuivast seadusest ja lõpetades üleskutsega ”Mina septembris ei joo”, kus Karl-Erik Taukar ja teised kuulsused alkoholist loobusid, kuid tulemus on olnud parimal juhul ajutine.

"Paraku on tõesti alkoholiprobleemiga püütud enamasti tegeleda läbi võitluse, tähendab, läbi negatiivse. Et ei joo, siis peaks probleem kaduma, mis ei ole väga mõistlik lähenemine, sest vältimine on suhteliselt rumal vahend, aga tõhus. Kui me võtame mõne teise kroonilise haiguse, siis sõltuvus on krooniline haigus," nentis Saar.

Kallas nentis, et viimasel ajal on hakatud kangesti uskuma, et meil on hädasti vaja piiranguid. "Kui mina nõukogude aja peale mõtlen ja kui piiratud oli ametlikult alkoholi kättesaadavus ja eriti Gorbatšovi ajal - ainult kell 14-17 ja monopolides ja kui ma ütleksin, et joomine oleks selle võrra väiksem olnud, siis see oleks ilmne liialdus," tõdes Kallas.

"Vaatasin ka just järgi võrdlevad andmed ja ka siin on see kõikumine, kuidas ühiskond reageerib, see on tsükliline. Samal aastal, 1984, mil Gorbatšov piirangud seadis, siis enne seda oli pidev alkoholi tarbimise tõus olnud - 11,4 liitrit puhast alkoholi elaniku kohta. Siis seati piirangud, nüüd vahepeal oli see alla-üles väikesed kõikumised. Aastal 2004 oli põhimõtteliselt samal tasemel 11,2 või 11,1 ja aastal 2014 oli jälle samal tasemel," tõdes Saar.

Saare sõnul seega ainuüksi keeldudest ei piisa, sest ka uuringud näitavad, et keskmiselt tehakse Eestis alkoholiga tutvust juba 12-aastaselt ja 15-aastaselt on seitse noort kümnest alkoholi proovinud.
Triin Ruumeti film “Päevad, mis ajasid segadusse” näitas, kuidas 90ndatel ajas maakohtades noori jooma tegevusetus.

"Kui ma poolteist aastat tagasi presidendedikampaania ajal Eestile tiiru peale tegin, nägin enda üllatuseks sarnaseid noorte kogunemisi ka praegu," nentis Kallas.

10 aastat Karksi-Nuia noorsoopolitseinik olnud Elerin Tetsmann kinnitas käibetõde, et alkohol taastoodab õnnetust ehk needus käib kujundlikult isalt pojale.

Nii nagu Saar, leiab ka Tetsmann, et lihtsate keeldude ja käskudega asja ei lahenda, vaid on vaja laia lähenemist, mis algab tegelikult kogukonna märkamisest ja sekkumisest.

"Need hoiakud ei ole kogukonnana välja kujunenud, et ka need samad näited kui paar noort on seal kaupluse ees, võib-olla teevad kõvemat häält ja lärmavad, segavad poes käijaid, siis väga vähe on neid inimesi, kes tegelikult sekkuvad. Enamus on neid, kes tõmbavad krae üle kõrvade ja kõnnivad sealt eemale," nentis ta.

Klassikaline noorte kogunemispaik on bussijaam. Karksi-Nuias pandi pahanduste ärahoidmiseks üles valvekaamerad, mille pilt jookseb vallavanema arvutisse ning vajadusel küsib vallavanem sotsiaalpedagoogi abi.

Kohaliku gümnaasiumi sotsiaalpedagoogi Virve Jassiku sõnul tuleb ekstsesse ette, kuid teisalt on piiride katsetamine noorte puhul ka normaalne.

"Populaarne sünnipäevade pidamise koht on ka Karksi külamaja. Kui tüdrukud siin sünnipäevi pidasid, oli kõik korras, ruumid koristatud. Aga kui üks poiss pidas, siis oli külamaja perenaine nii solvunud, et lapsi sinna ei lase. Pidu oli väheke käest ära läinud, seal oli natuke lõhutud ja palju tuli koristada," nentis ta.

Jassik tõdes, et noored ikka proovivad alkoholi ning see on suureks saamise raske tee.

Saar leidis, et iseenesest on karskusliikumine tore asi, kuid see on väga ühepoolne ning ei aita neid, kel on probleem juba tekkinud.