Jüri Ratas aastapäevakõnes: Eesti julgeolekuolukord on kindel ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Peaminister Jüri Ratas ütles Tartus Vanemuise kontsertmajas neljapäeval peetud traditsioonilises aastapäevakõnes, et Eesti julgeolekuolukord on kindel. Ta lisas, et väljakutsed jäävad alati kestma ja maailmast pole ebastabiilsus, ohud või terror kaugeltki kadunud, kuid liigseks muretsemiseks pole põhjust.

"Oleme oma julgeoleku kindlustamisse palju investeerinud ja see töö kannab vilja - viimastel aastatel on Eesti julgeolek liitlastega selgemalt lõimitud. Selle nähtavaim märk on seesama meie kaitseväelastega kõrvuti Eestis tegutsev NATO lahingugrupp. Ka arengud Euroopa Liidus, konkreetselt kaitsekoostöö tugevnemine, aga laiemalt liikmesriikide ühtsustunne aitavad kaasa meie julgeoleku kindlustamisele," ütles peaminister.

Peaministri kõne täismahus

Lugupeetud Tartu linna aukodanikud! Austatud linnavolikogu esimees ja linnapea! Head Tartu elanikud ning hariduse ja teaduse pealinna külalised! Kallid Eesti inimesed!

Täpselt aasta tagasi alustasin siin, Vanemuise teatritemplis peetud kõnet tsitaadiga Lydia Koidula ühest isamaaluuletusest. Ent tänagi on põhjust temale viidata. Nii oma luule, Eesti Postimehe sisulise toimetamise kui ka esimese üldlaulupeo ühe korraldajana rahva südamed võitnud Koidula kirjutab 1870. aasta kevadel oma Soome aatekaaslasele Antti Almberg-Jalavale: "Teil on palju rohkem šansse soome rahva iseseisvuseks kui meil, ja meie ka ei riputa lootust varna, ja meie ka usume, et meie rahva õitseaeg tagasi tuleb ja töötame selle heaks."

Täna teame, et need olid prohvetlikud read, sest Almberg-Jalava on just kirjutanud Koidulale, et nad võtaksid uskuda mõlema maa rahvusliku iseseisvuse ja vabaduse päikese koitmisse. 48 aastat hiljem see päike koidabki ja vaid paarikuuse vahega tähistavad kaks riiki nüüd oma 100. sünnipäeva.

Nõnda võib ehk isegi väita, et Eesti riigi iseseisvuse idee tõusis lendu just siit, Tartust, ja selle autoriks oli Lydia Jannsen-Koidula. Küllap küdes samas omariikluse unistus üheaegselt paljudes peades.

Teadaolevalt kirjutas esimesena konkreetselt Eesti Vabariigist ja pidi karistuseks selle eest kalli kodumaaga hüvasti jätma haritlane ning rahvuslikus liikumises osalenud Andres Dido 36 aastat enne Eesti Vabariigi sündi luuletuses "Sõjalaul", kus seisavad järgmised read:

Nüüd orjaunest ärkame,
ja ühes sõtta tõttame,
sest priius läigib meie eel
ja Eesti vabatriigi peal.

Siinkohal ongi sobiv teha sügav tänukummardus kõigi nende põlvkondade ees, kes hoidsid sajandeid alles elu selles maanurgas, mida täna omaks tunnistame; põlvkondade ees, kelle keele ja ellujäämistarkuse oleme pärinud. Aga tänumeelest kantud uhkust tundkem ka 19. sajandi rahvuslike äratajate, eesti koolmeistrite, vallavanemate, seltsitegelaste, literaatide, eesti soost köstrite ja pastorite üle, kes aateliste inimestena kivi kivi haaval ladusid üles Eesti tulevase riigi sõrestikku ja seinu. Me ei unusta eales Eesti Vabariigi loojaid ning neid tuhandeid, kes andsid selle loomise pühas sõjas, Eesti Vabadussõjas, ülima ohvri – oma elu – vaba Eesti riigi eest.

Samamoodi oleme tänulikud oma rahvuskaaslastele, kes säilitasid ja arendasid eesti kultuuri eksiilis ning kandsid meie riigi õigusliku järjepidevuse ideed. Olude sunnil võõrsil elanud ja tegutsenud eestimaalaste töö ehitas meile väärtusliku silla erinevate põlvkondade vahele ning aitas tagasi pöörduda vabade Euroopa riikide perre, seeläbi hoides ja põlistades ka Eesti kultuurilist järjepidevust.

