1,2 miljardit eurot maksnud Äänekoski tehas on Soome metsatööstuse ajaloo suurim investeering. Tehas rajati endise tselluloositehase asemele ning mingit rahvaliikumist selle rajamise vastu ei tekkinud.

Pigem tunnetasid Helsingist 312 kilomeetri kaugusel asuva väikelinna elanikud kohaliku lehe peatoimetaja Marjo Steffanssoni sõnul, et nende jaoks oli tegemist lotovõiduga. Lisaks 150 töökohale konkreetselt tehases ja 1350 töökohale logistikaprotsessis toob tehas kohalikule omavalitsusele ka märkimisväärse koguse ettevõtte tulumaksust.

Pärast tehase kasutuselevõttu läinud aasta augustis on Äänekoski elanikud pidanud siiski taluma kohati päris vängetki haisu, mis pole küll keskkonnarisk, kuid mõjutab elukvaliteeti.

"Tehast reklaamiti meile kui lõhnavaba, aga tegelikkuses oleme nende lõhnade käes ikka päris palju kannatanud. Ütleme nii, et kui enne lõhnas ainult tselluloos, siis nüüd haisevad ka väljaheited," ütleb Steffansson.

Üks probleem ongi paradoksaalselt selles, et maksimaalse keskkonnasõbralikkuse poole püüdlev tehas püüab näiteks biogaasi või bioküttematerjali tootmiseks ära kasutada ka kõik reoveed. Osa sellest protsessist tähendab aga eelkäsitletud reomassi säilitamist lageda taeva alla rajatud väljal. Sellest leviv hais tehase territooriumi piire ei taju ning nii polegi lähedased elanikud seetõttu saanud aknaidki lahti hoida.

Lisaks on tehase ümbruses teinekord tunda ka tselluloositootmisele omast kirbet lõhna. Tehase omanikfirma Metsä Fibre tegevjuht Ismo Nousiainen kinnitab aga, et selle puhul on tegemist vaid käivitusperioodi ajutiste raskestega.

"Sellise suure tehase käivitamisega on seotud palju protsesside optimeerimist, aga me oleme ehitanud tehasele väga tõhusa lõhnagaaside kogumissüsteemi. Käivitusfaasis muidugi juhtub, et lõhnad pääsevad ümbruskonda, aga mida tavalisema hoo tehas sisse saab, seda harvemaks sellised olukorras jäävad," lubab Nousiainen.

Tema sõnul võtab tehase peenhäälestamine aega umbes esimese tegevusaasta jagu. Pärast seda ei peaks terav lehk enam kohalike inimeste haistmismeelt kurnama.

Ülejäänud keskkonnamõjudest rääkides viitab ta sellele, et uus tehas on keskkonnasõbralikum kui ükski eelkäijatest ning et kooskõlastusprotsessi käigus ei vaidlustanud tehase rajamist keegi.

Marjo Steffanssoni sõnul kerkis kohalike elanike keskis tehase ehitamise eel peamise teemana esile eelkõige selle meeletu isu. Aastas 1,3 miljonit tonni tselluloosi tootev kompleks vajab tohututes kogustes puitu ning kogu Soome paberipuuressurss kasutatakse nüüd metsatööstuses täies mahus ära.

"Eks inimestele tegigi muret, kas Soome säilib "rohelise kulla maana" ka järgnevatele põlvkondadele," kirjeldas peatoimetaja.

Ismo Nousinainen toob tehase rajamisega kaasnenud kohtumistelt esile ka logistikaküsimuse.

"Inimesed soovisid kindlust selle kohta, et kõik need tehasesse puitu vedavad masinad ning tavaline linnaelu samadele teedele ja tänavatele ära mahuks."

Viimastel nädalatel on kohalikus ajakirjanduses avaldatud seoses tehasega tõeliselt põrutavaid uudiseid: muu hulgas droonivideo surnud puudest ning nende ümbrusesse levinud umbmäärasest settevedelikust.

Pärast kontrollkäiku tehas tõdes aga Äänekoski keskkonnaameti juht Jouni Kurkela, et puude surm pole siiski otseselt seotud tehase tegevusega.

"Vanu aerofotosid uurides panime tähele, et puud olid surnud juba läinud sügisel. Nende surm ei ole tingitud mingitest kemikaalidest, vaid metsatukka on lähistel tehtud pinnasetööde tulemusel kogunenud vesi ning puude juured on seetõttu seisva vee alla jäänud," märgib Kurkela ajalehes Äänekosken KaupunkiSanomat.

Küll aga tunnistab Kurkela probleemi haisva massiga. Selle käitleja, tselluloositehase partner EcoEnergy on tema sõnul lubanud, et kiirendab biomassi käitlusaega ning kuivatab seda tulevikus mehhaniseeritumalt.

Äänekoski tehasest teeme juttu ka õhtuses "Aktuaalses kaameras".