Jõhvi vallavolikogu esimees Niina Neglason hääletas volikogus endaga seotud ettevõtet Corrigo soosivalt. Kahju on umbes 40 000 eurot ehk see töötasu, mille ta huvide konflikti olukorras ettevõttest töötasuna teenis. Hiiglaslik summa. 

„Mis tehtud, see tehtud. Kui ma olin nii rumal, siis järelikult pean selle eest ka vastutama,“ kommenteeris Neglason ERR-i Virumaa korrespondent Rene Kundlale antud intervjuus. 

Neglason selgitas, siiraste ja säravate silmadega, et volikogus omavalitsuse ruumide Corrigole rentimise poolt hääletades ei tekkinud tal hetkekski tunnet, et olukorras võiks esineda huvide konflikt.

Ei olnud nii põhjalikult seadust lugenud, tunnistas ta tagantjärele, neis asjus oli teadmistes lünk. „Arvan, et neid eksimusi võib olla paljudeski volikogudes,“ märkis Neglason veel.

Ja tal on täielikult õigus. 

Riigikontroll uurib juba kümmekond aastat korruptsioonivastase seaduse täitmist kohalikes omavalitsustes. Mulluse ja paar aastat varem tehtud uuringu vahele jäänud ajal ei ole olukord kuigi palju paranenud. Piltlikult võib öelda, et Neglasoni kahest naabervallast vähemalt ühes esineb sarnaseid probleeme.

„Sel aastal (2017 – toim) lõppenud audit näitas, et kahes kolmandikus meie poolt [kontrollimiseks] valitud kohalikest omavalitsustest oli rikutud korruptsioonivastast seadust. Ma ei näe, et [olukord] oleks paremaks läinud," tõdes riigikontrolli peakontrolör Airi Mikli läinud sügisel ETV saates „Suud puhtaks“.

Riigikontroll käitub nagu korralik lapsevanem. Esmalt ütleb omavalitsusele, et oma tuba tuleb korras hoida, siis kontrollib, kas tuba on ikka koristatud. Kui selgub, et KOV pole just eriti hästi oma kohustusega hakkama saanud, selgub enamasti järgmiseks, et KOV ei tea, kus asub tolmuimeja. Riigikontroll aitab imuri üles otsida, aitab töölegi panna, aga koristamine peab jääma ikka „lapse“ õlule.

Olgem ausad, koristamine on tüütu kohustus. Saab ju ka kuidagi ilma. Ja nii leiabki riigikontroll kaks aastat hiljem samasse tuppa astudes, et voodi all on koletu tolmurull. 

Metafooridest tagasi reaalsusesse. Kelle asi on enda tööd suunavate seadustega kursis olla? Mõistagi töötaja enda asi, sest kui pahandused päevavalgele tulevad, ei vabasta seaduse mittetundmine selle täitmisest. Niisiis on Neglasonil ka selles osas õigus, kui ta ütleb, et peab nüüd vastutuse võtma. Siin ei ole loogilisemat vastust.

Riigikontrolli auditist ilmneb aga veel üks osaline, kes võiks KOV-ide „koristamise“ asjus vastutust tunda. See on justiitsministeerium.

Selleks, et kohalikud omavalitsused oleks puhtamad, on välja mõeldud korruptsioonivastane strateegia. Et sellest ka mingit tolku oleks (ehk et seda ka rakendataks), on justiitsministeeriumi teha.

Üks eesmärk strateegias on sisekontrollisüsteemi arendamine. Omaette küsimus on muidugi see, mismoodi on võimalik, et sellist asja alles nüüd arendatakse ja kuidas on arvatud, et seni ilma selleta saadakse. Igatahes – sisekontrollisüsteemi arendamine on omakorda rahandusministeeriumi vastutusala. Juba viiendat aastat pusitakse selle kallal, et oleks üks terviklik veebirakendus, kus oleks samal ajal näha avaliku raha kasutamine ning selle kasutajate seosed ettevõtete ja muude isiklike huvidega. 

Viimatise auditi järel paistis riigikontrollile, et justiitsministeeriumi seatud eesmärkide poole liikumine on ebamäärane. „Tundub, et justiitsministeerium ja rahandusministeerium ei saa omavahel kokkuleppele," sõnas Mikli oktoobris saates "Suud puhtaks". 

Olnuks see süsteem olemas, nagu oli esialgu plaanis – 2015. aastal –, tulnuks Neglasonil (või tema kolleegidel volikogus) teha vaid paar klikki, et näha, kas tema hääletuses osalemine tuleks ehk volikogus arutlusele võtta. Või kõige loogilisemalt: kas tal tuleks hääletamata jätta.

Nii konkreetse platvormi kui ka kogu strateegia eesmärkide täitmine pidanuks esialgsete plaanide kohaselt juba kaks aastat tagasi valmis olema. Tähtaegu aga pikendati, sest vahepeal kulus põhiline aur haldusreformi lõpetamisele. 

Seega, kui Neglason tõepoolest teadmatusest volikogus hääletades kaks kärbest ühe hoobiga püüdis lüüa, on ta üks selge näide sellest, miks justiitsministeerium peaks riigikontrolli nõu kuulda võtma ja näiteks rahandusministeeriumiga kokku lepitud tähtaegade osas nõudlikum olema. 

Justiitsminister Urmas Reinsalu on riigikontrollile lubanud, et 2018. aastaks (ehk juba nüüd) on riskihindamise ja sisekontrolli juhised olemas ning riigiraha.ee rakendus samuti arendatud selliselt, et oleks võimalik kontrolldida KOV-de ja eraõiguslike isikute vahelisi tehinguid. Aga aeg aina tiksub. 

Mis saab siis, kui haldusreformi lõpuks kas sisuga täitma hakatakse? Kuidas saavad kohalikud omavalitsused võtta oma õlule suuremaid eelarveid ja sellega koos ka suuremat vastutust, kui nad ei ole oma tööd suunavate seadustegagi kursis? Kuidas saab ministeerium panna omavalitsustele rohkem ülesandeid, kui nad pole valmis neid sealjuures nõustama ja toetama?

On piinlik, et vallavolikogudes on massiliselt inimesi, kes ei suuda (või ikkagi ei taha?) märgata võimalikku korruptsiooni. Paraku – nagu ilmneb riigikontrolli audititest juba aastaid – omavalitsustes endis see olukord paremaks ei lähe. Seega on vaja välist tõuget. Ministeeriumid, pall on teil.

Ja kes tahab saada materiaalsemaid põhjuseid, miks Reinsalu viienda käigu sisse peaks panema, siis palun: Neglasoni kaasuses on kahju hinnatud 40 000 eurole, riigikontrolli auditi käigus avastati veel kaks juhtumit suurusjärkudes 50 500 ja 20 000 eurot. Need summad puudutavad vaid vähem kui kümmet inimest. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.