Eesti riigi lugu on olnud üks pidev eneseloomine, mis ei tohi katkeda tänagi, mil meie isamaa on tagasi võidetud pea 27 aastat. Ja kuna me räägime tagasivõitmisest, siis võlgneme tänu kõigile vapratele naistele ja meestele, kes samm-sammult, otsekui kaamelit läbi nõelasilma ajades taastasid Eesti riigi 20. augustil 1991.

Meenutan neid ajaloolisi hetki, sest Eesti tulevik on kindlatel alustel ainult siis, kui mäletame alati, kes me oleme, kust me tuleme ja milliste sündmuste läbi me oleme siia jõudnud.

Head kaasteelised!

Eesti riigi 100. sünnipäeva tähistamine algas juba eelmise aasta kevadel. Mul oli austav võimalus Peterburi Jaani kirikus peetud kõnes osutada, et 8. aprillil 1917 Jaani kirikust Tauria paleeni kulgenud ja hinnanguliselt kuni 40 000 eestlast koondav rongkäik oli esimene suur rahvakogunemine Eesti riigi loomise pühal teekonnal. See tipnes autonoomianõudega, millele järgnes Venemaa Ajutise Valitsuse määrus 12. aprillist. Nõnda liideti Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alad Eestimaa kubermanguga. Kaks seni administratiivselt lahutatud Eestit said üheks. Maa ja rahvas said kokku – sündis meie maa.

Me tähistasime seda sündmust sümboolselt Mihkli kirikus ning heatujuliste rahvamatkadega kunagise kahe kubermangu piiril.

Nüüd, 100. sünnipäeva eelõhtul oleme siin, Riia kõrval omaaegse Liivimaa ühes tähtsamas linnas, millest 1632. aastal sai Emajõe Ateena. Tahan sellega rõhutada, et asustusajaloo poolest on meil vedanud – Eesti riigist kaheksa korda vanema Tartu linna näol on meil olemas Põhja-Eestit ja pealinna tasakaalustav keskus ulatusliku tagamaaga. Väljakutseks nii ajaloos, aga ka tänapäeval on see, kuidas need Eesti riigi kaks erinevat poolust, kaks suurimat keskust toimiksid teineteist täiendavalt. Nii majanduslikus, ühiskonnakorralduslikus kui ka kultuurilises mõttes.

Peame hoolt kandma, et iga Eesti nurk, iga teekäänak oleks täis elu ning rõõmu. Omavalitsusreformi eesmärk ongi ju tagada valdade ja maakondade suuremaks iseseisvuseks vajalike tingimuste loomine, mis muudaks neid võimekamaks. Kuigi suurem osa meie rahvastikust on linnastunud ning linnad omakorda valglinnastunud, oleme siiski üle saamas meid vahepeal ähvardanud maa tühjenemisest. Elu naaseb teistsugusel moel. Suurtootmise kõrval on mahe-, turismi- ja käsitöötalud, on kaugtöö ja on neidki, kes naasevad oma suguvõsa juurte juurde nii, et nende põhiline elamine ongi maal ja linnas on peatuskoht.

Viimastel aastakümnetel on meid taas palju mõjutanud ränne – oleme kogenud välja-, tagasi- ja pendelrännet. See on kahtlemata seotud nii praeguse valitsuse kui ka loodetavasti järgnevate valitsuste tähtsaima eesmärgi – Eestimaa rahvaarvu suurendamisega. Siinkohal kinnitan täie siirusega, et kõik erinevatel põhjustel ja ajalooperioodidel Eestimaalt lahkunud inimesed on oodatud kodumaale tagasi. Alati. Samal ajal tuleb meil tagasirände kõrval loomulikult panustada ka sündimuse suurendamisse.

Olen ühte meelt ülikooli emeriitprofessori, rahvastikuteadlase Ene-Margit Tiiduga, kes kuu aega tagasi Postimehes ilmunud käsitluses leiab, et nii nagu Prantsusmaal nii ka "Eestis[ki] võiks perepoliitika olla parteideülene ja süsteemselt arendatav". Ehk teisisõnu, just selles valdkonnas vajame ühiskondlikku lepet. Professor osutab, et taastetase – 2,08 last naise kohta – on võimalik saavutada, kui riigi elanikkonna haridustasemest, oodatavast elueast ning elatustasemest koosnev inimarengu indeks ületab taset 0,9. Siis hakkab ka keskmine laste arv kasvama. Ülalpool nimetatud indeksi taset asuvad mitmed Põhjamaad, meie naabrid.

