Kuidas Iraani meeleavaldused alguse said ja kaugele need areneda võivad?

Eelmisel nädalal Iraanis puhkenud valitsusvastased meeleavaldused on kõige tõsisemad massirahutused pärast 2009. aastat.
Näiteks Soome ajaleht Helsingin Sanomat on teinud praegustest rahutustest põhjaliku ülevaate. Väljaanne Slate aga nendib, et meeleavalduste puhkemine on rahvusvahelise avalikkuse avalikkuse jaoks üllatav eelkõige seetõttu, et Iraani aktiivne tegevus välismaal - näiteks Süürias, Liibanonis ja Jeemenis - on varjutanud siseriiklike probleemide paisumist.
Kuidas meeleavaldused algasid?
Meelevaldused said alguse 28. detsembril riigi kirdeosas asuvas Mashhadi linnas. Tegemist on olulise šiiitide palverännulinnaga.
Inimesi kutsuti tänavale rakenduse Telegram kaudu ning juba samal päeval hakkasid rahutused levima ka teistesse linnadesse.
Esimesel päeval võttis meeleavaldustest osa vaid mõnisada inimest. Teadete kohaselt protestisid meeleavaldajad eelkõige hinnatõusu vastu, kuid juba siis oli kuulda üksikuid hüüdlauseid valitsuse vastu ja selle vastu, et Iraan on liiga palju sidunud enda välismaiste konfliktidega.
Ühe väite kohaselt olid esialgsete meeleavalduste algatajateks usuäärmuslased, kes soovisid rahva majanduslikke probleeme ära kasutades rünnata nende poolt liiga mõõdukaks peetud president Hassan Rouhani vastu.
Kui see väide paika peab, siis võtsid meeleavaldused aga plaanitust hoopis erineva suuna, sest mitmel pool näiteks Qomi linnas skandeerisid meeleavaldajad hüüdlauseid, mis olid otseselt islamistliku riigivalitsemise vastased. Näiteks meenutati hea sõnaga 1979. aastal islamirevolutsiooni poolt võimult kukutatud šahh Reza Pahlavit. Najafabadis karjusid protestijad omakorda "Me ei soovi islamivabariiki". Rashtis nõuti "surma revolutsioonilisele kaardiväele" ning Khorrambadis "surma diktaatorile".
Viie päeva jooksul on meeleavaldused levinud ka pealinn Teherani ja kokku on neist üle riigi võtnud osa juba kümneid tuhandeid inimesi.
Meeleavaldajaid ühendab igal juhul pettumus majandusliku olukorra ja esmatarbekaupade kallinemise pärast. Näiteks noorte töötuse määr on kerkinud juba peaaegu 30 protsendini. Samuti kritiseeritakse valitsust selle eest, et samal ajal kui rahva olukord halveneb, osaleb Teheran üha rohkem välismaistes sõdades ning toetab relvastatud osapooli Süürias, Iraagis, Liibanonis ja Jeemenis.
Kuidas on Iraani võimud reageerinud?
President Rouhani on kutsunud meeleavaldajaid üles vaoshoitusele. Oma telepöördumises rõhutas president, et kodanikel on küll õigus võimukandjaid kritiseerida, kuid ta hoiatas ka, et vajadusel on võimalikud ka jõumeetmed.
"Valitsus ei tolereeri neid, kes hävitavad avalikku omandit, rikuvad avalikku korda või loovad ühiskonnas ebastabiilsust," selgitas ta.
Praeguseks on hukkunud juba kümneid inimesi, sadu on võetud vahi alla. Samas on võimud olnud veel ajalugu arvestades vaoshoitud ning 2009. aasta taset pole massirahutused veel saavutanud. Tookord protestisid mõõdukamad iraanlased selle vastu, et presidendivalimistel osutus - väidetavalt kallutatud viisil, võidukaks taas konservatiivsem president Mahmoud Ahmadinejad. Need meeleavaldused suruti võimude poolt lõpuks jõumeetodeid kasutades maha.
Praegune olukord on igal juhul Iraani valitsuse jaoks keeruline, sest võimude jõulisem reaktsioon võiks tekitada veelgi suurema protestilaine, eriti noorte seas. Valitsus loodab eelkõige sellele 1979. aasta revolutsiooni pärandit toetav osa ühiskonnast asub kindlameelselt võimude selja taha. Sellega on seotud ka rohked ja sageli võimude kaasabil korraldatud valitsusmeelsed meeleavaldused.
Praegu on teada ka see, et mitmel pool riigis on ligipääs internetile blokeeritud, samuti on väidetavalt ajutiselt piiratud ka näiteks Telegrami ja Instagrami kasutamist.
Just sotsiaalmeedia puhul on praegune olukord 2009. aastast oluliselt erinev. Tookord oli nutitelefon vähem kui miljonil iraanlasel, nüüd on see umbes 48 miljonil. Telegrami rakendust aga kasutab umbes 40 miljonit iraanlast.
Kuidas on maailm reageerinud Iraani meeleavaldustele?
Iraani meeleavaldajatele on kõige häälekamalt avaldanud toetust USA, sealhulgas president Donald Trump. Oma muret on väljendanud ka Euroopa Liit ning samuti ka naaberriik Türgi.
Samas on välismaailmal keeruline saada sündmustest terviklikku ülevaadet, sest Iraani valitsus on viimastel aastatel välisajakirjanike tegevust riigis oluliselt piiranud.
Kui kaugele võivad praegused meeleavaldused viia?
Hetkel on seda raske öelda. Nagu juba öeldud, pole massirahutused veel saavutanud 2009. aasta taset, samas pole veel hetkel märke sellest, et meelavaldused võiksid kuidagi raugeda, pigem vastupidi. Ehk edasised arengud sõltuvad suuresti võimude reaktsioonist.
Võimudel - nii kõige kõrgemat võimu omavatel usujuhtidel kui ka valitsusel - on vajadusel võimalik mässava rahva vastu kasutada rikkalikku arsenali.
Senise islamistliku valitsemise jätkumist on valmis vägivalla abil kaitsema eelkõige revolutsiooniline kaardivägi, mis on Iraani kõrgeima juhi ajatolla Ali Khamenei otsealluvuses.
Samuti saab režiim arvestada võimalusega, et kui iraanlastest korrakaitsjad pole teiste iraanlaste represseerimisel piisavalt efektiivsed, siis saavad nad alati tuua
välismaalt enda poolt toetatud šiiitlike rühmituste võitlejaid seda tööd tegema.
Ehk kokkuvõtlikult tuleb arvestada sellega, et ühel pool on ilma selgete liidriteta relvitud kodanikud, teisel poolel aga kogenud vägivallaaparaat, mis teab selgelt, mida ta tahab.
Iraani mõistes mõõdukaks presidendiks peetud Rouhani jaoks on tegu eriti keeruka olukorraga, sest ilmselgelt on suurem osa protestijatest need, kes valimistel tema poolt hääletasid, ja nüüd on tal raske olla see isik, kes käsib meeleavaldused veriselt maha suruda.
Osa analüütikuid juhib tähelepanu ka sellele, et võib-olla laseb revolutsiooniline kaardivägi protestilainel teadlikult suuremaks paisuda, et siis neid maha surudes oma mõjuvõimu riigis suurendada.
Toimetaja: Laur Viirand