Volinik: Eesti peab suurendama võitlust soolise palgalõhe ja koduvägivalla vastu ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Euroopa Nõukogu inimõiguste volinik Dunja Mijatović ütles intervjuus "Aktuaalsele kaamerale", et Eesti peab tegema rohkem võitluses soolise palgalõhe ja naistevastase vägivalla vastu ning selle nimel, et tagada eakatele väärikas vanaduspõlv.

Te olete mitu päeva Eestis veetnud. Millised muljed Teil on ja mida Te oma raportisse kirjutate?

Ma ei avalda kõiki üksikasju. Muidugi võtab raporti kirjutamine natukene aega. See on tavaliselt üsna põhjalik ja käsitleb teemasid, millega ma otsustasin seekord Eestis tegeleda. Need teemad on sooline võrdõiguslikkus ja naistevastane vägivald ning eakamate inimõigused. See on teema, mille vastu minu arusaamist mööda ei tunta eriti palju huvi, seda mitte üksnes siin Eestis, vaid paljudes riikides. See saab olema raportis koos riigile antavate soovitustega, mida mina kui inimõiguste volinik pean olukorra parandamiseks oluliseks teha.

Aga üldiselt ma tunnen, et Eesti on arutelule avatud riik ja siin on olemas poliitiline tahe teha asju ühiskonna jaoks paremaks. See iseenesest on juba suur asi võrreldes mõne teise Euroopa Nõukogu liikmesriikidega. Alati saab asju teha paremini ja inimõigusi rohkem arvesse võtvalt, aga kuni on olemas tahe, oleme me õigel teel.

Kas Te valisite naiste ja eakamate inimeste teemad sellepärast, et peate neid Eestis suurimateks probleemideks?

Ei, ma ei ütleks nii. Need ei pea ilmtingimata olema suurimad probleemid, sest meie ühiskonnad seisavad silmitsi hulga raskustega. Ent kui me võtame näiteks naiste võrdõiguslikkuse küsimuse, siis see ei pea olema suurim probleem, aga see on väga märkimisväärne probleem – sugudevahelise võrdsuse küsimus ja sooline palgalõhe. Vastavalt Eurostatile ja infole, mida ma olen saanud mitmelt Eesti mittetulundusühingult, Eestis töötavatelt inimestelt ja Eesti naistelt, siis see on probleem. Seda tunnistavad ka kõik võimutasandid.

Eesti on liider niivõrd paljudes asjades, kui me räägime tehnoloogiast, internetist ja internetivabadusest, tulevikuühiskonna suunas liikumisest, inimsõbralikust digitaliseerumisest. Eesti on nende teemadega tegelemisel eeskujuks teistele riikidele ja eeskujuks teistele siirderiikidele. Selline riik ei saa endale lubada naisi, kes ei ole meestega võrdsed, kui me räägime töötasust ja paljudest teistest asjadest. See on üks põhipõhjus, miks ma sellega tegeleda tahtsin. Ma arvan, et seda tuleb muuta ja seda tuleb muuta kiiresti.

Teil on naispresident, teil on naisministrid, kellega ma kohtusin – väljapaistvad, haritud, professionaalsed naised, kes juhivad riiki. See on üks osa sugudevahelise võrdsuse loost. See on väga oluline märk ühiskonnale. Jah, me saame ja jah, me tahame.

Aga kui te vaatate kogu riiki, ettevõtteid ja institutsioone, siis ei ole see reegel. Seda tuleb muuta ja ma sain selle kohta palju positiivseid signaale. Eile kohtusin peaministri ja mitme ametnikuga ning sain väga positiivseid signaale, et see on teema, millega võimud hakkavad tegelema väga tõsiselt.

Millised on Teie soovitused, kuidas seda probleemi lahendada?