Eesti inimarengu indeksi väärtus on 0,865. Nii et välja toodud tasemest on veidi veel puudu. See julgustagu meid jätkama just niisugust poliitikat, mis soosib tugevat ja tasakaalus ühiskonda. Regionaalpoliitikat, mis toetab noori peresid mitte ainult linnades, vaid ka maapiirkondades. See tähendab maakoolide väärtustamist, kodulähedaste huviringide olemasolu, koolibusse, korralikke maakonnasiseseid ühendusi, infotehnoloogilise taristu kättesaadavust. Samamoodi on oluline, kuidas me oma lapsi õpetame elama, armastama liikumist ja looduses olemist. Küsimus on eeskätt liikumisrõõmus ja meie tervises.

Kolmelapselise perekonna peana tean, mida tähendab vanemate hool ning lastele pühendumine. Mul oli õnn olla ka lapsena ise ümbritsetud just seesugusest hoolest ja armastusest. Samamoodi tean, millist rõõmu pakub perekonna loomine ja hoidmine. Loomulikult pole riigi roll siinkohal aktiivselt sekkuda, vaid pakkuda noortele peredele vajalikku tuge ja igakülgset kindlustunnet.

Armsad sõbrad!

Vähemalt Eesti jaoks võiks pere kujund laieneda tegelikult kogu riigile. Ehk siis teisisõnu, kõiki meie poliitikaid peaksime mõõtma laste turvalise ja mitmekülgset arengut võimaldava keskkonna positsioonilt. Iga laps meie riigis peab tundma, et ta on oodatud mitte ainult oma armastavate vanemate, vaid kogu Eesti riigi poolt.

Ja küsimus pole mitte ainult lastes, vaid ka noortes, kes hakkavad paratamatult määrama juba lähitulevikus meie riigi nägu. Kindlasti teevad nad seda omamoodi, aga sõltub meie tänastest poliitikatest, kas nad on sunnitud tegelema vigade parandusega või tänast arvesse võttes uusloominguga.

Meie teha on, et nad tajuks Eestit koduna, mille kestmisele ja kaunistamisele tahavad nad oma elu pühendada ja kus eneseteostus on samavõrd võimalik nagu laias maailmas. Mulle läks väga hinge hiljutine intervjuu dirigent Kristjan Järviga. Tema, üks Järvide perekonna muusikakuulsustest, maailmamees, tunnistab, et Eesti on eriline ja et tal pole siin kunagi tunnet, et asub provintsis: "Me võime rahvaarvult ja mõõtmetelt olla väike riik, aga kui kokku hoiame, üksteist toetame ja tunnustame, siis võime teha suuri asju ja lahendada üheskoos suuri probleeme. Me oleme suurepärased!"

Samal ajal peame jälgima, et Eesti ei jätaks kiirelt edasi liikudes maha eakaid inimesi. Meie põlvkonna üks olulisemaid ülesandeid on tagada väärikas elu igale Eestimaa inimesele. Vajame laiapõhjalise toetusega ning jätkusuutlikke lahendusi eakate olukorra parandamiseks. Igaüks meist väärib kindlust, et riik ja kohalikud omavalitsused väärtustavad meid ka siis, kui tervis vajab enam hoolt. Teadmist, et me ei jää rasketel hetkedel üksinda. Usun, et meie sajandivanune riik on piisavalt tugev, et seda tagada.

Meil tuleb riigi ja rahvana rohkem endasse uskuda. Tõestasime alles eelmisel erakordsel poolaastal, et oleme võimelised saavutama muljetavaldavaid tulemusi ka Euroopa tasemel. Olen valitsusjuhina kuulnud paljude Euroopa kolleegide imetlust meie riigi ja meie rahva suhtes. Paljud meie jaoks loomulikud arusaamad ja lahendused on mujal haruldased või puuduvad päriselt.

Euroopa Liidu eesistujariigina pälvitud tunnustus ei olnud jagatud viisakusest. Seetõttu soovin veel kord tunnustada Eesti eesistumisse panustanud ametnikkonna professionaalset ja hingestatud pühendumust. Me ei läinud eesistumist lihtsalt ära tegema, vaid me läksime tulemust tegema. Ja see meil ka õnnestus.

