"Naised ei ole sünnitusmasinad. Naised on ka inimesed. Neil on ka omal elu. Kogu ühiskond peab olema lapsesõbralikum, et rohkem lapsi sünniks. Siinsamas Vikerhommikus räägiti lasteaiakohtade tasudest. Aga ütleme, et sul on kolm lasteaiaealist last ja sa oled tubli ämmaemand, aga teenid 600 eurot kuus. Ja siis jääd mingil põhjusel üksi ja pead sellest 600 eurost maksma 200 lasteaia eest. See ongi põhjus, miks tublid ämmaemandad otsustavad Eestist lahkuda," rääkis Kai Haldre Vikerhommikus.

Iibeteema tõusetus sel nädalal, kui meestearst Margus Punab kirjutas Postimehes arvamusartikli, kus nimetas vanemahüvitise süsteemi oma aja ära elanuks ning soovitas "bioloogiliselt võimekamatele naistele hakata maksma alates kolmandast lapsest keskmist palka". Kai Haldre sõnul on Punab ta hea sõber juba 25 aastat ning nad on varemgi omavahel tulised lahinguid pidanud, kuid lahkunud alati sõpradena. "Tema meetod ongi provotseerida, aga tegelikult kuulab ta ka teistsugust arvamust."

Haldre sõnul tuleb iibeteemat vaadata laiemalt kui vaid naiste teema ja kulutõhusus.

"See ei ole ainult naiste teema ja teisalt peame vaatama kui palju meil inimesi välja rändab või kui palju sureb narkosurmadesse ja liikluses. Puhtalt kulutõhususele iibe temaatikat taandada pole õige. See on lihtsustatud lähenemine, kuigi kütab alati kirgi."

Haldre sõnul on ta viimased seitse aastat puutunud igapäevaselt kokku viljatusravi patsientidega.

"Inimesi on seinast seina. Aga see ei ole vaid nii, et naiste peas on midagi. See on naise ja mehe ühine teema reeglina. Lapse saamine on eksistentsiaalne teema. See on küsimus, mida ma elult tahan saada. Kel pole lapsi, muutub see teema eriti kriitiliseks 40-aastaselt. Siis tekivad küsimused, et kas see oligi mu elu ja mis edasi saab? Ehk küsimust ei saa taandada vaid rahale, kuigi baassissetulek on ka oluline."

Haldre sõnul on lapse saamine aastal 2018 palju teadlikum otsus kui paarkümmend aastat tagasi ning nüüd on hakanud rohkem lapsi saama ka haritumad naised.

"Sellega on ka esmasünnitajate vanus kasvanud. Kui 2016. aastal oli meil esmasünnitaja keskmine vanus 28 aastat, siis 1990-ndate alul oli see näitaja meil üks noorimaid Euroopas, 22 aastat. Nüüd see esmasünnitamise vanus järjest tõuseb, mis tähendab ka, et sünnib vähem lapsi. Positiivne pool asja juures on aga see, et lapse saamisel tehakse teadlikumaid valikuid ja ka kooselud on püsivamad."

Haldre sõnul on Eestis väga madal abortide tase, sest inimesed on muutunud palju teadlikumaks oma seksuaaltervisest ja reproduktiivtervisest. Samas möönab ta, et viljakusteadlikkusest peaks hakkama rääkima juba koolis.

"Inimese viljakusteadlikkust peaks juba koolis bioloogiatunnis õpetama. See õpetus peaks haarama seda, millal naiste viljakus hakkab langema. On väga kurb kui meie poole pöördutakse liiga hilja ja midagi pole enam teha. Viljakus hakkab 30-ndates eluaastates langema ja me ei saa seda pidurdada."

Kui Margus Punab taandas meeste rolli lapse saamisel minimaalseks, peab Kai Haldre seda väga oluliseks, sest see tugevdab lõppkokkuvõttes perekondi.

"Kui ma alustasin oma tööd 1989. aastal, siis julgemad mehed olid vaid sünnitusmaja akna taga ja keegi ei julgenud ka tulla viljatuse teemaga arsti juurde. Või kui naine käis raseduse ajal arsti juures, siis mehed kaasa ei tulnud. Ma ei ütle, et iga mees peaks sünnituse juures olema, aga et mees on lapse sünni protsessi kaasatud, see kindlasti aitab palju kaasa. Sest see, milliste emotsioonide ja omavahelises suhte faasis sünnivad lapsed, see jääb alateadvusesse alatiseks. Ja see tugevdab perekondi, kui mehed on kaasatud laste saamise protsessi."

Haldre sõnul on olulised ka ühiskondlikud hoiakud laste saamisesse.

"Meil oli kõige väiksem sündide arv 1990-ndate teises pooles, sest puudus kindlustunne. Uuringud kinnitavad ka, et inimesed tahaks rohkem lapsi kui neil täna on. Aga asi ei ole nii ühene, et naised vaid sünnitagu. Kui noor, kolme lapsega naine tunneb, et tema tööd ei väärtustata Eestis, siis ta läheb solvunult oma lastega mõnda teise riiki ja paneb oma lapsed teise riigi kooli. Ehk me peame vaatama ka seda, mis neist lastest ja peredest edasi saavad kui lapsed ära sünnivad."