Minul kui volinikul ei ole lahendust, seda peab pakkuma riik. Ma kuulsin mitmest headest näitest ettevõtete hulgas, nagu Swedbank, mis teeb tõesti kõik võimaliku, et vältida soolist palgalõhet ja tagada võrdsus. See võib alata väga lihtsatest asjadest, mida kõik teavad. Näiteks tuleb tagada, et on olemas lasteaed ja naistel on võimalik tööle naasta (pärast lapsega kodus olemist) ning seejuures karjääriredelil edasi liikuda. Paljud sellised meetmed on juba nii Eestis kui ka teistes riikides kasutusele võetud, et selles vallas edasi liikuda.

Minu soovitused on peagi avalikud ja seal ei ole midagi revolutsioonilist, see tähendab arvestamist emadusega ja arvestamist ühiskonnas ringlevate stereotüüpidega, näiteks arusaamaga, et naine peab jääma koju.

Mina olen pärit Balkanilt, Sarajevost Bosnia ja Hertsegoviinast, nii et ma tean seda väga hästi. Ma tean, kui palju nõudis minult enesele koha leidmine, mis puudutab tööelu ja mida tuleb teha, et tõestada, et me oleme võrdväärsed, et inimõigused on kõigile. Ja see ei ole mu sõnum mitte üksnes siin Eestis, vaid kõikides Euroopa Nõukogu liikmesriikides, et see on võitlus, mida meie, naised ei võida üksi, me vajame seejuures mehi, nad on meie parim vahend võitluses soolise ebavõrdsuse vastu. Me peame seda tegema koos.

Eakamad inimesed. Milliseid probleeme Te näete ja milliseid lahendusi me peaksime otsima?

Esimene probleem on see, et Eestis nagu paljudes teistes riikides ühiskond vananeb. On palju vanemaid inimesi, kes on jäetud kõrvale. Vahel nad ei olegi eriti vanad praeguse mõõdupuu järgi, sest me elame kauem ühiskonna ja tehnoloogia arengu tõttu.

Ma käisin Kohtla-Järve eakate hooldekodus. Sinna mahub 140 inimest. Teisipäeval, kui ma seal käisin, oli seal 103 inimest. Tuleb alustada selliste suurte asutuste reformiga, et liikuda kogukonnapõhise hoolduse ja koduhoolduse poole.

Ma saan aru, et Eestis käib praegu oluline reform. Riigi ja omavalitsuste kohustused muutuvad ning liigutakse selles suunas, et rajada eakatele väiksemaid keskusi, inimõigusi enam arvesse võtvaid keskusi ning pakkuda abi muul moel, kui hoides 140 inimest ühes asutuses koos. See on protsess, mis ei juhtu üleöö, aga see on üsna probleemne teema.

Ma olen otsustanud oma ametiaja jooksul, mis alles kaks kuud tagasi algas, pöörata eakatele inimestele tähelepanu kõikjal 47 Euroopa Nõukogu liikmesriigis. Ma näen ka probleeme 50. eluaastates inimeste puhul, eelkõige naiste puhul, kes ei suuda leida tööd, keda ei võeta tõsiselt ja keda peetakse ülekvalifitseerituks. Selliseid juhtumeid on palju.

Nendele teemadele pöörasin ma oma visiidil tähelepanu. Ja ka naistevastane vägivald, koduvägivald, mis leiab aset sel ajal, kui me siin räägime ja seda olukorda tuleb muuta.

Väärikas elu lõpp sõltub sageli eaka inimese laste rahalistest võimalustest. Kas see peaks suuremal määral olema riigi ja kohaliku võimu vastutus?

See peaks olema ühine pingutus. Tuleb mõelda ka inimestele, kellel ei ole sugulasi. Ma kohtusin mitme sellise inimesega. Või on sugulased lahkunud ja ei tule tagasi. Kõik see mõjutab vananevat elanikkonda.