Eesti lippu ei hoia aga kõrgel mitte ainult meie digiühiskonna eestkõnelejad. Seda teevad ka meie haritlased, kultuuriinimesed, sportlased, arstid ja sotsiaaltöötajad, Eesti diplomaadid, kaitseväelased, meie ohvitserkond, politsei, päästeteenistus, aga ka ajakirjandus, kodanikuühendused, ettevõtjad ning kõik eakad, noored ja tööinimesed. Maal ja linnas. Laiemalt kogu avalik ja erasektor, ametkonnad, teenistused, ettevõtted ja organisatsioonid, kõik Eestimaa inimesed, kes hoolitsevad riigi toimimise eest nii kodumaal kui ka välissuhtluses – kõik me oleme oluline osa Eesti kui riigi usaldusväärsusest.

Kallid kaasmaalased!

Meie põhjanaabrite, soomlaste, kaitsetahet kokkuvõtvaks deviisiks on kujunenud 99-aastaseks elanud Soome jalaväekindrali, Eesti riigilt Maarjamaa Risti kavaleri teenetemärgi pälvinud Adolf Ehrnroothi öeldu. Tsiteerin: "Soome on hea maa. See maa on parim koht maa peal elamiseks soomlastele. Soome on kaitsmist väärt maa, mille parim kaitsja on Soome enda rahvas."

Sedasama võime julgesti öelda ka oma riigi ja rahva kohta. Mul oli au eelmisel aastal ühel kaunil varahommikul seista koos Suurbritannia peaministri Theresa May ja Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroniga Tapal asetseva väekontingendi ees. Eesti kaitseväelased kõrvuti brittide ja prantslastega aitasid väga selgelt tajuda, et meie kuulumine NATOsse ei seisne üksnes selles, et keegi meie kohal hoiaks vihmavarju, vaid me oleme osa läänemaailma ühtsest turvavõrgustikust. Seda koos kõigi kaasnevate kohustuste ja vastutusega. Iga-aastane kaks protsenti meie rahvuslikust kogutoodangust riigikaitsele teenib rahu hoidmist – kõige hinnalisemat väärtust, ilma milleta võib kõik muugi tühistuda.

Täna saame öelda, et meie julgeolekuolukord on kindel. Väljakutsed jäävad alati kestma ja maailmast pole ebastabiilsus, ohud või terror kaugeltki kadunud, kuid liigseks muretsemiseks pole põhjust. Oleme oma julgeoleku kindlustamisse palju investeerinud ja see töö kannab vilja – viimastel aastatel on Eesti julgeolek liitlastega selgemalt lõimitud. Selle nähtavaim märk on seesama meie kaitseväelastega kõrvuti Eestis tegutsev NATO lahingugrupp. Ka arengud Euroopa Liidus, konkreetselt kaitsekoostöö tugevnemine, aga laiemalt liikmesriikide ühtsustunne aitavad kaasa meie julgeoleku kindlustamisele.

Turvatunde tagamise töö on tegelikult laiem, hõlmates ka neid, kes kaitsevad meie piiri, tegutsevad tänavatel patrullpolitseinikuna, päästjana õnnetuspaigas või diplomaadina Eestist eemal. See on ka vabatahtlike tänuväärne töö, nagu priitahtlikud pritsimehed, abipolitseinikud või kaitseliitlased. Ja see on meie kaitseväelaste töö, kes seisavad rahu ning julgeoleku eest ka maailma kaugemates paikades. Täpselt samamoodi nagu britid, prantslased või taanlased siin, Eestis.

Eesti riik on sündinud Esimese maailmasõja järgses turbulentsis, aga juba järgmises ilmasõjas läks ta kahjuks kaotsi. Meie ühine kohus on anda endast kõik, et ajalugu ei korduks. Koostöö ja järjepidevate pingutuste toel on Balti riigid jõudnud oma riiklikus eksistentsis varasemast kaugemale. Tuleviku parimaks tagatiseks on üksteise ning lähemate ja kaugemate sõprade hoidmine. Üheskoos oleme tugevamad.

Head inimesed siin saalis ja üle Eestimaa!

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva lävel saame rõõmuga tõdeda, et iialgi varem pole meie riik olnud majanduslikult ja kultuuriliselt nii heal järjel. Oleme saanud vabalt oma riiki edendada kauem aega kui meie eelkäijad 1920.-1930. aastatel. Arengule on palju kaasa aidanud meie avatus välismaailmale. Meie maal on ühtviisi palju vaba mõttevahetust, kõikvõimalikku loomingut ja innovatsiooni. Käesolev aasta on nimetatud Euroopa kultuuripärandi aastaks, mis annab meile veelgi enam innustust süüvida oma riigi juubelil Eesti ja Euroopa kultuuripärandisse.

Oleme haridusrahvas, meie pürgimus maailmas on seotud targemaks ja osavamaks saamisega. See on ka külluse eeldus ning see on koht, kus meie lapsed, noored, lapsevanemad, õpetajad ja õppejõud ning õppurid teevad tipptööd. Haridus oli Eesti riigi loojate pürgimus ning tarkade inimestega viime ka Eesti riigi tulevikku.

Meie isade ega vanaisade põlvkond ei ole näinud nii pikka rahuaega. Meie vaba riik on suurim aare, mille hoidmine ja pärandamine järeltulijale on meie ühine püha kohus. Seejuures tuleb meil osata hoida tundlikku tasakaalu loodushoiu ning majandusarengu vahel. Eestimaa on rikas puhaste metsade, soode ja saarte poolest. Nii peab see jääma ka tulevastele põlvedele.

Samuti pean oluliseks jätkata heaoluühiskonna ehitamist, mida iseloomustab võimaluste võrdsus, kõrge elatustase, solidaarsus ning laialdane sotsiaalne turvavõrgustik. Iga Eestimaa inimene peab tundma end kodus turvaliselt ja kaitstuna. Koduvägivald ei ole ainult üksikute mure, vaid ülivalus väljakutse meile kõigile. See on meie riigi ja rahva väärikuse küsimus.

Soovides tõusta Põhjamaade sarnaseks hoolivaks riigiks, tuleb meil tõsiselt tegeleda iga inimese heaolu ja kaitse ning märksa enam ka soolise võrdõiguslikkuse tagamisega. Avatud, kaasav ja õiglane heaoluühiskonna mudel võiks iseloomustada kogu Baltoskandiat, kuhu Eesti kuulub nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt.

Lõpetuseks soovin peatuda veel kahel mõttel, mis kuuluvad Eesti riigi asutamise ja taasasutamise dokumentidesse.

Eesti Vabariigi iseseisvusmanifest algab pöördumisega kõigi Eestimaa rahvaste poole ning manifestis endas on lubatud võimaluste tagamine rahvusvähemuste kultuurilise identiteedi säilitamiseks. Ma mõistan, kui raske on emotsionaalselt kõigi läbi elatud kannatuste ja kaotuste tõttu ületada eesti ühiskondlikus teadvuses "meie – nemad" vastandamise mentaliteeti. Ometi, teist teed meil pole. Nagu hiljuti on rõhutanud ka professor Marju Lauristin, tuleb meil lõpetada pidev barjääri, võõrdumise ja negatiivsuse kujundamine.

Olgem õnnelikud, et muukeelne elanikkond soovib aktiivselt Eesti ühiskonda panustada; meil on oma venekeelne esikirjanik Andrei Ivanov, meil on maailmakuulus Juri Lotmani semiootikakoolkond, pikkade traditsioonidega riiklik Vene Teater, meil on üha tõhusamalt toimiv kohalik venekeelne inforuum. Meil on kümneid Eestile kuulsust toonud vene emakeelega sportlasi.

Ma tahan sellega öelda, et see, mis meid eristab, on küll keelelis-kultuuriline kuuluvus, aga mis ühendab – see on patriotism, Eesti kui meie ühine kodu. Harmoonilise kooselu ja ühtsuse hoidmise väärtust toonitas Euroopa Liidule aluse pannud Rooma lepingu 60. aastapäeval peetud kõnes ka paavst Franciscus. Ta rõhutas, et koos oleme enam kui igaüks eraldi.

Riigi 100. sünnipäeva eelõhtul väärib ära märkimist ka 1992. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul, kus sisaldub kogu meie riigi olemise mõte. Ja nimelt – see riik on loodud eesti rahvuse ja kultuuri kestmiseks üle aegade.

Niisuguselt eksistentsiaalselt kõrguselt on väärtustanud meie keelt ja kultuuri meie vanemad ning meie kohus on seda edasi kanda. Selline olgugi meie igapäevane loomistöö oma riigi hüvanguks: hoida ja kasvatada!

Head kaasteelised, ma soovin meile kõigile rohkesti õnne ja kordaminekuid Eesti Vabariigi järgmiseks sajandiks!

Su üle Jumal valvaku
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!

Toimetaja: Indrek Kuus



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: