Midagi pole öelda, meie kõigi tähelepanu on köitnud Donald Trumpi ja Kim Jong-uni kohtumine. Nüüd on see peetud. On neid, kes on üllatunud, et nende kahe mehe ja riigi vahel selline kohtumine üldse sai aset leida, teised aga veidi pettunud, et deklaratsiooni sai kirja pandud ainult neli üsna umbmäärast punkti rahust ja õitsengust.

Et miks nii ebamäärane jutt ja miks sedagi nii vähe on. Ilmselt sellepärast, et väga raske on pikalt ja sõnaohtralt kirjutada rahust ja õitsengust inimestel, kes on korduvalt ähvardanud teineteist õhku lasta.

Eks me kõik aima, et selle taga on sõjalis-poliitilised kaalutlused, pikad läbirääkimised, diplomaatia. Et pole päris nii, et jõulude ajal keerasid kaks naabrimeest tülli, omavahel läks ütlemiseks, siis viskas üks teist kahvliga, too omakorda margapuuga, siis mindi solvunult laiali ja nüüd enne jaanipäeva läks leppimiseks.

Aga siiski, kuidagi need kaks teineteist vihkavat inimest ju ikkagi kokku said, rääkisid ja surusid kätt? Selliseid olukordi on ette tulnud ka kirjanduses. Järgnevalt otsimegi eesti kirjanduse tüvitekstidest üles mõned näpunäited, kuidas võiks konflikte lahenda.

Meie vihapidamise ja kaklemise esipaar on muidugi Andres ja Pearu, neilt on palju õppida. Olgem ausad, neid mehi viha ja vimm vaid elus hoiabki. Kujutame kasvõi korra ette, et Andres ja Pearu oleks olnud kenades diplomaatilistes suhetes. Siis oleks "Tõe ja õiguse" esimene osa olnud poole lühem. Ja võimalik, et ka kõik teised osad oleks jäänud tulemata, oleks jäänud vaid töörühmamine ja vaikne hääbumine ja poodud sulase vaim.

Siiski, ka Pearu ja Andrese suhetes tuleb ette leppimisi ja liite, mitte küll pikaks ajaks, aga siiski. Üks ilusamaid ja siiramaid leppimisi on Krõõda matustel, kui Pearu peab kõne. See on armastuskõne naabrimehe surnud naisele ja see läheb hinge ja südamesse ja teeb relvituks. Juhuks kui Põhja-Korea ja Ameerika suhted peaks muutuma taas keerulisteks, võiks suhteid siluda selle Pearu monoloogiga.

Võib ka väga ilusti andeks paluda. Teame hetke kui Arno, kellest üldse ei oota, lööb Tiugut, et too Imelikule rehkendust ei näitaks. Muidugi polnud ka siin, nagu poliitikaski, asjalood ühesed. Asi polnud mitte selles, et see rehkenduse näitamine oleks ebaeetiline, ebamoraalne ja kasvatuslikult vale, vaid Arno soovis, et Imelikul läheks koolis halvasti, sest Imelik käib tema pruudiga. Kõik arusaadav. Aga kui kenasti Arno Tiugult hiljem küsib: "Ega sa minu peale enam pahane ei ole?" Ta teeb seda nii siiralt, et Tiugul ei jää muud üle, kui vastata: "Ei ole."

Kas mõni riigijuht on teiselt valitsejalt küsinud, ega sa enam minu peale pahane ei ole? Tasuks igal juhul proovida.

Või kui sõbralikud suhted lähevad hapuks nagu Vilde näidendis "Pisuhänd", siis võib lepitavalt öelda: "Kord on Westmann all ja Piibeleht peal, kord Westmann peal ja Piibeleht all." Ja saabubki rahu.

Muidugi on eesti kirjanduses ka halbu näiteid, kus inimesed suhelda ei oska ja ainult tekitavadki konflikte. Juba meie eeposes ei oska Kalevipoeg võõrsil naabritega käituda ja tapab Soome sepa poja. Kalevipoja poolt mingit vabandamist ei tule, ta põgeneb ja järgneb needus. Ka Nipernaadi põgeneb ja kõnnib edasi niipea, kui ta juba aimab õhus mingit ohtu end mõne naisega siduda. No neid ebapädevuse näiteid on lõputult.

Ja lõpuks – ega me ei tea, mida Kim Jong-un ja Trump tegelikult omavahel kohtumisel rääkisid. Kirjutasid selle lühida teksti valmis küll, aga äkki vaatasid hoopiski kaks presidenti koos Kim Jong-uni tühjade õllepurkide kollektsiooni või mõnda Simsonite multikat? Ja võibolla Trump küsis oma kolleegilt täiesti siiralt, et kuule, sul päriselt lendavad raketid nii kaugele või? •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.