Mina isiklikult arvan, et see peaks olema jagatud vastutus. Riik peaks muidugi tegema rohkem, aga siin tuleb ette sein rahastamise tõttu, säästumeetmete ja majandusraskuste tõttu, millega meie ühiskonnad silmitsi seisavad. Kuidas kaitsta iga inimese inimõigusi ja inimväärikust ja mõelda sellele, et me kõik saame vanemaks ja me peame tagama selle, et vananevat elanikkonda koheldakse väärikusega. Kõike seda kokku panna ja jõuda heade tulemusteni, see on suur küsimärk.

Aga mida ma saan samuti öelda, siis inimesed, kellega ma seal Kohtla-Järve asutuses teisipäeval kohtusin, nad tõepoolest hoolisid ja püüdsid parimat vaatamata piiratud võimalustele, ilma liftita hoones, vaatamata kõigele sellele.

Lisaks sellele tuleb aga teha rohkem, alustada selle reformiga nii kiiresti kui võimalik ja mitte lükata vastutust omavalitsuselt riigile ning vastupidi, vaid tõepoolest sellega edasi liikuda.

Te ütlesite, et võib-olla naiste ja eakate inimeste teema ei ole suurim probleem Eestis. Kui Te vaatate suurt pilti, siis mida Te peate Eestis kõige olulisemateks probleemideks ja mis on Eestis hästi inimõiguste vaatenurgast vaadates?

Need on minuni jõudnud info põhjal teemad, mis vajavad suuremat tähelepanu ja nendest rääkimiseks on praegu õige hetk. Teistest teemadest rääkides, siis ilmselt on palju asju, millega inimesed rahul ei ole ja ka asju, millega ollakse rahul. Aga ma ei näe midagi drastilist, millest ma sooviksin rääkida.

Ma tunnen Eestit juba varasemast ajast, see ei ole minu jaoks uus riik. Ma töötasin Eestis oma eelmises ametis OSCE-s, ma tunnen siinset ajalugu ja inimesi, mul on siin sõpru. See ei ole minu jaoks uus keskkond.

Mida ma samuti jälgin ja pean väga oluliseks, see on tehnoloogiline areng, ma tegelen ka tehisintellekti teemaga ja Eesti tegevusega selles valdkonnas. Värskeltvalitud volinikuna püüan sellele uuele teemale inimõiguste vaates valgust heita. Jälgin Eesti tegevust ja tulen tagasi sellest rääkima võimude ja kodanikuühiskonnaga.

Euroopa Nõukogus on 47 riiki. Kuidas Teie näete probleeme inimõigustega, kas need süvenevad või olukord paraneb? Mulle tundub, et olukord halveneb.

Teil on õigus. Mul on väga raske töö. Me elame väga keerulisel ajal, väga ohtlikul ajal meie põhiväärtustele. On palju riike, kes eemalduvad põhiväärtustest ja kõigest sellest, mida oleme tähtsaks pidanud Euroopas kui vabal kontinendil, mille poole kõik vaatavad. Me oleme praegu ristteel ja peame enda pühendumust taas kinnitama.

Euroopa on võtnud inimõigusi iseenesestmõistetavana ja unustanud, kuidas need kätte võideti ja kuidas Euroopast sai inimõiguste kants, koht, kus kõik teised tahtsid olla. Tuleb teha rohkem, et luua usaldust. On palju valitsusi, kes selle unustavad ja loovad keskkonna, mis on täis hirmu, eelarvamusi, vandenõuteooriaid. Kuidas öelda inimestele, et see ei ole tee, kuhu me peaksime liikuma. See on vähemalt minu kui inimõiguste voliniku arvamus. Hirm ei peaks juhtima meie elu, see peaks olema midagi muud.

Muidugi tuleb muret tunda ja olla ettevaatlik, aga samal ajal tuleb mõelda selge peaga, miks me peame elama võrdses ja mitmekesises keskkonnas. Sest küsimuse võib püstitada ka niipidi, et mille me endast maha jätame – kas hirmu või inimõigused kõigile.

Dunja Mijatovići raport Eestist valmib sügisel.

Toimetaja: Merili Nael



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: